Moodsate “meremeeste” kurvad kaksik-naised

Kaksikud Merilin ja Evelin Pajuste (24) on elanud aastaid oma mehi välismaalt töölt koju oodates. Mis elu see on?

Merilin ja Evelin on põlised Palamuse tüdrukud. Tulles jalutuskäigule Tootsi koolimaja juurde, moodustavad nad peaaegu täiusliku duubli.

Kaksikud armastavad ühtmoodi ­riides käia, iseäranis tööl - nad peavad sealse aleviku lasteaia päevarühmas kolmel päeval nädalas kasvataja-ametit. Muidugi ­ajavad lapsed neid teinekord segamini, ka ­omaenda lapsed.

"Vahel on nii, et mul on Evelini laps süles ja minu poeg läheb õe juurde jonnides ja kisades "Emme!", seletab Merilin, õdedest jutukam.

"Ma ütlen siis, et ei, Arthur. Emme on siin. Siis vaatab ta minu poole ja teeb samamoodi jonnikarje "Emme!". Õed naeravad, et neil ongi mõlemal nagu kaks last - nad käisid ju isegi teineteise sünnitustel ning elavad üheskoos kolmetoalises korteris.

On hea, kui sul on käepärast võtta selline "teine pool". Eriti, kui päris elukaaslane ei saa naisele töö pärast välismaal igapäevaelus sõna otseses mõttes elukaaslaseks olla.

Tapalt pärit Randoga (32) alustas Merilin kooselu kuue aasta eest. Mees töötab Inglismaal ja pidevalt koos on nad sellest ajast elanud umbes ühe aasta.

Evelini kaasa, Palamuse poiss Hannes (31) on enamiku nende koos oldud seitsmest aastast elanud ja töötanud Soomes.

Eestis elavad tuhanded naised nii nagu Merilin ja Evelin - nagu meremeeste naised. Või peaaegu nagu üksikemad, kes oma laste isa näevad heal juhul korra kuus.

Merilin on leppinud, et oma kaasat tal niipea koju tuua ei õnnestu. "Kuigi nael­sterlingi kurss on langenud, saab ta seal ­siiski rohkem palka kui siin. Tegelikult ta  s a a b  seal palka. Siin ei oleks tal nagu ­üldse midagi."

Vahepeal proovis Rando elada ja töötada Eestis. Tagasi välismaale läks ta seepärast, et pere ei tulnud enam rahaga välja ning tekkisid tülid.

"See muserdab ju teda kui meest. Mina õppisin siis Tartus õpetajate seminaris ja ei teeninud ka midagi," meenutab Merilin raskeid aegu ja tõdeb, et ajal, mil noor pere üritab jalgu alla saada, ei näe ta toimetulekuks teist võimalust kui see kompromiss.

"Praegust Eesti eluolu vaadates tekib lausa hirm paljast mõttest, et mis siis saaks, kui Randol poleks tööd Inglismaal! Muidugi tahaks ta koju tulla, aga siin pole tööd."

Pealegi istub Randole hästi töö mööblifirmas. "Kuna Rando on teinud omalt poolt kõik, et mina saaksin teha seda, mis mulle meeldib, ja oleksin õnnelik, siis ei sunni ka mina teda siia tagasi tulema, kui ta poleks siin õnnelik," ütleb malbe Merilin otsusekindlalt.

Pühapäevaissid
Nii kaaluvadki noored võimalust hakata poeg Arthurit jagama. Nõnda, et mõnda aega elab laps isaga seal, käib seal lasteaias, ning siis tuleb jälle siia ema juurde.

"Põhiline, et lapsel oleks issi ka ikka, mitte pühapäevaissi, kes paar korda kuus kodus käib. Mul on küll raske temast loobu­da, aga samal ajal on ju ka Randol raske ­eemal olla. Pealegi mina kasvatan ju teisi lapsi lasteaias ja hoian Norat." Kahjuks ei tuleks ema arvates seegi, kui poiss juba varakult teise keele suhu saaks.

Paljude välismaal töötavate meeste naised on lõputu igatsuse peletamiseks otsustanud mehe juurde elama minna. Ka Merilini õde Evelin elas pool aastat Soomes. "Seal oli ikka teistmoodi, me olime omaette ja meil oli nagu oma pere elu. Koos elades olid kulud samuti väiksemad."

Siis aga otsustasid noored, et neil on vaja oma elamine leida, ja tuli valida, et kummale poole jääda. "Kiskus ikka siiapoole!" ütleb Evelin rõõmsameelselt.

Õnneks on tal ka põhjust - tänavu kevadel otsustasid nad, et ehitajast perepea Hannes tuleb päriseks koju. "Nüüd me vaatame, mis saab. Hannesel kindlat tööd ei ole, ta teeb ehitustel juhuotsi ja hakkas meile Jõgevale maja ehitama," sõnab Evelin, rahu silmades. Praegu elavad kaks peret veel kaksikute ühises korteris.

Ta leiab, et lapsekasvatamise koha pealt on kooselu ikka teine asi. "Noral oli enne kogu aeg "emme-emme-emme!". Nüüd on "issi" ka.

Kergem on küll. On, kellega arvestada, ja õhtul on keegi kaissu võtta. ­Rohkem on pere tunne ka, kui mees on kodus. Muidu ongi selline üksike­ma tunne."

Merilin on samuti ühe kuu kaupa oma mehe juures Inglismaal elanud ja siis on ­Arthur muutunud tõeliseks "issi pojaks". "Siin kodus aga vaatab Arthur kurvalt pealt, kui Nora issi koju tuleb. Näitab ka akna poole, aga tema issi sealt ei tule."

Kui Evelini kaasa Hannes Soomes elas, käis ta kodus vähemalt korra kuus, Merilin on pidanud üksi olema kuude kaupa. "Rando nägi mind korra igal trimestril. Kui ma rasedaks jäin, siis ma helistasin, et talle öelda. Evelin käis Soomes, nad said koos ultrahelis käia, Rando jäi aga kõigest sellest ilma. Pilte saatsin e-postiga, aga see pole ikka see," meenutab Merilin kurvalt.

Kui suhete alguses kasutasid õed välismaal viibivate meestega suhtlemiseks SMS-sõnumeid ("Simpeli kaart sai nädala ajaga tühjaks ja "messamiseks" tuli nuiata klassiõdesid!"), siis hiljem tulid juba MSN ja veebikaamera ning Skype.

Sellest hoolimata on Merilini telefoniarved siiani 2000 krooni ringis kuus. "Peaks hakkama kokku tõmbama, aga Arthur ju tahab nüüd ka rääkida! Teeb issile ss ja ss," naerab ta.

Lapsega üksi olemine muserdab
Merilinil ja Randol on suhtes raskeks läinud just pärast lapse saamist. "Enne Arthu­rit oli kõik okei, aga lapsega üksi olemine muserdab. Ja mees jääb ka kõigest ilma. Meil oli probleeme ja me suvel silusime neid. Me ei jõudnud vahepeal millestki rääkida, milleski kokkuleppele ja jäime kaugeks. Kui me siin hulgakesi oleme, siis omavahel rääkimiseks ongi aega ainult õhtul voodis. Aga kui väsinud oled, siis nagu ei jõuagi.

Ei ole kerge, aga üksteist peab mõistma," arutleb ta rahulikult, ent nukralt.

"Eks meestel on veelgi raskem, nemad on kodust kaugemal, ilma pere ja sõpradeta. Meil on selle võrra kergem, kuna oleme päris oma kodus, oma rutiinis, kus pere lähedal."

Õhtuti külma voodisse
Seda, et mees välismaal teisi naisi ­ihaldama hakkaks, Merilin ei karda. Ja ise ta ka ­teistelt meestelt lohutust otsima ei hakka. "Ma olen kuulnud palju kommentaare, et kust sa tead, et mees ei peta. Ei teagi, aga sellise suhte puhul peab olema pime usaldus ja austus teineteise vastu, muidu suhe ei toimi. Kurb on küll õhtul üksi külma voodisse minna, kuid mulle pole kunagi pähe tulnud sinna keegi asemik leida."

Üksi elavale emale on päris suured ettevõtmised igasugused igapäevatoimetused. Nagu näiteks bussiga Jõgeval käik. "See on tükk tegu - suured kompsud, pudelid, mähkmed, mänguasjad ja muu kraam - kõik asjad kaasa võtta. Mul on siis suur kott õla peal ja laps kaelas!" kirjeldab Merilin, naeratab ja vaatab maha.

Ja mehe käest jääb majapidamises sellise eluviisi puhul vajaka. Kaksikud meenutavad hiljutist vahejuhtumit, mil nad veel kahekesi, ilma Hanneseta korteris elasid. "Mulle on isegi kardinapuu pähe lennanud! Siis pidime küla pealt otsima, kes korda teeks. Aga me oleme siin pimedas ka istunud, kui korgid on läbi läinud."

Aga kas sellisel eluviisil on peale raha ka teisi positiivseid külgi?

Evelin arvab, et väga ei olegi. "Võib-olla jällenägemise rõõm. Ja see, et saime raha koguda majaehituse alustamiseks."

"See, et ilma näeb," leiab teine õde. "Ma arvan, et kui Randot Inglismaal ei oleks, ma poleks kunagi sinna läinudki. Me oleme nüüd ära näinud Londoni ja Big Beni. See on ikka teine maailm, palju inimesekesksem, ja palgad on vastavuses hindadega. Ka kõige madalama palgaga inimene saab seal korralikult ära elada."

Mida arvavad kaksikute mehed

Rando (32),
Merilini mees
Algul läksin välismaale tööle huvi ja raha pärast. Siis jäingi sinna, sest Eesti ei võimaldanud mulle sellist tööd, mis oleks mulle sobinud. Huvitavaid ameteid isegi tegelikult ju oleks, mis mulle pinget pakuksid, aga pole haridust, pabereid jne.
Ma tahan oma perele pakkuda paremat elu. Nii otsustasingi toona, kui mu sõbrad läksid Inglismaale, kaasa minna. Kõige raskem sellise elukorralduse puhul on oma perest eemal olemine. Ma ei saa olla koos oma lapsega niipalju, kui tahaksin.
Elu kaugemal tulevikus näen ma ikkagi Eestis koos perega. Päris pensini ei tahaks siin olla. Samas lähitulevikus ma ennast veel kodus ei näe ja katsun siin olla nii kaua, kuni tööd veel on. Ja loodan, et ka pere tuleb seniks siia.

Hannes (31),
Evelini mees
Teineteisest ­eemal elada on lihtne siis, kui suudad ­mitte mõelda sellele, et keegi sind ootab ja igatseb. Osal juhtudel ei ­oodata ega igatseta ka, siis on veel lihtsam. Igatahes lõhub see standardset peremudelit - lastele ei saa olla toeks, kui nad seda kõige enam vajavad.
Minu jaoks on pikema­ajaline lahuselu perest kvaliteetaja raiskamine. Kvaliteetaeg on mulle perega oldud aeg.
Minu elu on praegu palju reaalsem ja vahetum kui siis, kui olin ­eemal. Kaugel olles tundub pereelu virtuaalmaailmana, mis eksisteerib vaid su peas ja arvutis.
Kui siiski minna välismaale, siis läheks koos perega. Poolikud pered loovad pooliku ühiskonna.

Õed Pajusted

• Merilin on õppinud Tartus Õpetajate Seminaris lasteaiakasvatajaks.
• Evelin on Luua metsanduskoolis õppinud maastikukujundust.
• Kaksikute kolmel vanemal õel on kokku seitse last. Kõige vanem õde on Jõgeval kohtusekretär, keskmine teeb Põltsamaa lähedal juustu ja noorim on Rakveres algklasside õpetaja. Tüdrukute ema on Tallinnas sotsiaaltöötaja.