Moodysson avastas Eestist head vene näitlejad
Mees (Tõnu Kark) ja naine (Ljubov Agapova) tõstavad panni välimusega Ford Scorpiosse kohvreid. Nad istuvad masinasse ja tõmbavad uksed kinni. Äkki jookseb naisepoolse ukse juurde umbes 14aastane tüdruk (Oksana Akinšina) ja karjub: "Mama, nje uhadi!"
Ema haarab tüdruku embusse. Mõlemad nutavad.
Pisaratest moondunud näoga naine istub otsustavalt autosse. See kihutab minema nagu oleks kurat kannul.
Tütar sööstab autole järele ja kukub suurde lompi. Heledas öösärgis ja paljaste säärtega kössitab ta mudas. Mööda sörgib hulkuv krants. Koer tõstab mingi posti peale jalga.
Selline kõledus ja südantlõhestav ahastus on kindlasti mõnest Vene filmist? Stseen pärineb augustis Skandinaavias esilinastunud tuntud Rootsi režissööri Lukas Moodyssoni filmist "Lilja 4-ever". Võtted toimusid möödunud sügisel Paldiskis. Filmis mängib hulk Eestist pärit venelasi ja paar Eesti näitlejat.
Esimese filmiga kuulsaks
Moodysson sai kuulsaks juba esimese filmiga "Fucking Amal" (1998). Kahe teismelise tüdruku veidrat armulugu käis Rootsis vaatamas rohkem inimesi kui samal ajal linastunud "Titanicut".
Moodyssoni filmides on värskust ja energiat. Ta kasutab palju lapsi ja teismelisi ning filmib Lars von Trieri meenutavas rabedas tehnikas. Ta räägib tõsistest asjadest, aga oskab nende üle nalja visata. Näiteks üksinduse eest põgenemist 70ndate kommuunis kehastasid sellised tegelased nagu pankuri poeg Erik, kes rääkis tüdrukuga pärast seksi Marxist ja Leninist.
"Lilja 4-ever" jutustab teismelisest tüdrukust, kes elab endises Nõukogude Liidus. Lilja ema läheb uue mehega Ameerikasse paremat elu otsima ja hülgab lapse. Et elus püsida, hakkab tüdruk prostituudiks, satub Rootsi ja tapab end ahastusest ära.
Helsingin Sanomate kriitik ütleb rootslase uue filmi kohta: "Moodysson on tuntud kui kriitilise pilguga režissöör, ometi läheb vaataja pärast tema filmide nägemist koju heas tujus. Viimases filmis see nii enam ei ole." Kui hakkan Helsingis pärast "Lilja" lõputiitreid kinost välja minema, jäävad paljud vaikselt ja tõsiselt saali istuma. Kolm tudengiealist tüdrukut nutavad lahinal nagu vanaema matustel.
Kaasprodutsent Eesti stuudiost Exitfilm Peeter Urbla ütleb, et Moodyssonil oli stsenaarium alguses veelgi mustvalgem. Filmi idee sündis ühe Leedu prostituudi loost, kes end samuti Rootsis ära tappis. Moodysson asendas tegelased venelastega, sest Venemaa on tema suur nõrkus. Eestlane püüdis rootslasele selgitada, et venelaste peresuhted on tegelikult emotsionaalsed ja soojad: "Vene naine ei jäta oma last maha, et Ameerikasse sõita."
Põikpäine Moodysson ei loobunud oma ideest. “Ja olgem ausad, see on filmi parim stseen,” tunnistab Urbla.
Rootsi esitab "Lilja 4-ever" võõrkeelse filmi Oscarile. Hoolimata sellest, et film on peaaegu täiesti vene keeles (konkursi tingimused näevad ette, et näiteks Rootsis tehtud film peaks olema rootsikeelne). Kuidas juhtus, et Eesti venelased nii tugevasse filmi pääsesid?
Vene Draamateatri staarid
Päikeseline sügis 2002 sama karpmaja juures Paldiskis. Maja laguneb endiselt, isegi lomp on alles. Vene Draamateatri näitlejanna Ljubov Agapova võdistab võtteperioodi vastikut ilma meenutades õlgu.
Vananevast halvasti meigitud provintsitarist, keda Agapova filmis mängis, pole jälgegi. Ta kannab elegantset karvase kraega pikka kehasse töödeldud musta nahkmantlit. Peas on ümmargune 30ndate Hollywoodi meenutav tumepunane kübar.
Agapova on pärit Kaliningradist. Eestis elab juba 16 aastat – ta tuli kutse peale Tallinna teatrisse tööle. Naine on mänginud 22 etenduses, näiteks "Kirsiaias" Dunjašat. Möödunud aastal šokeeriva noorteetendusega "Kollektsioon" ilma teinud Aleksandr Dzjuba kasutas Agapovat oma lavastuses "Koer".
Koostöö Moodyssoniga oli Agapova ja kolleegi Lilia Šinkarjova (filmis tädi Anna) jaoks esimene film. Šinkarjova töötab Tallinnas Vabaduse platsi äärses teatris juba aastast 1971. Tema kontos on 80 etendust. Rollide nimistusse kuuluvad "Kirsiaia" Šarlotta ja "Idioodi" Nina Aleksandrovna.
Agapova ja Šinkarjova on mõlemad säravad karakternäitlejad. Juba esimesel kohtumisel tunnen, et tegu on keskmisest eestlasest tundlikumate inimestega. Pildistamist oodates haarab Šinkarjova mu külmetama hakkavad käed enesestmõistetavalt oma suurte pihkude vahele. "Holodna, solnõška?" küsib ta vaid, ja jätkab võtete meenutamist.
Tavaline eestlane teab kohalikest vene näitlejatest põhiliselt kaht inimest. Eduard Tomani, kes mängis seriaalis "Õnne 13". Ja Aleksandr Ivaškevitšit, kes õpetas Kroonika ajakirjanikule Stella K. Wadowskyle stepptantsu. Ülejäänud on meile võõrad. Nad ei räägi eesti keelt ega mängi külalisena eestikeelsetes teatrites. Eesti ega Vene režissöörid neid filmi ei kutsu. Alles koostööst Moodyssoniga tuli Exitfilmis idee pakkuda ühele "Liljast" välja jäänud vene näitlejannale osa lühifilmis.
Rootslased nõudsid venelasi
Pärast "Tillsammansit" (2000) rääkis Moodysson, et tahaks teha ühe ingliskeelse filmi. Ta unistas dokfilmist, mis on tema meelest raskeim filmitegemise vorm.
Aasta hiljem valmis Moodyssonil hoopis venekeelse mängufilmi käsikiri. Nagu tavaliselt, kirjutas ta stsenaariumi ise valmis ja laskis selle venelastel ära tõlkida. Möödunud suvel otsis rootslane juba võttepaika. Alguses Venemaalt, kuid seal filmimine oleks läinud liiga kalliks ja võtnud palju aega. Lõpuks otsustati Eesti kasuks. Kui Exitfilmi üks osanikke Zentropa juhatas Moodyssoni Peeter Urbla juurde, oli rootslane Eestis juba teist korda.
Exitfilmil olid parasjagu pooleli “Agent Sinikaela” võtted. Rootslased aga kiirustasid. Nad tahtsid jõuludeks võtetega valmis saada, kuid polnud veel osatäitjaidki valinud. Ent pakkumine oli liiga ahvatlev, et loobuda.
Ettevalmistuseks jäi aega ainult kaks kuud. Enamik filmi tegelastest on noored. Eestis, Lätis, Peterburis ja Moskvas sõeluti läbi umbes viissada last. Peaossa proovitud tüdrukutel oli vanusepiiriks 14-17 (oli ka nooremaid), poistel umbes 11 aastat. "See oli kurnav, sest rootslased tahtsid tingimata venelasi," ütleb Urbla. "Suurepärased eesti lapsed ja näitlejad jäid välja ainult rahvuse pärast."
Urbla filmis näitlejaks tahtjaid ise ja kohtas suurt hulka intelligentseid vene noori. "Nad oskavad ennast hästi argumenteerida," põhjendab Urbla. Näiteks pidid nad mängima olukorda, kus lapsel on väga vaja kusagile minna, aga vanemad ei taha teda mingil juhul lasta. "Sõnavahetus oli väga tihedalt argumenteeritud; jutt ei käinud lihtsalt tasemel, ma lähen, sa ei lähe."
Elina Benenson (mängib filmis Lilja sõbrannat) õpib Mustamäel 53. keskkoolis. Läinud aastal käis ta üheksandas klassis. Ühel päeval tuli keegi tundi, näitas näpuga: sina, sina, sina, ja viis õpilased proovivõtteid tegema.
Elina, keda teised väikese kasvu pärast kroškaks kutsuvad, pole varem näitlemisega tegelnud. "Ma olin täitsa kindel, et mind ei valita," ütleb ta tugeva vene aktsendiga. Tüdruk ise arvab, et Moodyssonile jäi silma tema pidev ringirabelemine. Mina usun, et Elina lobisemishimu võis samuti otsustavaks saada. Kolmveerandtunnise sõidu jooksul Paldiskisse jõuab ta näiteks rääkida, kuidas esilinastuse ajal Stockholmis pandi talle sappa keegi Rasmus. Rasmus ootas närviliselt poeukse taga, kuni tüdruk oma ostukirge rahuldas. Järgmisel päeval otsustas Elina salaja hostelist välja lipsata: "Ma jätsin meelde, kus Benettoni pood oli". Tüdruk ei avalda ainult seda, mis ta Benettonist ostis. Muidu ei tunne ta võõra inimesega võõras keeles suhtlemise ees mingit hirmu.
Oma koolis on Elina nüüd juba väike staar: nooremad lapsed jooksevad sabas ja lunivad autogrammi.
Bodrovi filmist Moodyssoni filmi
Moskva tüdruk Oksana Akinšina mängis filmis "Õed" tüdrukut, kes miilitsautost julgelt automaadi haarab ja sunnib kurikaelad taganema täpsete laskudega varvaste pihta. "Õed" oli Sergei Bodrov noorema režissööridebüüt. Akinšinast sai Venemaal tähtsate auhindadega pärjatud väike staar.
Urbla räägib, et Moodysson otsis oma filmi peaossa tüdrukut, kes oleks kaitsetu ja lapselik. "Talle liiga tegemine ja tema protesti mõte oleksid kohe selgelt näha."
Üks tüdruk sobis Lilja ossa igati, kuid ta ei suutnud keskenduda. Teise tõmbasid vanemad tagasi. Läks kiireks ja Moodysson otsustas minna Akinšinat valides kindla peale. Samas tuli tüdruk raske raha eest ühest Vene teleseriaalist välja osta. Urbla ei tea, mis see maksma läks.
Poistest oli Lilja ainsa sõbra Volodja ossa viimase hetkeni sõelal üks Eestis pärit kutt. Urbla arvab, et võibolla jäi tema kõrvale liigse intelligentsuse pärast. Artjom Bogutšarski leiti Moskvast.
Elina elas aasta noorema Oksanaga võtete ajal ühes toas ja nad said hästi läbi. Võttegrupp peatus Laulasmaa pansionis. Tüdrukud said administraatorite käest pidevalt pahandada, et juba voodis ei ole. "Olime paar minutit tasa ja jooksime jälle edasi," naerab Elina.
Aasta noorem, kuid kogenum Moskva tüdruk julgustas Elinat, et kaamerat pole vaja karta. Stockholmis esilinastusel oli Oksana nagu ümber vahetatud: staar.
Tüdruk tujutses ka võtteplatsil. Urbla mäletab, et Lilja poissõpra Antoni mänginud Pavel Ponomarjoviga jõudsid nad põhjalikult tülli minna. Just hetkeks, kui filmiti lembestseene. Noorte suust purskus räige venekeelne sõim. Rootslased ei saanud kõigest täpselt aru, kuid mõistsid asja olemust. “Ime, et seda filmist näha pole,” ütleb Urbla.
Ponomarjov õpib Georg Otsa koolis laulmist. Ta jäi Urblale silma "Hüljatute" proovidest, kus mängis kõrvalosa. Pisirolle esitas ta ka "Miss Saigonis".
Ponomarjov on tagasihoidlik noormees, sugugi mitte selline tuus nagu Anton, keda ta filmis mängib. Ponomarjov tunnistab ka ise, et Oksanaga ta läbi ei saanud. "Tema naljad oli sellised, et..." Noormees jätab lause lõpetamata. "Ma pidin ennast kogu aeg... kuidas seda nüüd öeldagi..." Ta ei leia õiget eestikeelset väljendit ja vaatab ta mulle abiotsivalt otsa. "Kontrolli all hoidma?" "Jah, kontrolli all hoidma."
Ainus märk Eestist: sajakroonine
Moodyssonil õnnestus filmis osalevad kohalikud venelased viia Eestis paika, kus nad varem käinud polnud. Rootslane otsis lohutu muljega kohta ja valis Paldiski. Filmis jääb see anonüümseks postsovjetlikuks linnaks. Eesti märkidest on filmis ainult sajakroonine ja katke Maarja-Liis Ilusa laulust.
Enamik tegevusest toimus ühe Paldiski kesklinnas asuva lagunema hakkava paneelmaja juures. Seal oli pink, kuhu Lilja kraapis sõnad "Lilja 4-ever". Seal oli korvpallirõngas, millesse Volodja plekkpurke loopis. Kõrvalmaja paraadna ette sõidutas Anton tüdrukut autoga. Teisel pool maja oli lomp, kuhu Lilja kukkus.
Osatäitjatest oli ainult Šinkarjova Paldiskisse sattunud ringreisi käigus. Elina ei kujutanud ettegi, et Eestis võib nii jubedaid kohti olla. Peategelane iseloomustab seda korduvalt sõnaga djermo.
Eesti venelaste elu esimese filmi võtted algasid ärevalt. Lukas, nagu Agapova režissööri emalikult kutsub, haigestus raskelt. Esimestel päevadel nägi võttegrupp meest silmini tõmmatud mütsi ja kõvasti ümber kaela mässitud salliga. "Mulle tundus, et tal oli hirm, et ta sureb kohe ära ja film jääb tegemata," ütleb Agapova. Naerda ta rootslase üle ei julgenud, kuigi taipas, et tegu on lihtsa külmetusega.
Moodysson sai võttegrupiga hästi läbi ja õppis usinalt vene keelt. "Spassibo (rõhk esimesel silbil), tišina I>, kamera, motora," loetlevad näitlejad kooris rootslasele selgeks saanud käsklusi. Stsenaarium muutus pidevalt veel viimase hetkeni, sest näitlejad võisid oma teksti ise suupärasemaks muuta.
Elina räägib, et Lukas mängis nendega koos korvpalli. Ta kukkus ja lõi ennast nii ära, et sai hirmsa sinika silma alla. Alguses ehmatasid kõik ära: äkki Moodysson vihastab. Aga rootslane hakkas hoopis naerma.
Moodyssonil on kombeks lasta kaameral pikalt filmida ja näitlejatel vabalt olla nii, nagu nad on. "Meetreid ei loetud," iseloomustab Urbla Moodyssoni tehnikat.
Sisevõtted toimusid Põhja-Rootsis. Üks Rootsi fond andis raha tingimusel, et see tuleb kulutada kodumaal. Rootsi saadeti kaks suurt konteineritäit sovetiaegseid rekvisiite: tapeedid, kempsupotid, radiaatorid. Interjööride kujundamisel oli aluseks üks fotoalbum, kus olid erakordselt jälgid pildid Peterburi ja Moskva asotsiaalidest ja nende elupaikadest. Urblal on meeles, et režissöör ja kunstnik lehitsesid raamatut pidevalt.
Ühes stseenis pakub Lilja ema oma kavalerile kodus süüa ja kolmekesi arutatakse Ameerika-sõitu. Rootsi kokk küsis Agapova käest, mida venelaste peres sellisel puhul söödaks. Borši, pelmeene või kotlette, seletas näitleja: "Liha oleks vaese inimese jaoks liiga kallis." Ja Rootsi kokk vaaritas kokaraamatu järgi esimest korda elus boršši. Ise uuris pidevalt Agapovalt, kas kõik on ikka õigesti.
Tõnu Kargi tegelasel ei ole stsenaariumi järgi isu, Oksana nokib ka niisama taldrikus. Ainult Agapova tegelane sööb. Režissöör manitses: "Ära söö rohkem!" Aga Agapova ei suutnud vastu panna ja pistis pintslisse peaaegu terve kastrulitäie: “Nii hea supp oli!”
Mind jääb vaevama küsimus: kui näitlejad on Eestist, võttepaik Eestis ja sündmused samuti Eestile lähedased, kas ei oleks seda filmi võinud teha mõni Eesti režissöör?
“Eestis poleks seda stsenaariumi vastu võetud. Ka viimases variandis mitte,” vastab Urbla.
 |
| ESILINASTUS! Afterparty toimus Stockholmis liibanoni restoranis. Fotol vasakult Peeter Urbla, Oksana Akinšina ja Lukas Moodysson (Rein Nettan). |
Lukas Moodysson
Sündinud 17. jaanuaril 1969 Malmös. Elab Malmös koos naise Coco (kes on mitme Moodyssoni filmi kostüümikunstnik) ja kahe lapsega.
Alustas kirjanikuna. Avaldas esimese luulekogu 17aastaselt. Ütleb, et ei teadnud filmitegemisest midagi, enne kui seda Rootsi draamainstituudis õppima hakkas.
Taimetoitlane. Amerikaniseerumise vastane. Nime hääldatakse rootsipäraselt moodisson, mitte inglisepäraselt muudisson.
Filmograafia: "Fucking Amal - Show Me Love" (1998, režissöör ja stsenarist). Rootsi kolkalinna tüdrukud avastavad, et nad tunnevad üksteise vastu suuremat huvi kui poiste vastu. Tõi 26 nädalaga Rootsis sisse ligi kuus ja pool miljonit dollarit.
"Tillsammans - Together" (2000, režissöör ja stsenarist). Elu 70ndate hipikommuunis Stockholmis. Odavalt tehtud hea film: üksikud võttepaigad ja hulk 70ndate riideid, paar autot ja bussi. Moodyssonil on silma detailidele. Tegelased, nagu kommuuni heasüdamlik juht Göran, on päris inimesed oma väikeste maailmadega. Või lapsed, kes korraldavad plakatitega protesti: Meie nõuame liha!
"Jalla, Jalla!" (2000, peaprodutsent).
"Det nya landet - The New Country" (2001, stsenaariumi kaasautor koos Peter Birroga).
"Lilja 4-ever" (2002, režissöör ja stsenarist).
"Lilja 4-ever" linastub PÖFFil 2. detsembril.
