Mõnus annus ekstremismi
Päikese käes tundide kaupa rasva säristavate patisakste lesilaid ei õnnestunud Kaberneemes kohata isegi siis, kui kesksuvise rekordkuumusega kaasnenud tuul kõik tavarannad jääkülmaks puhus. Ometi oli Kaberneeme just siis üks väheseid randu, kus vesi oli tõeliselt soe.
Kui nüüd arvate, et nurisen rahva lolluse üle, siis eksite – igaühele oma. Kaberneeme sobib neile, kes tahavad oma rannaskäigul tühipaljast ultraviolettkiirgusest veidi enam saada. Eelduseks on muidugi ka auto olemasolu, sest kilomeetreid tuleb linnast kohalejõudmiseks läbida kümneid. Õnneks on umbes pool teest varustatud kiirusepiiranguga 110 km/h.
Ojuland, Saagim jt
Õigupoolest on rand vaid tühine osa pakutavast. Eelkõige on Kaberneeme ikkagi väikesadam, millest viimasel ajal on kuulda, et härra Kägu tahab sinna kuldmuna muneda. Nii möödubki rannaline esmalt tohutust kuhjast betoonijurakatest ja kivirahnudest ning alles siis jõuab autoga sadama parklasse. Seejärel tuleb valida, kumb tuleb enne, kas söök või rannamõnud. Rand paikneb ju eriskummaliste klaasist vihmaveetorudega sadamakõrtsu taga. Kõrts teadagi on koht, kus saab tulivett, süüa ja ööbida. Nii et ekstreemsematel juhtudel võib randa jõuda ka järgmisel päeval peavaluga.
Seltskond on ekstreemsele kohale omaselt eriskummaline. „Kuule mis su nimi on? Ei noh, ära pahanda, mina olen Valdur. Ma olen kohalik!“ Nendin siis vastu, et olen Arne ja et ei pahanda ning et olen tulnukas, noh sealt linnast. Käepigistus kuulub muidugi asja juurde. Mina lehitsen menüüd, Valdur võtab pitsikese Viru Valget ja teatab, et tohutult tore on näha sellist tõsist Eesti meest nagu mina, mispeale kätleme taas, seekord pikemalt ja veelgi jõulisemalt. Valduri käsi on nagu labidas ja mõne vedela higise tainaskäe ta lihtsalt lömastaks.
Peale kirju rea pärismaalaste on Kaberneemes õnnestunud näha eestlasi, venelasi, juute, sakslasi, lätlasi ja rootslasi, töiselt ümber välisministri sagivaid Õhtulehe ajakirjanikke ning veidrat ilmutist nimega Anu Saagim, kelle suvekodu räägitakse olevat vist Saaremaal.
Söögipoolis on nauditav ja moodustab koos värske õhu, terrassi ning seltskonnaga ilusa terviku. Kõrtsu merepoolses otsas on võrkpalliväljak, kus päevasel ajal eriti kedagi näha ei ole, kuid vaevalt jõuab päike langeda punktini, kus kõrtsu vari langeb platsile, kui mäng täiel innul algab.
Loodus ohjeldab skuutrisõitjaid
Patisakste asemel lebab rannal kümneid vesiskuutreid. Muide, neid võib laenutada. Aga selleks peab taskus olema muidugi paras ports raha. Kui nüüd arvate, et rannas vedelemine ja ujumine on tänu ringi kihutavatele skuutritele võimatu, siis eksite. Loodus on selle eest hästi hoolt kandnud, et Kaberneemes sellist jama ei juhtuks. Suured veealused kivid ei lase skuutritel omavolitseda. Rannale lähenemiseks on neil vaid poidega märgistatud kitsas koridor.
Laenutada saab ka vesijalgrattaid. Kollasest plastmassist, multifilmilikult mullikujulise kaadervärgi laenutajatel palutakse püsida poide taga, et võimalikke konflikte juba eos vältida. Keegi ei keela aga ka vesijalgrattaga pikkemaid retki ette võtmast. Teekond lähima Rohusi saareni ja tagasi võtab 2 tundi ja läheb maksma nii 200 krooni. Sama raha eest võiks proovida ka palju kiirema (kuid ebastabiilsema) velosurfilauaga vees seigelda. Minu katse sellel seadeldisel tasakaalu hoida meenutas mulle seda, kuidas ma kuueselt kahel rattal sõitma õppisin. „Keera paremale!“ kostis hääl seljatagant ja ratas veeres kangekaelselt vasakule, otse vastu kivi. Õnneks ei marrasta vette kukkudes põlvi ära. Aga oskajatel libises velolaud merepinnal kiiresti nagu unelm.
Nagu öeldud, võib Kaberneeme sõita 110 km/h. Kes mõistlikult kiirustab, jõuab veel nautida seda teistmoodi suve!
