Tõepoolest, võiks proovida rahulikku ja emotsioonivaba suhtumist. Lihtsalt suusaliit ei jõudnud Alar Arukuuse ja tema juhitava sihtasutusega Tehvandi Suusakeskus kokkuleppele. Mis siis ikka. Lõppude lõpuks on Otepää MK-etapp Eesti suusaliidu korraldada ning ESLi veendumusel saab hiljutine tippsuusataja Jaak Mae tööga hästi hakkama.

Ja kas ikka peab ahastama, kui läheb halvima stsenaariumi kohaselt ja 2013. aastal Otepääl MK-etappi ei toimu? Keegi pole ju lubanud, et suur suusapidu igavesti Otepääle jääb. Kainet meelt säilitades võiksime mõista: meil pole enam staare, kes publikut meelitaksid. Me pole suur suusamaa. Ja samas on hulk riike, kel on nii tipptegijad kui ka tahtmist võistlust korraldada. 

Kuid mõtet arendades jõuad lõpuks ikkagi tõdemuseni, mis teeb tõsiselt kurvaks. See masinavärk – tipptasemel suusatajad, treenerid ja taustajõud, ala kirglikult toetavad sponsorid ning professionaalsed võistluste korraldajaid –,mis aastaid nagu õlitatult ühiste eesmärkide nimelt töötas, tõrgub üha ning paiskab õhku musti suitsupilvi. Monoliitne ja vägev Eesti suusapere, mille sisukust ja edu, mis siin salata, paljud kadestasid, kipub tükkhaaval laiali pudenema.  

Aga mäletate 1998. aasta augustit-septembrit, kui ootamatult ja väikese ehmatusegagi seisid meie suusainimesed võimaluse ees korraldada juba 1999. aasta alguses MK-etapp? Tõeline tippvõistlus kodukamaral. “Eks siis tuli tegelikult päris nullist alustada. Tuli end kurssi viia tingimuste ja nõudmiste, reeglite ning muu olulisega, mida ühe tippvõistluse korraldamiseks peab teadma. Kõik see tuli omandada imekiiresti. Aga ära tegime. Mitte üksnes mina, vaid väga paljud inimesed olid selles osalised,” meenutab Arukuusk.
Mäletan minagi sellest ajast seika, kui korraldamistööst hõivatud Arukuusega korraks jutule sain ning ei osanud majandusajakirjanikuna muud küsida, kui et mis see maksab. Ei mõistnud, et maksab palju rohkem kui rahas võimalik mõõta.
Siit algas Kristina Šmiguni lend suusailma tippu, nagu ka Veerpalul ja Mael. 
Nii sündis Eesti morni talve tähtüritus ning rahva hinge puges suusavaimustus. 

Parimatel aastatel tuli Otepääle kahe päeva peale kokku paarkümmend tuhat suusahuvilist. 40 miljonit silmapaari üle ilma jälgis ülekannet peost, mida FIS 2005. aastal parima korraldusega võistluseks hindas. Parimate seas püsis võistlus viimase ajani. 
Muidugi, peo peategelased olid sportlased, eeskätt meie võimas kolmik. Ja mõnus publik, mida MK-etappidel nii rohkelt harva kohtab. Ja Mati Alaver, kelle tähtsust suusatamise religiooniks kujunemisel ei saa alahinnata. Ent ei saa keegi vastu vaielda, et väga oluline roll selles eduloos oli ka Arukuusel. 
“Teda poleks tohtinud niimoodi jätta,” kuulen ühelt meie suusapere kogenud liikmelt. 

Miks see ometi nii läks, küsin päris mitmelt inimeselt, kes siinset suusamajandust paremini tunnevad.
Versioone on erinevaid, kuid paljud mainivad raha. Et rahaasjus ei saadud kokkuleppele. Võimalik. Ent kardan, et probleem on põhimõttelisem. On tunne, et sel sügisel või talvehakul kuuleme veel uudiseid, mis kõnelevad suusatamisest, aga mitte sportlikus mõttes.

Kõige selle taustal tahaks väga, et Jaak Mae korraldatav MK-etapp aasta alguses õnnestuks kõige paremal moel. Kusjuures Arukuusk, küll mitte kõige tähtsama korraldajana, vaid võistluspaika haldava Tehvandi Suusakeskuse juhina, on asjas ikka sees.
Ja samas, miks ei peaks õnnestuma tema plaan korraldada Otepääl laskesuusatamise MK-etapp? Arvestades laskesuusatamise tohutut menu Euroopas ning ülitihedat konkurentsi korraldada tahtjate seas pole see kaugeltki kergesti teostatav.
Elame ja näeme.



Alar Arukuusk

Sündinud 21. novembril 1963 Rakveres

Lõpetanud:

1982 Tallinna Spordiinternaatkooli Otepää filiaal

1988 Tartu ülikool, kehakultuuri ja spordi eriala

Töötanud:

1986–1993 Tartu spordikooli suusatreener

1993–1998 klubi Tartu Maraton direktor

1998–2005 Eesti Suusaliidu projektijuht ehk Otepää MK-etapi ja Suverulli võistluse direktor

alates 2005 SA Tehvandi Suusakeskuse juhataja