Moonika Aava: Mul on nähvakat!
Moonika Aava (25) sõidab augusti algul Ateenasse. Elu esimesele olümpiale. Ta on eluaeg – juba Pärnu lastekodu päevil – teadnud, et temast saab tippsportlane. Praegu on ta Eesti meister naiste odaviskes 59,45 meetriga (see tulemus täidab olümpiamängude B-normi). Tõelisel suurvõistlustel pole Moonika kunagi varem võistelnud - juunioride EMi pronksmedal on tema säravaim trofee.
Nädalavahetusel toimuvad Eesti meistrivõistlused. Kui Jana Trakmann peaks seal sinust rohkem viskama, sõidab olümpiale tema ja sina jääd koju. Kas vaatad võistlust hingevärinaga ja soovid, et tal ebaõnnestuks?
Ei, ma nii küll ei mõtle! Kindlasti ma ütlen enne võistlust, et nii, tavai, viska olümpianorm täis. Aga üldiselt ma olen muidugi kindel, et mina sõidan olümpiale. Ma olen kogu aeg kindel olnud. Mul oli aasta algul plaan, et viskan kevadel 60 meetrit täis - see on A-norm - aga siis tekkisid pinged. Kõik ootavad, loodavad, millal tuleb see 60. Ma arvan, et kui ma ükskord sellest üle saan, siis alla 60 enam ei viska.
Mõned inimesed arvavad, et pole mõtet saata sinna niinimetatud olümpiaturiste, kes jäävad 40ndaks. Mis sina ütled?
Kui on olümpianormid paika pandud, siis peaksid sinna saama kõik sportlased, kes on need normid ära täitnud! Sportlane on ju aastaid selle nimel vaeva näinud! Mis siis teha - saata igast alast ainult kolm maailma parimat? Iga tööga on ju nii, et kui selle ära teed, siis saad palga.
Kas olümpia on tippsportlase palk?
Olümpia on... ma ei oska seda isegi kirjeldada sulle, see on nii suur asi tippsportlase jaoks. Mille pärast näiteks Ottey veel pingutab? Tal ei ole olümpiakulda.
Mille pärast sina pingutad?
Eneseteostuse pärast. Kunagi noorena oli nii, et viskasin rõõmuga ja oda lendas hästi - kõik oli super. Aga vahepealsetel aastatel sai eneseteostusest enesetõestus. Kõigile pidi pidevalt näitama, mida ma suudan – üks kammajaa käis. Nüüd olen jälle rahulikum.
Mis kohta sa olümpial sihid?
Ma sihin kõrget kohta... aga ma ei saa midagi lubada. Kõigepealt ma tahan kvalifikatsioonist edasi pääseda, siis pinge langeb. Närvid ei tohi alt vedada. Mul on tegelikult kõva närv. Kuigi ma pole tõeliselt suurtel võistlustel käinud - alla 23aastaste EM ongi kõige suurem olnud. Ma ei kujuta üldse ette, mismoodi seal olümpial on.
Hirmu ei ole?
Hirmu ei tohi üldse olla! Ma pigem arvan, et oh, põnev! See suur rahvahulk annab mulle särtsu juurde. Mida rohkem rahvale esinema peab, seda parem. Mulle meeldib esineda.
Miks sa siis näitlejaks ei hakanud?
Ma oskasin odaviset paremini! Kuigi ega ma näitlejana ka kehv ei oleks. Ma arvan, et ma sündisin odaviskajaks. Sa enne küsisid nende normide kohta - mina arvan, et juba üksi sellepärast peavad kõik normitäitjad olümpiale saama, et nad on nii palju ohverdanud, nii paljust loobunud.
Millest sina loobunud oled?
Paljudest ahvatlustest. Kuigi mõnele olen ka järele andnud ja see on end kohe kurjasti kätte tasunud. Möödunud aastal sõitsin mootorrattaga, näiteks - kukkusin ja väänasin jala välja. Kõik. Jäi MMile minemata. Tänavu olen hoidunud igasugustest üritustest, ainult olümpiale mõeldes tegutsenud. Teised mängivad jalgpalli, lähevad Watergate'ile, ööklubidesse...
Aga üks üritus, kuhu ma nüüd ka kindlasti lähen, on vendade Urbide kontsert. See annab midagi vaimule.
Mis sa olümpiamängudele kaasa võtad?
Paar head raamatut, mis annavad enne võistlust head energiat. Näiteks "Anna hingele pidet" - parim raamat. "Alkeemik". Need on hästi head raamatud. Võtad kätte, loed uuesti ja uuesti.
Siis on mul selline puust kaelaehe, mis on ka hästi hea energiaga.
Võtan ühe kruusi, mis mulle toodi Ameerikast.
Oma odasid ei tohi ju võistlusele kaasa võtta!
Häirib see sind?
Ei. Odad on odad.
Mitu oda sul on?
Neli. Kõik on kingitud.
Kas oda on kallis?
On küll jah. 7000-8000 krooni.
Milleks sulle siis nelja vaja on?
Kõik ei ole ühesugused - nad on erineva lendavusega. On 50, 60, 70 meetri odad, karboonodad, poolkarboonodad. Ma viskan tavaliselt 70 meetri odaga.
Aga rekord on sul ju kümme meetrit vähem - miks siis mitte 60 meetri odaga?
(Naerab) Osleidys Menendezi maailmarekord on üle 71 meetri, aga ta viskab 85 meetri odaga!
Hea oda on üks asi. Mida on veel läbilöömiseks vaja?
Öeldakse nii, et on vaja üks protsent annet ja 99 protsenti tööd. Mina arvan, et tahe peab ka olema. Ja armastus selle ala vastu. Ükskõik, mida sa teed, pead tegema armastusega.
Aga mida veel - jõudu, kiirust, tehnikat?
Odavise on tehniline ala, jah. Mina ei ole väga jõuline, ma olen kiire. Mul on nähvakat. Ega jõud ei annagi nii palju juurde - ma viskasin üle 55 meetri juba 16aastaselt. Nüüd teen jõudu rohkem, aga viskan ikka ainult mõne meetri rohkem. Tehnika, jõud ja kiirus peavad koos käima. Ma peaksin veel tehnikat lihvima.
Sa oled kohe lapsest peale odaviset armastanud?
Ma tegelikult alustasin seitsmevõistlusega, aga siis tekkis mul südamelihase põletik ja ma ei saanud enam südant nii palju koormata. Siis ma valisin heitealad ja hiljem spetsialiseerusin odaviskele. See tuli mul kõige paremini välja. Mu treener Ando Palginõmm - ta on mu kasuisa - ütles kohe, et odaviskaja minust tuleb.
Nüüd treenid Toomas Merilaga?
Jah, ma arvan, et ta on väga hea treener. Optimistlik. Kogu aeg "viskab villast", nagu ta ise ütleb. Algul ma ei saanud tema naljadest aru. Kui esimene kord trenni tulin, hakkasin nutma tema villase viskamise peale. Aga üldiselt on meil kõik hästi. Tema annab sada protsenti selle nimel, et mul olümpial hästi läheks, ja mina ka.
Mõned nädalad tagasi kirjutati lehes lastekodu tüdrukust, kes sai ülikooli sisse. Sa oled ka lastekodust pärit. Kas see on siis nii suur ime, kui sealt kõrgele jõutakse?
Ma mäletan, et minu ajal oli kasvatajate suhtumine õppimisse selline, et tee, mis tahad, niikuinii lähed kutsekooli või koristajaks. Ausalt öeldes ma pole ka kunagi mõelnud, et õppimine on eriti vajalik - keegi ei öelnud, et see on tähtis. Nüüd ma küll mõtlen, et tahaks ülikooli minna. Mind huvitab filosoofia, esoteerika. Aga riigieksameid tegin ma tookord nii, et saaks kaelast ära, ei teadvustanud endale, et need hinded on tähtsad. Nüüd on mõistus koju jõudnud, nüüd on raske sisse saada.
Aga sind ometi kannustati sportlaseks saama?
Mina tegin sporti sellepärast, et ma armastasin seda. Muidugi meeldis mulle ka trennis käia sellepärast, et treenerid Ando ja Katrin Palginõmm olid nii toredad inimesed. Tänu nendele ma olen see, kes ma olen. Põhimõtteliselt võib öelda, et nad õpetasid mulle kõike - noa ja kahvliga sööma, elu asjadest aru saama, treenima. Hakkasin nende juures 13aastaselt nädalalõppudel käima, iga kord oli nii raske ära tulla. Ükskord oli sellest juttu, et enne sokutati mind sinna perre ja teise perre, nad ütlesid, et huvitav, et ma sinna ei jäänud. Ma ütlesin: ma ootasin teid. Nemad on minu perekond.
Üksi ei jõua midagi. Mul on olnud häid aitajaid. Näiteks AS Varemurru, tänu kellele ma üldse sain odaviset tegema hakata - alguses oli ikka väga raske. Hiljem oli ka raskeid hetki - üürisin korterit, maksin arveid, süüa oli vaja - ei olnud seda raha kuskilt võtta. Siis mind aitas Reldor Pärnu. Nüüd kui normi ära täitsin, nüüd on juba lihtsam: Eesti Ühispank toetab mind, Nutritec, EMT, Pärnu spordiklubi Altius. Estiko ka. Neinar Selist on viimasel ajal palju ajakirjanduses räägitud - ma selle poliitika kohta ei tea midagi, mind on ta aidanud. Ma olen väga tänulik. Neile ja teistele toetajatele.
Mida odaviskajale soovitakse? Oda pooleks?
Oda mättasse. (Mõtleb natuke) Väga mõnusad olümpiamängud tulevad. Mina olen valmis. Ma tean, et mul läheb kõik hästi.
Mitmekordne meister
Moonika Aava, sünd 19. juuni 1979
* Pärnu Niidupargi Gümnaasiumi vilistlane
* Pärnu spordiklubi Altius kasvandik
* Treenerid: Ando Palginõmm, Toomas Merila
* Eesti rekord 17. juunist 2003 - 59.45 meetrit
* Viiekordne Eesti meister
* Kuni 23aastaste Euroopa meistrivõistluste kolmas 2001. aastal.
