UUS TASE: Klassikalise verelaskmismängu Doom peatselt ilmuv kolmas osa tõotab veelgi räigemat mängukeskkonda. Repro

Palmidega palistatud mereäärsel tänaval peatunud karjuvalt roosast sportautost astub välja kirjus havaisärgis noormees, käes mootorsaag, ning asub jälitama kiilaspäist keskealist onu, kelle laialt avatud kaelusest särab jäme kuldkett. Saag müriseb ähvardavalt, kuldketiga põgenik üritab vinguval häälel midagi seletada, kuid juba kattub sillutis verepritsmetega ja möödakäijad pagevad kiljudes. Mission complete, teatab kiri monitoril napilt ja mõni tuhat dollarit tiksub kujuteldavale pangaarvele. Nüüd on aeg salvestada.

Grand Theft Auto: Vice City, kust kirjeldatud stseen pärit, pole iseenesest sugugi kõige verisem arvutimäng. Ka mootorsaemõrvu on arvutiekraanil varemgi sooritatud. Mis puutub vägivalda laiemalt, siis pole arvutiajastu saabumisega  siin mingit jalgratast leiutatud: isegi nii auväärne ja kuninglik mäng nagu male kujutab ju kahe leeri vahelist ohvriterohket võitlust. Arvutimänguvägivald on hakanud vaidlusi tekitama alles viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul. Enne seda oli monitoril kujutatav liiga kaugel tõelisusest, et kedagi tõsiselt verest välja ajada: kui üks helendav ruuduke raevuka piiksumise saatel teise lömastas, ei arvanud keegi, et see võiks mängijat vägivallategudele tõugata.

Koos video- ja arvutimänguturu tekkimisega töötati mitmetes maades välja ka vastavad seadused ja reitingusüsteemid. Mitmesuguseid reitingumärke, mis teavitavad ostjat mängu sisust, leidub ka Eestis müüdavatel mängudel. 12 Euroopa Liidu riigis on alates 2003. aasta kevadest kasutusel PEGI (Pan European Game Information) reitingusüsteem, mille kohaselt lisatakse mängupakendile mängija soovitusliku vanuse alampiiri tähis (3+, 7+, 12+ jne) ja sisu kirjeldavad piktogrammid. USAs enim kasutatud reitingusüsteemis ESRB (Entertainment Software Rating Board) seevastu märgivad vanusepiire tähed: E (everyone, alates 6. eluaastast), T (teen, alates 13. eluaastast), M (mature, alates 17. eluaastast) jne.

Lihtsaim viis saada märgitud tähisega M või isegi AO (adults only, alates 18. eluaastast) on lisada mängu erootika või pornograafia elemente. Samas on pornomängudel sedavõrd väike osakaal, et need pole õieti kõneväärtki – filmitööstusega võrreldes on see žanr olematu. M-reitingu saamiseks piisab üsna süütutest vihjetest erootikale või isegi vängemast sõnakasutusest. Ühtki otsest mängus näidatud seksistseeni siinkohal ei meenugi. Vahel harva varjab sellelaadset tegevust must censored-kastike, enamasti aga on seksistseenid tegevusest “välja lõigatud” nagu nõukaaegsetes välismaa filmides.

Peamine, mille üle piirangupiike murtakse, on siiski vägivald ja veri. See teema kerkis päevakorrale peamiselt nn FPSide (first person shooter) ehk kolmemõõtmeliste tulistamismängude saabumisega tosin aastat tagasi. FPSis näeb mängija ümbritsevat otsekui peategelase silme läbi ning mida tõepärasemalt ümbritsevat kujutatakse, seda usutavam on ka tapatöö. Esimene FPS, 1992. aastal ilmunud Wolfenstein 3D, mis kujutas painajalikku põgenemist natside kindlusvanglast, oli veel liiga primitiivne ja joonisfilmiliku välimusega, et kedagi tõsiselt hirmutada, järgmisena saabunud tulnukate tapmise mäng Doom sai oma Wiiralti “Põrgut” meenutava õhustiku ja verisusega aga juba kurikuulsaks.

Kümnekonna aasta jooksul on mängude välimus teinud läbi nii suure arengu, et Doomi stiilis karune ja ebatõepärane graafika ei suuda tänapäeval enam kedagi hirmutada. Et vanusepiiranguid jagatakse peamiselt väliste tunnuste põhjal, siis on üsna ootuspärane, et ühemõttelisi õudukaid nagu H.P. Lovecrafti ainetel tehtud Alone In The Darki sari või Resident Evili stiilis zombilood peetakse alla 17aastastele sobimatuks. Mängu sisu pole sealjuures aga sugugi nii oluline kui see, mida ekraanil vahetult näha saab. Näiteks Teise maailmasõja teemaline mängusari Close Combat, kus lahingut näidatakse ülaltvaates, kannab reitingumärki E (everyone, alates 6. eluaastast), ehkki tapmist ja surijate meeleheitlikku kisa on siin enam kui küll. Konks on selles, et ärarebitud jäsemeid ja väljalastud soolikaid pole mängija vaatepunktist näha: langenud sõdurid meenutavad pigem veriseid laiakslitsutud sääski. Stalini kuulus lause “üks laip on tragöödia, miljon aga statistika” näib ka siin kehtivat.

Et hea tahtmise juures võib ka tapmist detailselt näitav kolmemõõtmeline tulistamismäng karmist vanusepiirangust pääseda, näitas ilmekalt kolme aasta eest ilmunud Medal Of Honor: Allied Assault. Spielbergi “Reamees Ryani päästmise” laineharjal toodetud mäng kujutas lääneliitlaste 1944. dessanti peaaegu sama vapustavalt kui film, kuid pääses M-reitingust sellega, et ekraanil ei näidatud tilkagi verd. Autorite pingutused tõepärase pildi loomisel jooksid sellega mõnes mõttes liiva, kuid ilmselt oli müügiedu tootjale olulisem.

Reitingud on teema, millega mängu tootja peab turundustööd kavandades igal juhul arvestama. Seepärast on M-reiting mõnes mõttes maagiline piir. Kui on selge, et see nagunii ületatakse, pole mõtet enam värve (eriti punast) kokku hoida. Nii mõneski mängus on vägivallapedaal julgelt põhja vajutatud, sest ka veri on suurepärane müügiargument. Näiteks väga hea rollimängusari Fallout, mis kujutab Mad Maxi filmide laadis tuumasõjajärgset maailma, on räigelt vägivaldne (tõsi küll, hullemaid stseene saab menüüst välja lülitada), ehkki tegu on pildi kvaliteedi poolest üsna tagasihoidliku mänguga. Lühikese maa pealt kuulipildujaga vastast tulistades võib ekraanil näha, kuidas jäsemed vastikute nätsuvate helide saatel küljest lendavad ja veri igas suunas laiali paiskub.

Võrreldes FPSide võimalustega on see kõik siiski tühiasi. Tõenäoliselt veriseim tulistamismäng Soldier Of Fortune, mis kaks aastat tagasi ka järje sai, pakub samalaadset tükeldamist palju suuremas plaanis. Plahvatavad pead ja küljest lendavad käed näevad kaasaegse graafikaga välja juba nii usutavad, et tulevased kohtuarstid võiksid seda mängu soovi korral õppevahendina kasutada.

Kehavedelikest enam annab mängule värvi siiski selles loodud meeleolu ja tegevustik. Seepärast polegi nii üllatav, et mitmetes maades tõusis avalikkus tagajalgadele mitte mõne verise tulistamismängu, vaid üsna tagasihoidliku ülaltvaates Grand Theft Auto peale. Mängija kehastab siin väiksekaliibrilist suurlinna pätti, kes ärandab autosid, põgeneb politseinike eest ja täidab suurte krimibosside tellimusi. Plusspunkte saab aga ka lihtsalt jalakäija allaajamise eest. Kuue aasta eest ilmunud mäng oli siiski üsna süütu võrreldes kolmanda osaga, kus kõike seda tehakse suurepärase graafikaga kolmemõõtmelises linnas. Poleemika kasvatas niigi suurt müügiedu veelgi ja mängu neljas kehastus, mullu ilmunud Vice City, arvestas juba ette tohutute müüginumbritega. Koguni sedavõrd, et palkas mängu tegelasi kehastama terve hulga üsna tuntud näitlejaid, nagu Ray Liotta, Dennis Hopper, Tom Sizemore ja pornotäht Jenna Jameson.

Kummaline küll, aga kõige painajalikuma mänguõhkkonna saavutamiseks polnud sugugi vaja verega liialdada. Sellega sai hakkama Soome mängujõuk Remedy, kes on omaloodud süngesse Max Payne’i sarja osanud panna kogu põhjamaise kõleduse ja ängi. Millegi sellise eest ei oska hoiatada ükski reitingumärk.

Väljavõte karistusseadustikust.

Vastu võetud 6. 06. 2001. a seadusega ( RT I 2001, 61, 364), jõustunud 1. 09. 2002.

§180. Alaealisele vägivalla eksponeerimine

(1) Nooremale kui kaheksateistaastasele isikule vägivalda või julmust propageeriva teose või selle reproduktsiooni üleandmise, näitamise või muul viisil teadvalt kättesaadavaks tegemise või sellise isiku nähes looma põhjuseta tapmise või piinamise või talle muul viisil vägivalla teadva eksponeerimise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistusega.

* * *

Kommentaar kultuuriministeeriumist, mida kavatseb ministeerium ette võtta, et piirata vägivaldsete arvutimängude müüki lastele?

Kultuuriministeeriumi meedia ja autoriõiguse osakonna nõunik Riina Valvere:

Praegu on see kahjuks täiesti reguleerimata valdkond, ühtki konkreetset meedet ei ole. See on killustatud valdkond, ilmselt tuleks leida mõni katusorganisatsioon Eestist, kellega koostööd teha. Esiteks tuleb asjaosalised kokku kutsuda: arvutimängude tootjad, levitajad, müüjad.

Kõlab ilusasti, aga millal te siis plaanite nad kokku kutsuda?

Ei oska öelda, kohe pole plaanis. Ehk ikka selle aasta jooksul.

Kas I poolaastal?

Ei... oska teile lubada küll praegu.

Aga seaduses on ju lünk juba praegu. Kas kavatsete leida inimese, kes probleemiga tegelema hakkab?

No see oleneb praegu veel sellest, kas see jääb meie või Sotsiaalministeeriumi peale, see peaks ju nende probleem ka olema. Praegu meil ei ole küll mingit kokkulepet nendega.

* * *

Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Kati Ellandi:

Meil on esimese poolaasta kavas välja töötada uus lastekaitseseadus. Seal käsitletakse ka vägivaldsete arvutimängude leviku piiramist. Töögrupp tuleb kokku 18.veebruaril ja sinna on kutsutud ka kultuuriministeeriumi esindajad. Kui konkreetsed juhtnöörid on olemas, siis nende rakendamist peab jälgima ikkagi tarbijakaitseamet.