Moodi mitmel rindel
Moekunstnik Anu Lensmentil on tugevad käed. Stilistitöö on nad selliseks teinud, sest stilistiks olemine tähendab eelkõige riiete ja kingadega täidetud suurte kottide tassimist ühest kohast teise. Poest ajakirja toimetusse, fotostuudiosse või võtteplatsile ja pärast jälle tagasi poodi. Parasjagu käivad seriaali “Me saame hakkama” võtted ja Anu tööks on näitlejate riietuse eest hoolitsemine. Anu põhitööpost on aga hoopis ajakirjas Stiil moetoimetajana. Siis käib ta veel Kunstiakadeemia magistrantuuris, peab väikest moeateljeed, müüb kord kuus oma loomingut Spiriti Stiiliturul ega keeldu ühestki ettesattunud huvitavast projektist.
Katsun kujutleda, kuidas ta
oma aega jagab. Viis päeva nädalas Stiilis, nädalalõppudel filmivõtetel ja
öösiti ateljees? Aga kool ja uni?
Anu tunnistab, et töökoorem on üle pea
kasvanud. “Aga ma ei oska midagi ette ka võtta, ei saa aru, millest ma peaks
loobuma. Igaks juhuks ei loobu millestki. Ateljees on õnnestunud tööd nii
organiseerida, et ma ei pea seal ise palju olema. On inimesed, kes teostavad,
ja mina käin seal lihtsalt tsekkimas.”
Tegelikult on mitmetööpidamine
moekunstnike seas täiesti tavaline. Ainult oma kollektsioonide valmistamisest
ära ei ela ning paljud peavadki ateljeed üleval hoopis muu tööga teenitud
rahast.
Uurin Anult, kas töö Stiilis on talle kui moeloojale ka mingit kasu
toonud.
“Selles mõttes küll, et informatsioon on hästi kättesaaadav.
Moetoimetaja amet paneb asjade üle rohkem mõtlema, moodi ja trendi enda jaoks
paika panema. Mõnes mõttes see isegi natuke takistab loomingut. Viimasel ajal
tunnen, et ei tahagi oma kollektsioone disainida. Kõik asjad on nagu juba
olemas. Seda ei ole väga palju, mida oleks juurde vaja. Kui näed kõike, mis on
maailmas tehtud, siis tekib sihuke tunne, et ... jah.”
“Kas Eestis
üldse tasubki moodi teha, kas see läheb üldse kellelegi korda?” tahan Anu
arvamust teada.
“Stiilis on üks küsitlusrubriik nimega “Garderoob”.
Üks küsimus on seal “kas eesti moekunst kõlbab kanda” ja alati on sellele
vastatud hästi positiivselt,” kinnitab Anu.
Püüan tungida moeajakirjanikust
moekunstniku hingesoppidesse ja küsin, kas moeajakirjandus ka rahuldust ja
rõõmu pakub.
Anu muutub kavalaks: “Mmm... eheheh... ma arvan, et see on üks
parimaid asju, mida ma võiksin moevallas teha. Ma olen sellega rahul. Peamised
võimalused moe alal on töötada tööstusdisainerina või üritada ise oma
kollektsioone teha. Mõlemal on väga suured miinused. Moetoimetaja töös on
miinuseid kõige vähem: mul on tööaeg, mida saan ise valida, teen ise otsuseid
ega pea arvestama kellegi ettekirjutustega.”
Kas aga uusimate trendide
maaletoojal ja eesti naiste moemaitse dirigendil on ka mingi
missioonitunne?
“Ma ei tea, kas see on missioonitunne, aga ma tahan pakkuda
võimalikult stambivaba suhtumist, julgustada inimesi lahedaid asju kandma ja
sellega oma ja teiste tuju paremaks tegema.”
Teisi on ju lihtne õpetada,
aga ise?
“Ma ei võta seda moe asja enda seisukohalt nii
tõsiselt,” ütleb Anu muretult. “Kui ma tahan, siis ma võin väga moodne välja
näha. Aga mulle tundub, et väga tihti ma ei viitsi selle nimel
pingutada.”
Uudishimutsen, millised on moekunstnik Lensmenti kodused
kostüümid.
“Ma ei armasta eriti sellist asja nagu koduriided. Mul olid
sellised vanaema ja vanaisa, kes käisid ka kodus ilusti riides. Vanaisal alati
viigipüksid ja koduülikond, vanaemal kodukleidid. šikk koduriietus jäi sealt
mulle kuidagi sisse.”
Iga moelooja alustab oma kollektsiooniga isemoodi.
Kes istub raamatukogus, kes otsib inspiratsiooni kirbuturgudelt. Anu võtab asja
rahulikult: “Kui mul on aeg kätte jõudnud, et pean midagi valmis tegema, siis
ma ka teen. Eks ma vajan ikka mingisugust põhjendust või tõuget, aga üldiselt
käib nii, et korjan kangaid, kuni ühel hetkel teen asja ära. Aga tõuget on ikka
tarvis. Praegu on probleem selles, et pole piisavat põhjust ja uus kollektsioon
ei kipu kuskilt tulema.”
Kui Anu uue isikliku kollektsioonini on veel aega,
siis üks teine kollektsioon, mille valmimisel Anu osaline on, jõuab Tallinna
Kaubamaja 5. korrusel müügile juba veebruaris. Selle kollektsiooni nimi on HULA
ja see valmis nelja moemagistrandi ühise jõupingutuse tulemusena (teised
osalised olid Eve Hanson, Reet Ulfsak ja Marit Ahven). Kõigepealt küsitleti
noorte arvamust moe ja riiete kohta ning õpiti teoreetiliselt läbi kogu
rõivatootmisprotsess.
Hula ongi tegelikult moemagistrite näpuharjutus. Kuid
väga tõsiselt võetav selline. Kui enamik noorte moekunstnike loomingust on
üksikmudelid, siis Hulaga on tehtud väikeseeriaid. “Tegime sama mudelit, aga
väikeste erinevustega, et ainulaadsus oleks asjal juures,” seletab Anu.
Projekti olid haaratud ka tekstiilikunstnikud, kes iga rõivast käsitsi üle
trükkisid. Nii et Hula on nagu masstoodang, aga päriselt ei ole ka. Kui
selleaastased magistrandid oma õpingud lõpetavad, jätkavad Hula arendamist
järgmised ja nii edasi ja nii edasi.
Kui aga magistrantuur läbi ja
hindamatud HULA-kogemused selja taga, kas siis on juba piisavalt julgust, et ka
oma kaubamärgiga suurejooneliselt välja tulla?
“Esialgu ei
ütle ma midagi, sest ma ei tea, mis müügitulemused HULA-l võiksid olla. Ma olen
natuke targemaks saanud küll. Meie seatud ülesanne oli teha normaalse
hinnaga kättesaadavat toodet. On aga selgeks saanud, et tegelikult ei ole
võimalik seda nii odavalt teha. Kui sa tahad asja kuidagi väärtustada, siis
kõik maksab. Iga trükiliigutus, iga teistsugusem haak või trukk maksab nii
palju, et lõppkokkuvõttes ei saagi väiksetiraažiliselt väga lahedaid asju
toota. Turg on väike, tarbijaid on vähe ja nad ei ole rikkad. Selle
kollektsiooni tootmisel on nii palju “agasid”. Maikuuks oleme esimesed
tulemused kätte saanud, siis olen juba targem ja tean täpselt, kas on mõtet
toota või ei ole mõtet toota või kuidas üldse oleks mõtet toota.”
Avaldan
arvamust, et Hulal võiks mujal maailmaski hästi minna, kuid Anu kinnitab, et
see on disainitud just kohalikke olusid silmas pidades. “Neid inimesi, kes
ostavad originaalseid ja lahedaid asju, ei ole eriti palju. Enamikul inimestel
on täitsa poogen, mis neil seljas on,” teatab Anu ja lisab, et see on omamoodi
tore suhtumine.
Kuidas aga suhtub Anu karusnahkade kasutamisse?
“See on
selline kahe otsaga teema. Ma olen maalt pärit ja harjunud selliste asjadega
nagu seatapp ja jahimehed. Lapsena sain näiteks katsuda värskelt tapetud
ilvest. Ma ei saa öelda, et mulle karusnahkade kasutamine meeldiks, ja ma ei
hakka tegema kollektsiooni sooblitest või nirkidest. Kuid ei saa ka öelda, et
ma iga krae või mütsi peale nutma hakkaksin. Kui loomadest on millegipärast
saanud nahad, siis ei ole eriti abi, kui mina sellepärast muretsen.
Paratamatult mõned loomad saavad ühel hetkel mütsideks.”
Ma võin ju
pisut teistsugusel arvamusel olla, aga tuleb tunnistada, et selles jutus
on tükk tervet talupojamõistust.
Päev hiljem istub Anu Stiili toimetuses ja
räägib telefonis emaga. Lehm hakkavat kohe-kohe poegima ja Anu tunneb muret, et
kas vasika jalad juba paistavad ja kas ema ikka lüpsmisega toime tuleb. Kui ta
kõne lõpetab, näeb ta enda kõrval naerust kõverat kolleegi. Moeajakirja
toimetuses, selles lõhnavas luksuse ja elegantsi kantsis, ei kuule kuigi tihti
selliseid sõnu nagu lüpsik ja lehm ja eriti veel moetoimetaja suust. Mulle
tundub aga, et just selline moetoimetaja on tuhat korda usaldusväärsem
kui mõni urbanistlik glamuurivamp.
HULA, Anu Lensmenti
ja teiste noorte disainerite kollektsioone võib vaadata ja osta 10. veebruaril
Spiriti Stiiliturult, mis toimub kell 13–16.
Anu
Lensment
Sündis 23.04 1971.
Haridustee: Kilingi–Nõmme keskkool,
Viljandi 4. keskkool, Tallinna kergetööstustehnikum, Eesti kunstiakadeemia moe
eriala lõpetas 1997.
Olnud muuhulgas Pühapäevalehe moetoimetaja, mitmete
telesaadete ja reklaamikampaaniate stilist ja kujundanud kostüüme firmadele.
Loonud hulga moekollektsioone ja osalenud moeshow’del. Aastast 1998 ajakirja
Stiil moetoimetaja.