Moodsa tantsu pioneerid

Eesti kaasaegset tantsu peetakse tugevaks, omanäoliseks ja avangardseks, tantsijaid õpetatakse nii Viljandis kui Tallinnas, aga pärast kooli lõppu valitud tööga edasi tegelemine on puhtalt entusiasmi küsimus: erialast töökohta selle ala lõpetajatel koduvabariigis võimalik leida ei ole.

Nädala pärast antakse välja Philip Morrise tantsuauhinnad. Läbimurde auhinnale moodsas tantsus kandideerib neli andekat noort tantsijat. Maria Ulfsak uurib neilt, kas ja kuidas on võimalik olla kaasaegne tantsija kaasaegses Eestis.

Vestlusringis osalevad Triin Lilleorg (23), Mairika Plakso (23) ja Kärt Tõnisson (23), kes kõik lõpetasid eelmisel aastal Peda tantsu eriala, samuti Einar Lints (23), kes on Viljandi Kultuuriakadeemia diplomeeritud tantsija-koreograaf-tantsuõpetaja.

Rääkige veidi nendest etendustest, millega te auhinnale kandideerite?

Mairika: See on sooloetendus nimega “-“, mille kohta tihtipeale arvatakse, et see tähistab nimetut. Tegelikult on see sidekriips, mõttekriips, paralleel, sirge ja stoppmärk. Ma tegelen ruumiga, ruumijoontega, ruumiga asutamisega.

Kärt: “Aknast läbi ukse” on sellest, et kõik toimub su enda peas, see on kokkupõrge sise- ja väliskeskkonna vahel. Oluliseks pidasin mingi tunde edasi andmist, keskkonna tekitamist, mis ei oleks agressiivne, filosofeeriv ega päevakajaline - pigem oli taotluseks midagi sooja ja isiklikku, igaühele oma. Etenduse tugevuseks oli aeg ja inimene kellega koos seda tegin, see hetke hektiline siirus ja soojus.

Triin: Mina kandideerin oma diplomietendusega “Betta Splendens”, mis oli duett mittetantsijaga. Ma kasutasin oma lapsepõlvesõbranna Kätlin Vainküla luuletusi, ta on luuletaja ja emakeeleõpetaja. Tema tantsis ja luges luulet, mina tegin koreograafia ja tantsisin ise ka.

Einar: Etenduse pealkiri on “Allakäigust üles”, selle aluseks on joonistus, kus trepp läheb kogu aeg üles. Ma ise ei tantsinud, kasutasin kuute tantsijat: viit poissi ja ühte tüdrukut. Idee tuli sellest, et ma olin suvel Saaremaal linnakärast eemal. Sealt, distantsi pealt vaadates, tundus kogu see linnas jebimine täiesti mõttetu.

Mõte oli see, et üles minemiseks peab minema sügavuti. Seal oli käsitletud hästi palju erinevaid teemasid, näiteks tänav, vangla jne – ühte ruumi oli loodud palju inimestevahelisi suhteid. Läbielamiste jada viis uuele tasandile, kus sama mäng hakkas uuesti peale. Terviklik etendus koosnes piltidest, mida on ka eraldi huvitav vaadata.

Te keegi ei kuulu ühegi trupi koosseisu. Kuidas on üldse on võimalik tänase päeva Eestis olla noor professionaalne tantsija, kust te elamisraha saate?

Einar: Uhh, ei tahaks nii hämaratest asjadest rääkida. Mina näiteks töötan Viljandi huvikeskuses tantsuõpetajana, sealt tuleb raha, et telefoniarved ja sõidukulud kinni maksta. Näiteks nüüd teen Fine Five’i “Püha kevades” kaasa, sest neil sai üks tantsija seljatrauma.

Mairika: Mina töötan Kanutis (Kanuti Gildi majas elutseb kaasaegse tantsu edendamisega tegelev organisatsioon Teine Tants – toim.) projektijuhina, selle kõrvalt mõtlen siis oma projektide peale ka.

Tegelikult on ju ikkagi nii, et kui suur kunstivajadus või loometuhin peal on, aga raha ei ole, siis me ikka kõik tantsime, enamuse asju me teemegi ju enam-vähem tasuta või omast taskust.

Triin: Mina teen teist aastat tantsijana kaasa Von Krahli teatris Saša Pepeljajevi “Luikede järves”, aga muidu olen kohvikus kohvimeister.

Kärt: Mina olen ka kohvimeister, lastele olen ka tantsutunde andnud koolis ja lasteaias. Ja tantsin kaasa “Luikede järves”.

Kas Eestis oleks vaja kaasaegse tantsu teatrit, oleks sellel mõtet?

Mairika: Mina olen valinud selle, et ma olen vabakutseline. Ma ei taha olla ühte truppi kinni pandud, tahan tegeleda erinevate asjadega.

Einar: Eesti on ju nii väike koht, siin annab ringi liikuda.

Kärt: Võiks olla muidugi teater, mingit piiratust ma siin ei pelgaks, pigemini annaks see osadele võimaluse ilma kõrvalise tõmblemiseta oma asja teha. Aga see teater peaks olema avatud ring, et ei tekiks mingit monopoli, mis kogu alternatiivsuse võlu ära tapaks. Sellisel viisil nagu Kanuti maja toimib, on juba hästi, kui sinna saaks veel riikliku finantsi projektide jaoks, oleks super.

Mis te ette kujutate, mida te kümne aasta pärast teete?

Triin: Kui hakkaks raha saama, nii et ei peaks muud tööd tegema, siis tahaksin lavastama hakata. Praegu aga tahaksin võimalikult palju tantsida.

Einar: Mina pean kümne aasta pärast talu kusagil Saaremaal kadakate vahel. Tantsu rahastamises peab mingi muutus kusagil toimuma, praeguse süsteemiga sellest ära ei ela.

Mairika: Esimesest kursusest peale meile Pedas tehti selgeks, et ega me tantsust elama ei hakka. Räägiti pigem ikka, et oled baaridaam, kes käib hommikuti trennis ja teeb vahel mõne etenduse. Tantsija töö võiks ju olla kümne aasta pärast normaalne elukutse, et ma saaks ka näiteks võtta pangast laenu ja endale korteri osta. Praegu ma saan etenduse eest 250 krooni, sellega ju panka ei lähe.

Kärt: Kunagi ei või teada, et sa järgmisel hetkel ennast mingist jamast ei leia, auto sõidab otsa või klassikaline telliskivi kukub pähe, ja küllap nii juhtubki kui saatust piisavalt kaua õrritada. Aga tegelikult räägitakse palju ühe päeva korraga elamise juttu, aga ometi elatakse justkui kestaks elu terve igaviku, et küll homme jõuab.

Mis teil põnevamad tulevikuprojektid on?

Mairika: Me näiteks mõtlesime sellel suvel Kuusikul ja Märjamaal toimuva tantsufestivali raames teha tüki maaelust, näiteks sellest, miks maainimesed haisevad või miks antakse poes sentide asemel tikutopse tagasi. Selles osalevad ka Kärt ja Triin.

Meil on kooliajast saadik ka kolme peale rühmitus Flies.doc. Plaanime teha etenduse, mis esietendub 14. oktoobril 2005.

Einar: Ma olen ka mõelnud, et tahaks koondada hulga kunstnikke, tantsijaid, muusikuid, kes kõik osaleksid talgutel – viskaksid päriselt haisvat sitta ja teeksid tööd, tunneksid päriselt maad, algmaterjali, mitte meie ümber ehitatud koopiate koopiate koopiat. Aga muidu tahaks kunagi proovida ka tantsufilmi teha. Igasugust mula on nii palju, kehalist väljendust ei tohiks selle kõrval ära unustada - vahepeal on hea rääkida muus keeles.

Philip Morris tantsuauhindade saajad tehakse teatavaks rahvusvahelisel tantsupäeval, 29. aprillil.

Nominendid

Aasta läbilöögi auhind 2003:

• Triin Lilleorg “Betta Splendens“

• Mairika Plakso “-”

• Kärt Tõnisson “Aknast läbi ukse”

• Einar Lints “Allakäigust üles”

Aasta tantsija preemia 2003:

• Anna-Liisa Lepasepp (“Luikede järv”)

• Kärt Tõnisson (“Luikede järv”; “Sabbatum“; projektid)

• Helen Reitsnik (“Sabbatum”; “Püha kevad”; ZUGA)

Aasta tegija 2003

• Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev (Von Krahli Teater) “Luikede järv“

• Mart Kangro “Mart on stage”

• Katrin Essenson “So far, so good”

• René Nõmmik ja Tiina Ollesk (FINE 5) “Püha kevad“