“Mõni naine jälitab taksoga oma meest”

Lepatriinutakso juht Aita Tammik enne keskpäeva ei ärka ja kurjaks joonud inimesi peale ei võta.

“Enne kahtteist ma üles tõusta ei viitsi. Ja tõusen niimoodi aeglaselt. Tuian mööda korterit ringi, mõtlen, loen. Mulle meeldib hirmsasti Nikolai Baturin – temalt võib lugeda ükskõik mida ja lõputu arv kordi. Vahel saadan sõbrannadele Baturini smse: “Oh mia tahass, tahass...! Tuld läütä, ei lövvä tikke. Mia tahass küll viil pal’lu. Tahass piaaigu kikke. Aga rahul ka sellege, kui muud miul ei jää ku sii soetu vihm ümmer sasimoteten pää.”

Baturin on mul autos alati olemas. Ja sellised naljakad kinkeraamatud, näiteks “Väike pornoraamat”. Ja “Päikesemärke” olen ma tuhat korda lugenud. Huvitav on proovida ära arvata, mis tähtkujust klient on. Läheb täppi ka.

Ajalehti ei loe ma juba viisteist aastat. Raadiot ka ei kuula. Autos mängib rahustav indiaanlaste muusika, Mehhikost tõin. Võid ükskõik kust kohast peale panna ja ära ei tüüta.

Mul ei ole sellist hullu infovajadust. Ja nagunii olen ma ju info sees, kuulen, mida inimesed räägivad. Pronksiööl tulid peale kaks retsi – kohe ise ütlesid, et on eluaeg röövimiste eest kinni istunud, aga vot sina meile meeldid. Sõiduta meid ringi, vaatame, mis linnas toimub. Sõitsimegi ja imestasime, mis laamendamine see nüüd lahti läks. Muide, nad ei olnud mingid ambaalid – nägid välja nagu Mosfilmi Šuriku seiklustest. Algul viskasid kohe rahapaki, et võta sealt endale ettemaksuks, nii palju kui tahad, ma siis ütlesin, et mees loeb oma raha ise, ja ­andsin paki tagasi. Siis ma hakkasingi neile meeldima.

Muidu purjus klientidega on see, et eestlane on lihtsam kui venelane, sest ta on vähemalt ühes toonis kogu aeg. Venelane võib aga olla “ubju – ljublju” – täiesti ettearvamatu.

Kurjaks joonud inimesi ma ei taha peale võtta. Ma saan kohe pilgust aru, kas maksab peale võtta või ei. Võib ju mõelda, et no kust sa oskad näo järgi aru saada, kes see inimene on. Aga no saan!

Mõnikord jõuan sadamasse poole neljase praami vastu. Tavaliselt ma nii vara välja ei lähe.

 

Öised tühjad tänavad on head mõnusad sõita, miks ma peaksin päevastes ummikutes stressama.

Kui olen sõiduvalmis, teavitan dispetšerit. Maksan neile plafooni eest umbes 4000 krooni kuus ja iga tellimuse pealt teatud summa. Firma alt on turvalisem toimetada, aga kui küsitakse, kas naisterahvas ei karda öösel ringi sõita, siis vastan, et “ega õige hõlma ei hakka keegi”.

Tuleb inimestega leida ühine tasand, neid rahustada.

Kord tuli sadamast peale üks pinges Soome tädi, rääkis aktsendiga eesti keelt. Karjus: “Üle saja krooni ma teile sõidu eest ei maksa.” Ma siis vastasin samas toonis: “Vaat maksate küll, kui taksomeeter nii näitab.” Aga sõidu ajal saime sõpradeks ja pärast kallistasime lepituseks.

Mõned kliendid on tahtnud kedagi jälitada – üks ema jälitas oma kümneaastast poega, et kuhu see pärast kooli läheb ja kellega. Üks teine naine jälle kahtlustas, et tema mehel on armuke. Tuli välja, et oligi. Sõitsime oletatava armukese maja juurde ja passisime seal. Tuligi paarike välja, maja ees jätsid hüvasti ja suudlesid. Klient tahtis välja joosta ja oma abielule sealsamas lõpu teha. M a siis rahustasin teda, et ta ei teeks uisapäisa samme. Palusin tal mõelda, mis võis olla põhjus, miks mees armukese seltsi otsis. “Kuule, sa oled ju nii hall,” ütlesin talle lõpuks. “Osta uued prillid, värvi juuksed ära. Hakka lipakaks!” Just nii ma talle ütlesingi – hakka lipakaks! – miniseelik, avar dekoltee. Mehed ei tunnista seda, aga tegelikult neile meeldib lipaka välimus.

On olnud ka mõned sellised kliendid, kes siis, kui mu taksot näevad, ei söanda sisse istuda. Et neile kõlbab ainult must mersu. Aga enamik ­inimesi on väga sõbralikud ja on isegi mulle autosse lepatriinuvärki juurde kinkinud. Jah, mõni ei taha peale istuda, kuid paljud ei taha enam ära minna, et kuule, sõidame veel natuke, sa nii lahe tädi.

Koju jõuan umbes kell neli öösel, reede- ja laupäevaöösel hiljemgi. Siis lähen Statoilist läbi ja ostan kodujuustu ja grillviinereid. Praen viinerid, sibulad ja kartulid ära ja söön kodujuustuga. Kodujuust on üldse mu lemmiktoit, nii soolaselt kui magusalt.

Kaubanduskeskustes ega üldse poodides pole ma juba aastaid käinud. Ei viitsi – Statoilis on ju kõik olemas, mis ma tahan. Siis söön ja vaatan poole silmaga Kanal 2 seebikaid.

Kui kõik siibrisse viskab, uurin netist, kas on viimase hetke reisipakkumisi. Kui on, siis lihtsalt annan firmasse teada, millal ära olen, ja lähen kuskile soojale maale.

Just sellise vaba graafiku tõttu on taksojuht mõnus olla. Kui tahad, teed tööd. Kui tahad, lähed hoopis reisima. Kui tahad, võtad vaba päeva ja viskad viina.

Aga taksojuhiamet on ikka töö. Mõned nagu ei saa sellest aru. Üks mu kavaler paar aastat tagasi – no küll ta oli armukade. Kohe tõmbas näo vingu, kui ma tööle läksin. Arvas, et ma lähen lõbutsema. Et pole see ju mingi töö: keerutad kergelt rooli ja kuulad mussi. Aga ma ei saa ju kliendile välja näidata, kui mul on endal midagi raskesti või pahasti. Selliseid taksojuhte, kes, hambad ristis, kahe käega rooli kangutavad ja hädaldavad, et bensu jaoks raha ei jätku – no selliseid on terve linn täis.

Ja üle kaheksa tunni ma järjest puhkamata ei tööta. Ükskord mõtlesin, et okei, viimane sõit täna. Tuli klient peale ja tahtis Loksale. Keeldusin viisakalt, et mul tööpäev läbi ja nii kaugele ei jaksa sõita. Küll siis sai tigedaks, nagu ma oleksin teda isiklikult solvanud.

Mu enda tütar on juba täiskasvanud, aga tean väikeste lastega naisi, kes üle kuu aja ei suutnud taksot sõita. Meie põhitööaeg on ju siis, kui normaalne inimene on perega kodus. Taksojuhid on ikka üksikud hundid, mitte pereinimesed.”