“Mõne lehma all võib lausa magama jääda...”

Ekspressi suiline käis Õisu lähistel talus abiks lehmi lüpsmas.

“Nii, võta see nüüd kätte – tead, mis see on?” Elviira (61) näitab harjavarrepikkuse varrega s-kujulise raudotsaga riista.

“Ee, mul oli kodus köögis küll kunagi selline väike...” 

“See on kapsaraud! Ja hakka segama. Vaat niimoodi!” Taluperenaine demonstreerib, kuidas notsusööki (koostisosadeks koorega kartulid, kapsalehed, odrajahu ja porgandikoored) vaheldumisi tükeldada ja segada.

Rokk valmis, jätame selle koridori jahtuma ja läheme lauta – varsti on käes õhtune lüpsiaeg ja lehmad tulevad karjast koju.

Lauta tuleb peremees Ants (67), kes ajab parajasti loomi sisse.

“Pane sa lehmad kinni,” saan kohe ülesande.

Kõhklen hetke ja vaatan, mida nad teevad – igaüks näib oma kohta teadvat. Kui lehmad on oma latrisse jõudnud, pistavad oma suured pead aiaaugust läbi ja hakkavad kaussidest odrajahu limpsama.

Katikene ja tiine Tessi
Puudutan oma elus esimest korda lehma. Esialgu riivamisi. Kinnitan ketid loomade kaelarihmade külge ja imestan, kui libedasti see läheb. Elviiral on laudas kaheksa suurt lehma ja üks vasikas. Talu asub Õisu lähedal Viljandimaal.

“Ega nad ei tee midagi, sa võid neid julgelt katsuda,” julgustab Elviira kõrvalt, kui kõik loomad on paigal ja meie vahime nende söömist.

Patsutan Nukitsamehe moodi sarvedega looma ninapealset – teistel sarvi polegi, sest nad on Eesti maatõugu lehmad.

“Tema on Kadri. Katikene. Läheb sügisel Hiiumaale ühele noorele perele piima andma,” ütleb Elviira lehma kohta, keda mina parajasti patsutan.

Et kolm looma on veel õues ka, läheb neid Elviira arvates juba liiga paljuks. Üks, Tessi, on pealegi tiine.    

“Tead, ega me ei tee seda tulu saamise pärast, see on lihtsalt äraelamise viis,” räägib perenaine, kes viib lehmapiima igal kolmapäeval ja laupäeval ümbruskonna küladesse koju.

Hind viis krooni liiter.

Lauda elektriline kärbsepüüdmismasin teeb tzzzt! – kärbes lendas võresse. Elviira läheb tuppa ja peremees Ants tuleb suilisega tutvust tegema.

“Ma olen eluaeg kõrgepingeliinidel tööl olnud. Suure osa Eesti liinidest olen mina pannud.”

Tzzzt! Kärbes jälle kinni!

Ants räägib vähe, pikkade pausidega, ja lausete lõpus tõmbab hinge kinni – põlismulkide värk. “Mina tahass, jah, rohkem rauatöid teha.” Ühel korral on Ants isegi posti otsast alla kukkunud, aga õnneks midagi ei juhtunud.

Kaks väikest hiirekest nosivad otse minu kõrval kausist odraterasid.

Tzzzt!

“Meil oli enne kärbselint, aga see oli nii tugev, et üks pääsuke jäi sinna tiibapidi kinni!” räägib peremees. Lauda all on mitu pisikesi pääsusid täis pääsupesa – see on “bioloogiline kärbsetõrje”.  

Lippan Elviira juurde, kes lõpetab lehmadele porgandipealsetest ja õunatükkidest roa valmistamist. Muide – ristikut Elviira loomad ei saa, sest ühel lehmal oli liblikõieliste vastu allergia. “Nägu oli paistes, tagumik oli paistes! Tõmbasime siis ristikheina maha, hernest ei või üldse söögi sisse panna,” räägib perenaine uskumatut lugu.

Viin sigadele nende söögi: kaks vahvat porist notsut hüppavad aia peale ja püüavad mulle selgeks teha: “Ki iremini-kiiremini!”

Notsud rahul ja kärssapidi söögikünas, jooksen ärevalt lauta – käes on lüpsiaeg. 

Lehmalüpsmise põhialused
Elviira valmistab lüpsimasinat ette ja seletab: “Lüpsmine käib meil masinaga, aga ma olen loomad ära harjutanud ka käsitsilüpsiga, sest kui elekter ära on, mis sa siis teed!?” 
Lüpsimasina küljes on neli silikoon­otsikuga toru, mis tuleb vaakumiga nisade külge kinnitada – sealt läheb piim otse piimanõusse.

Enne seda tuleb nisad veega porist puhtaks pesta ja lapiga kuivatada, siis hakkab lehm sõõrutama.

“See tähendab, et piim tuleb nisasse ja need lähevad kivikõvaks. Neid peab natuke masseerima.”  

Elviira paneb mind lüpsipingile lehm Kadri kõrvale istuma (tema on see, kes läheb varsti noore pere juurde Hiiumaale) ja hakkan nisasid pesema, kuivatama ja masseerima.

“Sa patsuta teda vahepeal jala pealt, see neile meeldib!” õpetab Elviira. “Noh, lähevad kõvaks?”

Tundub, et lähevadki. Vau!

“Nii, nüüd pane siis torud nisade külge.” Natuke pusimist ja masin ongi paigal. Edasi on lüpsmine käkitegu – lihtsalt tuleb voolikusüsteemi paigal hoida ja vaadata, kuidas piim voolikus jookseb. Elviira ütleb, et mõne lehma all võib lausa magama jääda – piima niriseb lihtsalt nii kaua.   

Elviira läheb teiste lehmade juurde neid nunnutama ja patsutama. “Kuidas Tessukese tissud
on? Kärbsed teevad liiga, jah?!” Kõik märgid näitavad, et Tessi hakkab varsti sünnitama. “Homme ilmselt.” 

Nii, nüüd järellüps: pigistamis- või venitustehnika?

Mina pusin Kati all ja saan regulaarselt tema virtsase sabaga vastu pead ja selga. Paistab, et piima enam nii palju ei voola, ja Elviira tuleb ja võtab masina ära.

“Nii, nüüd järellüps – lehm ei anna kõike piima korraga kätte – ja seda tuleb käsitsi teha. Kõigepealt pane nisadele salvi peale. Mul on see enda tehtud, saialillesalv searasvaga. See on kõige parem! Kui salvi paned, on parem lüpsta ja nisad ei lähe kärna ka.”

Määrin kollast salvi Kati nelja nisa peale. Perenaine annab oranži ämbri, kuhu ülejäänud piim tuleb nüüd sisse lüpsta.

“Paneme jaa tibule salvi peale! Jaaah!” nunnutab Elviira Katikest ja patsutab oma lehma.

Käsitsi saab lüpsta kahes tehnikas: pigistamislüpsi ja venituslüpsiga. Põhiliselt kasutatakse pigistamistehnikat, venituslüpsi peab kasutama nende lehmade puhul, kelle nisad on väikesed – ei saa korralikult pihku.

Pigistamist peab alustama nisa ülemisest osast ja siis liigud näppude survega järjest allapoole.

“Ei tule,” teatan Elviirale pärast paari pigistust. 

“Tuleb-tuleb, proovi veel.”

Pusin veel natuke, lihvin tehnikat, patsutan Kati kintsu – ja piima voolab!

Esialgu väikese survega, siis suuremaga. Kaks nisa on pihkudes ja muljun neid kordamööda. Sihtimisega on esialgu natuke probleeme muidugi – suur osa piimast lendab mulle jala peale ja ämbrist mööda. Pärast selgub, et teistel lehmadel on mõne nisa otsad katki, nii et sealt lendab piima absoluutselt igas ilmakaares.

Ja siis tõstab nukitsamehe nukkidega Katike oma saba püsti ja laseb oma pool ämbritäit kollast kraami laudapõrandale ! Osa pritsib muidugi minu peale ka. 

Elviira itsitab kõrval ja vaatab, mismoodi ma reageerin. “Ega nad saavad ju aru, et keegi teine inimene on,” lohutab perenaine lõbusalt.

Saan lõpuks Kati tühjaks lüpstud ja lähen lehm Ode alla. Elviira on vahepeal masinaga tema ka ära lüpsnud, nii et mulle jääb järellüps.

Istun pingile ja asun süvenenult asja kallale. Ka Ode tõstab saba püsti ja otsustab samuti keha kergendama hakata. Õnneks pole temal nii suur pissihäda, nii et see kuldne dušš saab kiiremini läbi. Siis laseb mulle mõnusa läraka käeseljale pääsuke, kelle pesa on otse minu kohal.

Ode piim käes, on järg Elviira kõige vanema lehma, Belinda käes. Enamik teisi laudas olevaid lehmi on tema lapsed või lapselapsed.

“Belinda läheb selle aasta lõpus...” Selgitus järgneb pärast pausi: “Ta on juba nii vana, hingeldab. Jube kahju on muidugi. Oma loomad on ikka kõige armsamad. Mina ei tea, äkki ma ikka jätan ta... Kõige raskem on teha seda otsust...”  

Belinda tantsib natuke jalgadega rumbat, nagu Elviira ütleb, ja annab mulle aeg-ajalt oma virtsase sabaga nätaki-nätaki mitu laksu vastu nägu ja pead.

“Ta oli 2006. aasta seisuga Eesti suurima elueatoodanguga lehm – möödunud aastaks oli ta andnud 49 000 kilo piima. Tema keskmine rasvaprotsent on 5,47,” räägib Elviira ja vaatab oma vanimat looma hella pilguga.       

Kuidas otsustab kana võõraga käituda
Elviira paneb lüpsiasjad ära, Ants tuleb, võtab piima, et see jahutisse viia, ja ongi päev õhtus. Peremees ja perenaine õhutavad mind veel, et võtku ma parajasti muna hauduva kana alt hommikuseks praadimiseks mune ka.

“Kas ta mulle nokaga ei anna või?” vaatan kahtlustavalt musta kanaema.

“Eks sa proovi,” julgustab Ants, silmis kahtlaselt kaval pilk. Võtan lõpuks kana alt kuus muna ja nokaga pihta ei saa. 

Kell üheksa algab perenaisel uneaeg. Mina saan aseme elutoa diivanil ja jään samuti juba üheteistkümne paiku magama – värske õhk on ikka väsitav küll. Ja pealegi, hommikune äratus on juba kell viis! Elviiral kell neli!  

Ja jälle uus hommik
“Maaariiis!” Kell näitab uduselt 5.03. 

Ajan aegamisi kargud alla, virtsased riided selga, räti pähe ja jälle lautaminek.

Seekord on mu ülesanne Belinda tervenisti käsitsi ära lüpsta. Teen nisad veega puhtaks, lapiga kuivaks ja panen salvi peale. Umbes 15 minutit ja lehm ongi tühjaks lüpstud!

Hommikusöögiks on ülimaitsvad praemunad. Just mõnus pala enne paaritunnist sügavat uinakut... 
 
Sama päeva hilisõhtul toob Tessi ilmale terve vasikakese.

Elviira loomad

• Valge tutiga haned
• Kanad ja kukk
• Väike punane kassike Pätu, täpselt samasugune suur kass Totu
• Ilmatu suur ja sõbralik maksikoer Leks
• Kaks siga
• Eesti maatõugu lehmakari