Katsun kujutleda, kuidas ta oma aega jagab. Viis päeva nädalas Stiilis, nädalalõppudel filmivõtetel ja öösiti ateljees? Aga kool ja uni?
Anu tunnistab, et töökoorem on üle pea kasvanud. “Aga ma ei oska midagi ette ka võtta, ei saa aru, millest ma peaks loobuma. Igaks juhuks ei loobu millestki. Ateljees on õnnestunud tööd nii organiseerida, et ma ei pea seal ise palju olema. On inimesed, kes teostavad, ja mina käin seal lihtsalt tsekkimas.”
Tegelikult on mitmetööpidamine moekunstnike seas täiesti tavaline. Ainult oma kollektsioonide valmistamisest ära ei ela ning paljud peavadki ateljeed üleval hoopis muu tööga teenitud rahast.
Uurin Anult, kas töö Stiilis on talle kui moeloojale ka mingit kasu toonud.
“Selles mõttes küll, et informatsioon on hästi kättesaaadav. Moetoimetaja amet paneb asjade üle rohkem mõtlema, moodi ja trendi enda jaoks paika panema. Mõnes mõttes see isegi natuke takistab loomingut. Viimasel ajal tunnen, et ei tahagi oma kollektsioone disainida. Kõik asjad on nagu juba olemas. Seda ei ole väga palju, mida oleks juurde vaja. Kui näed kõike, mis on maailmas tehtud, siis tekib sihuke tunne, et ... jah.”
 “Kas Eestis üldse tasubki moodi teha, kas see läheb üldse kellelegi korda?” tahan Anu arvamust teada.
 “Stiilis on üks küsitlusrubriik nimega “Garderoob”. Üks küsimus on seal “kas eesti moekunst kõlbab kanda” ja alati on sellele vastatud hästi positiivselt,” kinnitab Anu.
Püüan tungida moeajakirjanikust moekunstniku hingesoppidesse ja küsin, kas moeajakirjandus ka rahuldust ja rõõmu pakub.
Anu muutub kavalaks: “Mmm... eheheh... ma arvan, et see on üks parimaid asju, mida ma võiksin moevallas teha. Ma olen sellega rahul. Peamised võimalused moe alal on töötada tööstusdisainerina või üritada ise oma kollektsioone teha. Mõlemal on väga suured miinused. Moetoimetaja töös on miinuseid kõige vähem: mul on tööaeg, mida saan ise valida, teen ise otsuseid ega pea arvestama kellegi ettekirjutustega.”

Kas aga uusimate trendide maaletoojal ja eesti naiste moemaitse dirigendil on ka mingi missioonitunne?
“Ma ei tea, kas see on missioonitunne, aga ma tahan pakkuda võimalikult stambivaba suhtumist, julgustada inimesi lahedaid asju kandma ja sellega oma ja teiste tuju paremaks tegema.”
Teisi on ju lihtne õpetada, aga ise? 
 “Ma ei võta seda moe asja enda seisukohalt nii tõsiselt,” ütleb Anu muretult. “Kui ma tahan, siis ma võin väga moodne välja näha. Aga mulle tundub, et väga tihti ma ei viitsi selle nimel pingutada.”
Uudishimutsen, millised on moekunstnik Lensmenti kodused kostüümid.
“Ma ei armasta eriti sellist asja nagu koduriided. Mul olid sellised vanaema ja vanaisa, kes käisid ka kodus ilusti riides. Vanaisal alati viigipüksid ja koduülikond, vanaemal kodukleidid. šikk koduriietus jäi sealt mulle kuidagi sisse.”
Iga moelooja alustab oma kollektsiooniga isemoodi. Kes istub raamatukogus, kes otsib inspiratsiooni kirbuturgudelt. Anu võtab asja rahulikult: “Kui mul on aeg kätte jõudnud, et pean midagi valmis tegema, siis ma ka teen. Eks ma vajan ikka mingisugust põhjendust või tõuget, aga üldiselt käib nii, et korjan kangaid, kuni ühel hetkel teen asja ära. Aga tõuget on ikka tarvis. Praegu on probleem selles, et pole piisavat põhjust ja uus kollektsioon ei kipu kuskilt tulema.”
Kui Anu uue isikliku kollektsioonini on veel aega, siis üks teine kollektsioon, mille valmimisel Anu osaline on, jõuab Tallinna Kaubamaja 5. korrusel müügile juba veebruaris. Selle kollektsiooni nimi on HULA ja see valmis nelja moemagistrandi ühise jõupingutuse tulemusena (teised osalised olid Eve Hanson, Reet Ulfsak ja Marit Ahven). Kõigepealt küsitleti noorte arvamust moe ja riiete kohta ning õpiti teoreetiliselt läbi kogu rõivatootmisprotsess.
Hula ongi tegelikult moemagistrite näpuharjutus. Kuid väga tõsiselt võetav selline. Kui enamik noorte moekunstnike loomingust on üksikmudelid, siis Hulaga on tehtud väikeseeriaid. “Tegime sama mudelit, aga väikeste erinevustega, et ainulaadsus oleks asjal juures,” seletab Anu. Projekti olid haaratud ka tekstiilikunstnikud, kes iga rõivast käsitsi üle trükkisid. Nii et Hula on nagu masstoodang, aga päriselt ei ole ka. Kui selleaastased magistrandid oma õpingud lõpetavad, jätkavad Hula arendamist järgmised ja nii edasi ja nii edasi. 
Kui aga magistrantuur läbi ja hindamatud HULA-kogemused selja taga, kas siis on juba piisavalt julgust, et ka oma kaubamärgiga suurejooneliselt välja tulla?  

“Esialgu ei ütle ma midagi, sest ma ei tea, mis müügitulemused HULA-l võiksid olla. Ma olen natuke  targemaks saanud küll. Meie seatud ülesanne oli teha normaalse hinnaga kättesaadavat toodet. On aga selgeks saanud, et tegelikult ei ole võimalik seda nii odavalt teha. Kui sa tahad asja kuidagi väärtustada, siis kõik maksab. Iga trükiliigutus, iga teistsugusem haak või trukk maksab nii palju, et lõppkokkuvõttes ei saagi väiksetiraažiliselt väga lahedaid asju toota. Turg on väike, tarbijaid on vähe ja nad ei ole rikkad. Selle kollektsiooni tootmisel on nii palju “agasid”. Maikuuks oleme esimesed tulemused kätte saanud, siis olen juba targem ja tean täpselt, kas on mõtet toota või ei ole mõtet toota või kuidas üldse oleks mõtet toota.”
Avaldan arvamust, et Hulal võiks mujal maailmaski hästi minna, kuid Anu kinnitab, et see on disainitud just kohalikke olusid silmas pidades. “Neid inimesi, kes ostavad originaalseid ja lahedaid asju, ei ole eriti palju. Enamikul inimestel on täitsa poogen, mis neil seljas on,” teatab Anu ja lisab, et see on omamoodi tore suhtumine.
Kuidas aga suhtub Anu karusnahkade kasutamisse?
“See on selline kahe otsaga teema. Ma olen maalt pärit ja harjunud selliste asjadega nagu seatapp ja jahimehed. Lapsena sain näiteks katsuda värskelt tapetud ilvest. Ma ei saa öelda, et mulle karusnahkade kasutamine meeldiks, ja ma ei hakka tegema kollektsiooni sooblitest või nirkidest. Kuid ei saa ka öelda, et ma iga krae või mütsi peale nutma hakkaksin. Kui loomadest on millegipärast saanud nahad, siis ei ole eriti abi, kui mina sellepärast muretsen. Paratamatult mõned loomad saavad ühel hetkel mütsideks.”

Ma võin ju pisut teistsugusel arvamusel olla, aga  tuleb tunnistada, et selles jutus on tükk tervet talupojamõistust.
Päev hiljem istub Anu Stiili toimetuses ja räägib telefonis emaga. Lehm hakkavat kohe-kohe poegima ja Anu tunneb muret, et kas vasika jalad juba paistavad ja kas ema ikka lüpsmisega toime tuleb. Kui ta kõne lõpetab, näeb ta enda kõrval naerust kõverat kolleegi. Moeajakirja toimetuses, selles lõhnavas luksuse ja elegantsi kantsis, ei kuule kuigi tihti selliseid sõnu nagu lüpsik ja lehm ja eriti veel moetoimetaja suust. Mulle tundub aga, et just selline  moetoimetaja on tuhat korda usaldusväärsem kui mõni urbanistlik glamuurivamp.   

HULA, Anu Lensmenti ja teiste noorte disainerite kollektsioone võib vaadata ja osta 10. veebruaril Spiriti Stiiliturult, mis toimub kell 13–16.

Anu Lensment
Sündis 23.04 1971.
Haridustee: Kilingi–Nõmme keskkool, Viljandi 4. keskkool, Tallinna kergetööstustehnikum, Eesti kunstiakadeemia moe eriala lõpetas 1997.
Olnud muuhulgas Pühapäevalehe moetoimetaja, mitmete telesaadete ja reklaamikampaaniate stilist ja kujundanud kostüüme firmadele. Loonud hulga moekollektsioone ja osalenud moeshow’del. Aastast 1998 ajakirja Stiil moetoimetaja.