OPOSITSIOONI RONGKÄIK ROOMAS 2002. AASTA MÄRTSIS: Meeleavaldajad kannavad nukku, mis kujutab peaminister Berlusconit uue Napoleonina. AFP

Itaalia mood, Itaalia disain, Itaalia film, Itaalia köök, Itaalia antiik, Itaalia renessanss – jah, alati! Itaalia poliitika? Tänan, ei! Umbes selline on Alpidest põhja pool elava inimese hoiak. Ometigi on Apenniini poolsaarel olnud 20. sajandi kujundamisel otsustav roll. Benito Mussolini andis parempoolsusele uue näo – enne teda olid parempoolsed kas konservatiivid, kes tahtsid olemasoleva säilitamist, või olid nad reaktsionäärid, kes soovisid “vanade heade aegade” tagasitoomist. Mussolini taipas esimesena ühendada rahvusluse ja sotsialismi, andes sellega (omas ajas, s.t 20. sajandi alguses) parempoolsusele ambitsioonikad tulevikuvisoonid ning lausa revolutsioonilise iseloomu. Kuna Vahemere saabast peetakse poliitilises mõttes kergelt operetlikuks, siis on kerge unustada, et idee, mis omandas ülemaailmse kurikuulsuse Saksa teostuses, sündis siiski Dante ja Petrarca rahva peas.

21. sajandi alguse Itaalias on jälle toimumas midagi sellist, mida võib nimetada revolutsiooniks poliitilises elus. Nähtus, mida nimetatakse "videokraatiaks", seondub Itaalia meediamoguli Silvio Berlusconiga. Ülejäänud läänemaailm on täiesti nõutu. Tuntud Ameerika-Itaalia ajakirjanik Alexander Stille (kirjutab korrapäraselt väljaannetele The New Yorker ja La Repubblica) on fenomeni oma Ameerika kaasmaalastele selgitanud järgmise võrdlusega: “Kui te kombineerite George W. Bushi ja senati enamuse juhi Trent Lotti poliitilise tähenduse, Ted Turneri ja Rupert Murdochi meediavõimu, Ross Perot' ja Steve Forbesi raha ning Donald Trumpi kinnisvara ning isikliku ülbuse, siis te saate aimu, milline on Silvio Berlusconi tähendus Itaalia avalikus elus.” P>

Itaallastega on Berlusconist üpris keeruline rääkida. Teema olevat spetsiifiline ning välismaalase mõistusele kättesaamatu. Ainult see, kes jagab Itaalia elu peensusi – tähendab, ainult itaallased ise –, olevat suuteline asjale pihta saama.

Tegelikult pole Berlusconi fenomenile ka itaallaste hulgas ühest hinnangut antud. Ühed on tema vaimustunud pooldajad, teised seevastu nii ägedad vastased, et hauduvad emigreerumismõtteid. Paljudel on lihtsalt häbi.    

Milaano Tiskre-ehitaja

Berlusconit (64) peetakse Itaalia rikkaimaks inimeseks. Tema varandust hinnatakse erinevatel andmetel 7-14 miljardi dollarini (ebaselguse põhjus on offshore-firmade rohkus Berlusconi impeeriumis). Kui lähtuda seitsmest miljardist, siis annab see talle ülemaailmsete rikkurite edetabelis igati väärika 35. koha.

Milanos sündinud Berlusconi täht tõusis kuuekümnendate lõpus, kui ta omandas kodulinna lennujaama lähistel suure kinnisvara, kavatsusega ehitada sinna uus linnaosa, mis ristiti pretensioonikalt Milano-2ks. Kinnisvara alghind polnud kuigi kõrge, sest lennuväljalt startinud lennukite tõusukoridor kulges otse selle kohal. Berlusconil õnnestus mingi nipiga korraldada lennuvälja õhuliiklus ümber nii, et detsibellidest üleujutatud maalapp muutus rahu ning vaikuse oaasiks. Krunt osutus korraga väga atraktiivseks ning sinna ehitati kümnele tuhandele kõrgemast keskklassist pärit inimesele eramud. Põhimõtteks funktsionaalsus ja estetism pluss – oluline detail! – kaabeltelevisioon. Berlusconi oli esimesi Itaalia ärimehi, kes oskas hinnata kaabeltelevisooni võimalusi.

Itaalia seadustega pole eraisikul lubatud omada üleriigilise levikuga telejaama (see õigus oli, ja on tegelikult ka praegu, reserveeritud riiklikule kanalile RAI). Berlusconi leidis geniaalse väljapääsu: ta ostis kokku kohalikud telejaamad ning korraldas omatoodanguliste telemängude ning peamiselt USAst odavalt sisse ostetud filmide ja sarjade (ta tõi itaallasteni näiteks meilgi kuulsa seebi "Dallas") sünkroonse näitamise kohalikes telejaamades. Mis tähendas seda, et reklaamipausid olid samuti sünkroniseeritud ning mõistagi oli seda ka reklaami sisu. Sellega suutis nutikas ärimees haarata endale 60 protsenti Itaalia telereklaami mahust. Kui kommerstreklaamile lisandus uuendusena ka poliitiline (riiklik RAI nimelt ei tohi sedasorti reklaami teha), muutus Berlusconi maa poliitilisele eliidile vägagi huvipakkuvaks persooniks.

Kõik edaspidised katsed võtta vastu seadused, mis keelaksid meediamogulil omada kolme üleriigilise levikuga eratelevisooni võrku, kukkusid läbi. Berlusconit kaitses ühe Itaalia mõjukaima sotsialisti Bettino Craxi käsi. Viimane oli aastatel 1983-87 riigi peaminister ning just nendel aastatel pandi alus Berlusconi murdmatule võimsusele. Perekonnasõber Craxi oli muu hulgas Berlusconi kahe lapse ristiisa.

Berlusconismo – Itaalia uus märk

Külma sõja lõpuga algasid Itaalia sisepoliitikas rahutud ajad. Poliitiline maavärin hävitas viiskümmend aastat püsinud parteide süsteemi. Asja olemus: külma sõja ajal valitses Itaalia kodanlike parteide hulgas konsensus, et läänemaailma üht vägevamat kommunistlikku parteid, Itaalia oma, tuli iga hinna eest takistada võimule tõusmast. See tähendas kodanlike võimuparteide, ehkki need olid kõrvuni korruptsiooni vajunud, asetamist väljapoole kriitikat.

Punase ohu kadumisega löödi aastakümnete jooksul kogunud mädapaisele nuga sisse. Itaalia  kohtunikud algatasid “puhaste käte” kampaania, tirides avalikkuse ette ka kõige kõrgema tasandi võimurite patud. Selgus, et Itaalias polnud enam ühtki korralikku ja ausat parteid. Ja siis astus areenile Silvio Berlusconi, et teatada uhkelt: on niisugune partei! 1993. aastal loodud Berlusconi erakonna nimeks sai Forza Italia, tõlkes “Edasi, Itaalia”. Partei nimi tuletati jalgpallifännide hüüdlausest. Berlusconi erakond ongi segu jalgpallist ja erafirmast – esimeselt võetakse hoog ning hüüdlaused, teiselt sisemine struktuur ja töökorraldus.

2001. aasta mais saavutatud valimisvõit ning teistkordne tõusmine Itaalia peaministriks (esimene episood vältas 1994. aastal seitse kuud) on rajatud Berlusconi ning Itaalia rahva teineteisemõistmisele. Edukas ettevõtja Berlusconi lubas itaallastele kokku maad ja imed, kutsudes kaasmaalasi üles rikastuma (mõiste berlusconismo tähendab ligikaudu sama mis American dream). Sõnumit kellasid kõik talle kuuluvad reklaamiagentuurid, trükiväljaanded ning ennekõike telejaamad. Itaallased ajalehti suurt ei loe – väidetavalt on igast kaheksast itaallasest vaid ühel harjumus lugeda trükipressi – ja seega on peamine info- ning meelelahtusallikas televisoon. Berlusconi videokraatia põhineb valijaskonna vidioodistumisel.

Berlusconi kahekümnekuuline valitsemisaeg on Itaalia oludes haruldane nähtus, sest pärast Teist maailmasõda ollakse seal maal harjunud, et valitsused vahetuvad sama tihti nagu kusagil Boliivias –  kabineti keskmine iga on olnud kümme kuud.

Riik, see olen mina

Berlusconi tugev positsioon tuleneb sellest, et Forza Italia sai valijate tahtel absoluutse enamuse parlamendi mõlemas kojas. Tal on tekkinud ainulaadne võimalus läbi suruda paljud vajalikud reformid.

Ometigi on Berlusconi energia olnud seni suunatud põhiliselt kahele omakasupüüdlikule ülesandele: tema suhtes algatatud kohtuasjade summutamisele ning huvidekonflikti varjamisele, mis tuleneb ühelt poolt tema kui Itaalia rikkaima ärimehe staatusest ja teiselt poolt tema kui Itaalia peaministri ametist.

Berlusconi on segatud seitsmesse kohtuasja (veel seitsmest on tal õnnestunud vabaneda), millede hulgas on asjad nagu maffiakohtuniku auto õhkulaskmine ning kahtlus rahapesus, maksupettused, monopolivastase seaduse rikkumine ja kohtunike äraostmine. 

Berlusconi on valinud õnnestunud kaitsetaktika, väites, et teda kimbutavad kohtuvõimud on tihedalt seotud kunagise Itaalia kommunistliku parteiga (see pole päris laest võetud väide), ning seetõttu kas võimetud erapooletud olema või siis nimelt poliitilise arveteõiendamise peal väljas. Läinud novembris suruti parlamendis läbi nn Cirami seadus (irvhambad nimetavad seda ka Lex Berlusconi'ks), mille kohaselt on kohtualusel õigus nõuda tema asja üleviimist mõnda teise kohtusse, juhul kui talle tundub, et kohtunikud pole erapooletud. Seadus võimaldaks Berlusconil endal viia altkäemaksu arutav kohtuasi Milaanost mujale, kus seda arutataks “erapooletumalt”.

Itaalia peaministri saavutuste hulgas loetakse järgmisi seadusparandusi:

* 2001. aasta septembris kaotati karistus raamatupidamise võltsimise eest,

* 2001. aasta oktoobris kaotati pärandimaks,

* 2001 detsembris otsustati, et Itaalia ei anna Euroopa Liidu ülejäänud riikidele välja rahapesus, korruptsioonis ja majanduspettustes süüdistatavaid isikuid,

* 2002 augustis laiendati parlamendisaadikute puutumatust kohtuliku jälitamise eest ka nendele süütegudele, mis saadetakse korda ametiseisundit kuritarvitades,

* 2002 septembris võeti vastu uus meediaseadus, mis lubab eraisikutel üheaegselt omada nii ajalehti kui ka telejaamasid ning võimaldab valitsusel sekkuda riikliku televõrgu RAI töösse,

* 2002 novembris võeti vastu Lex Berlusconi, mis lubab kohtualusel talle sobivaid kohtunikke valida.

Möödunud detsembris teatas Berlusconi soovist muuta Itaalia presidentaalseks vabariigiks nagu Prantsusmaa, kus president valitaks otse rahva poolt ning omaks suurt võimutäiust.

Arvestades Berlusconi läbilöögivõimet ja suurt menu valijaskonna hulgas võib selle kava elluviimine tal ka õnnestuda. Separatistliku Põhjaliiga juht Umberto Bossi, kes on võimuliidus üks koalitsioonipartnereid, andis aastaid tagasi Itaalia praegusele peaministrile hüüdnime Berlukaiser (vabas tõlkes umbes "Keiser Berlu"). Itaallaste keiser on kunagi öelnud, et ta on tüdinud olemast Berlusconi, ta tahtvat elada kangelaslikku elu. Näib, et tema unistus on täitumas.            

            &nbsp ;       

Silvio Berlusconi

Sündis 29. septembril 1936 Milaanos.

Õppis Milaano ülikoolis juurat. Üliõpilaspõlves teenis raha kursusekaaslastele referaate kirjutades ning kruiisilaeval lauldes.

Omab kinnisvara, ehitusfirmasid, kolme telejaama, kirjastust, kaubandusketti, Milaano jalgpalliklubi.

Varandust u 10 miljardit dollarit.

Olnud kaks korda abielus, kokku viis last, esimese abielu kaks täiskasvanud last aitavad juhtida finantsimpeeriumi.

Esimest korda peaminister 1994, teist korda sai selleks 2001 mais.

Sõbrad - George W. Bush, Vladimir Putin, Henry Kissinger, Margaret Thatcher.

Vaenlased - Euroopa Komisjoni president Romano Prodi, kirjanik ja filosoof Umberto Eco, Nobeli kirjanduspreemia laureaat Dario Fo.

Lemmikütlus tutto sotto controllo - "kõik on kontrolli all".