09.05.2008, 00:00
Monumentide kokkukeevitaja
Mälestus Tõnismäe pronkssõdurist saab väärika kunstilise rüü Jaak Urmeti ehk Wimbergi (29) libreto alusel valmivas muusikalis “Pronksivalu ehk Welcome to Estonia”.
Küsimusele, kuidas ta Wimbergi nime võttis, on Jaak oma
sõnul pidanud vastama sadu kordi.
“Kas seitsmendas
või kaheksandas klassis kinkisid klassivennad mulle suure kasti, millele
oli igasuguseid asju kalligraafiliselt peale soditud, muuhulgas ka
“wimberg”. Kast seisis aastaid kapi otsas. Selle sõna
kõla tundus mulle väga kaunis. Pseudonüümi kiitis hiljem
heaks ka Sass Suuman, kes leidis, et see sobib minu olemusega.”
Hoolimata mitte just auväärsest elueast on Wimberg kirjutanud mitu
raamatut, esimese romaani “Lipamäe” juba 2001. Oma TV
lastesarju “Buratino” ning “Tomi ja Anni juures” peab
autor samuti romaani väärilisteks. “Loen neid tinglikult oma
teiseks ja kolmandaks romaaniks.”
Koos sõbra ja
kunagise kursusekaaslasega Pedast Jürgen Roostega on ta tegev kirjastuses
Jutulind, mis kavatseb lähemas tulevikus maailma üllatada uuriva
ajakirjaniku Mart Juure esimese luulekoguga “Pane Eesti peale
tagasi”.
Andrus Vaariku lavastatavas
“Pronksivalus” lastekoori ega lapsi ülepea lavale ei tooda.
Wimberg: “Lastele kirjutamine on tore. Ja suurtele kirjutamine on tore.
Aga need on kaks hoopis eri asja.”
14. novembril
esietenduva muusikali piletid on juba eelmüügis. Kas see
tähendab, et libreto on täiesti valmis?
Wimberg:
“Stseenid on lahti kirjutatud ja ootavad nüüd minu peas
tiksudes. Head kujundid tulevad siis ise ligi.
Näiteks möödunud nädalal Mauruse kohvikus
mõtlesin välja väga hea kujundi, mida ma kahjuks reeta ei
saa.”
Lisaks libretole on Wimberg muusikalis tegev ka laulude
valijana. Nimelt kõlavad etenduses Eesti armastatuimad laulud aastaist
1947–2007 ehk perioodist, mil leinav sõjamees
Tõnismäel oma mehisel ilmel maapinda uuris. “Mulle meeldib
see mõte, nii tekib kuue kümnendi best of, põnev kompott.
Laulud on muusikalis omaette semiootilised märgisüsteemid, isegi
tegelased.
Näiteks “Mai tuli” või
“Püha sõda”.
Oma vaimusilmas näeb
Wimberg nimiosas kõige parema meelega Marko Matveret. “Ta
peab olema mees, pronkssõduri moodi, aga natukene ilusam ja suhteliselt
hästi laulma. Matvere näeb pronkssõduri moodi välja ja
tekitab sümpaatset aurat. Minu visioonis on pronkssõdur positiivne
tegelane, kelle karakter areneb.”
Muusikali realistlikule
tasandile lisandub muinasjutuline, mille keskmes on ka teised pealinna
monumendid. Russalka kehastab tsaariaegset vaimu, Linda agraarset talunaise
vaimu, lisaks Tammsaare, Kreutzwald, Stalin, Lenin ja nii edasi.
“Kirjanik Tammsaare ja doktor Kreutzwald võivad näiteks koos
öist Tallinna avastama minna ja KuKu klubisse sattuda,” pakub autor
välja.
Pronkssõduri mahavõtmisele
järgnenud rahutuste öödele elas Wimberg vahetult kaasa. Maja,
kus ta siis elas – Endla 6, kodakondsus- ja migratsiooniameti vastas
– sai elumajadest ilmselt kõige rohkem kannatada. Ehkki kolmandal
korrusel elanud Jaagu aknad jäid terveks.
“Sain
kõike näha esimesest reast. Inimhulk liikus aeglaselt edasi-tagasi
ja oli huvitav jälgida, kuidas selle sees areneb mässuvaim ja
milliseid pöördeid see võtab. Õppisin, mida saab teha
hariliku keraamilise tänavaprügikastiga või milleks
kõlbavad rauast aialipid.”
(Prügikast
tõstetakse pea kohale ja visatakse asfaldile, et saada tükke
loopimiseks.)
Esimesest reast sai Wimberg näha ka seda, milline
näeb välja üks põlev bu
ssipeatus ja Endla tänava algus, kui seal põleb korraga kolm
lõket. “Väga huvitav oli vaadata ka kongidesse toppimist, mis
toimus täpselt minu akna all. Olin üllatunud, kui üks
tüdruk eesti keeles hüüdis: “Käed eemale
minust!””
Wimberg soovitab
pronksiöödesse suhtuda mitte kui poliitilisse, vaid sotsiaalsesse
üritusse.
“Seal tegutsesid inimesed, kellele lihtsalt
pööraselt meeldib lõhkuda – hoolimata rahvusest.”
Muusikali tutvustuses on kirjas: “Suur vaatemäng
tallinlastest endist läbi kuue kümnendi.”
Kogu
lapsepõlve ja kooliea Lasnamäel veetnud, vahepeal kesklinnas elanud
ning tänaseks Pääskülla kolinud kirjamees ilmselt sobib
analüüsima, mis teeb tallinlasest tallinlase ja mis teda nii 1947.
kui 2007. aastal muude linnade elanikest eristab.
“Selles
kontekstis sobib rääkida pariislastest, kes ei ole sama mis
prantslased. Pariisi ajalugu ongi tänavarahutuste ajalugu. Kui midagi ei
meeldinud, kohe sillutisest kivid kätte ja barrikaadidele. Tallinn on
samuti konkreetne semiootiline üksus. Ta on pealinn, aga pealinlased on
eneseteadlikumad, uhkemad.”
Ise ei läheks Wimberg
barrikaadidele mingi idee eest. “Lugesin just Dumas’ raamatut
“Kakskümmend aastat hiljem”. Seal on hästi näidatud,
et barrikaadidele läksid kodanlased, kes ise ei mõelnud. Neid
juhtisid aadlikud, kes mõtlesid, aga ise ei läinud. Esimesed andsid
oma muskli, teised aju. Barrikaadidele mineku ajal oleksin hea meelega ideede
generaator, vaikne suunaja ja hall kardinal.”
Elu
Lasnamäel oli huvitav ja rikastas sotsiaalsete kogemustega. “Oma
akna alt mäletan röökivaid joobnud venelaste jõuke, kes
reede õhtul nädalavahetust tervitasid. Venelase sõim ja
röökimine on erakordselt teistsugused kui eestlase sõim ja
röökimine.”
Lasnamäed ja
Pääsküla vastandada Wimberg ei taha: “Mõlemad on
Tallinna linnaosad ja mõlemas elatakse, neis ei käida
tööl.”
Jaak arvab, et kirjanikuks saamine on
protsess, mille juured on sügavas lapsepõlves. See oleneb
näiteks asjaolust, kas peres on suur raamatukapp kutsuvate
raamatuselgadega või mitte. Wimbergil oli. “Aimèe Beekman,
Lennart Meri, Aadu Hint,” loetleb ta kolme- nelja- aastaselt mällu
kulunud nimesid.
Lisaks kompetentsile tallinluse alal paistab
Wimberg silma kasvuga. Oma 198 sentimeetriga on ta üks
kõrgetasemelisemaid Eesti kirjanikke – kui mitte kõige
kõrgetasemelisem. “Mihkel Samarüütel võib
natuke pikem olla,” arvab ta ise. “Peaks seljad kokku
panema.” Samas lisab ta, et kasv pole asi, mille üle ta uhkust
tunneks.
Praeguses Tallinna Ülikoolis kaitses Wimberg
magistrikraadi Max Laossonit uurides. Ja doktoriks tahab ka saada. Laosson
on Eesti kirjanduse üldpilti kinnistunud purupunase demagoogi ja
sildikleepijana. Samas on ta 1956. aastal Sirbis ja Vasaras julgelt vastu
hakanud Gustav Naanile endale, kui viimane liiga räigelt Eesti
Vabariiki sõimas.
Wimberg: “Paljud inimesed arvavad
nagu sinagi enne nende artiklite lugemist. Aga just 50ndate lõpu ja
60ndate kirjandusteoreetilistes artiklites Loomingus liikus ta samas taktis
– ma julgeksin nii väita – nagu Pariisis Derrida või
Foucault. Ta nõudis Eesti kirjanduselt, mille maksimum oli sel ajal
Tuglase ja Hindi ühetasandiline realism, põnevamat ja
mängulisemat lähenemist. Muidugi naerdi ta kohe välja.”
Punaste k
irjameeste vastu tunneb Wimberg üldse huvi. Nii koostas Jaak tänavu
kirjastuse Tänapäev välja antud skandaalse poeedi, 1941. aastal
hävituspataljoni kuulunud Ralf Rondi (Jaan Kurn) luulekogu “Naised
kirglised”.
Wimberg on meedias olnud üsna aktiivne
mitmeid nähtusi hukka mõistma. Näiteks Eesti hümni
sõnu ja lahutatud isade väheseid õigusi laste kasvatamisel.
Mida veel?
“Kiriklikku mentaliteeti ja religiooni. Mulle ei
meeldi, kui kirik topib ennast riigi asjaajamisse või kui religiooni
topitakse koolidesse. Religioon on hästi vana väärtushinnangute
süsteem, mis põhineb rahvaluulel ja muistsetel
õigustekstidel. Aga seda surutakse peale ka aastal 2008.”
Lõpuks on tal veel üks asi südamel.
“Ütle Priit Hõbemägile, et ma ei ole punane.”
(Hõbemägi oli Eesti Päevalehe peatoimetaja, kui Urmet seal
kultuuriosakonnas toimetas.) Ise näpib nagu tõestuseks oma oranži
T-särki.
Imestan. Kes siis veel punane on kui mitte Wimberg?
“Ma ei armasta äärmusi. Äärmused on
äärmiselt nõmedad. Olen harilik riigikodanik, kes on rahul
sellega, et tal on oma riik.”
Jaak Urmet faktipeeglis
- Sündinud 30. jaanuaril 1979 Sakus.
- Organisatsioonid: 1998–2000 Tallinna noorte kirjanike rühm Tallinna Noored Tegijad (TNT). Aastast 2000 Tartu Noorte Autorite Koondis (NAK). Aastast 2007 Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti Kirjanike Liidu liige.
- Ametid: 2001–2007 Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetaja. 2007 toimetaja kirjastuses Tänapäev. Aastast 2008 vabakutseline kirjanik.
- 2000. aastal debüteeris luulekoguga “Maaaraamat”.
- 2002 ilmus romaan “Lipamäe”.
- 2006 luulekogu “Kärppsed”.
- “Buratino laulud” (2005) sisaldab ETV lastesarjale “Buratino tegutseb jälle” kirjutatud laulutekste, raamatu teises pooles on toodud ka Tauno Aintsi noodid. “Põngerjate laulud” (2006) on valik “Tweenie-põngerjate” jaoks tõlgitud-mugandatud-kirjutatud laulutekstidest.
- Oma ilukirjandusteostes kasutab Wimberg isikupärast uuenduslikku keelt, millele on omane näiteks k, p, t kirjutamine topelt kolmandavältelistes sõnades, juhul kui need häälikud asetsevad kaashäälikuühendis, olles selles foneetiliselt esileküündivad ja ühtlasi ka viimane osis (nt: nurkka, tarkkus, karppi, kilppi, karttul, vilttu) või kui neile häälikutele eelneb diftong või pikk täishäälik ega järgne kaashäälikut (nt: peattub, heittis, laippa, vaikkus, koukkis, kookki).