Putin ja suvi: Tunnustatud eksperdi Nikolai Petrovi hinnangul läheb taas Venemaa presidendiks saanud Vladimir Putininil valitsemisega tõsiselt raskeks sel suvel, kui tuleb ette võtta mitu olulist, kuid rahva seas ääretult ebapopulaarset reformi. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress
Moskva Carnegie keskuse poliitikaekspert Petrov on staar, kelle hinnanguid ja arvamusi Venemaa poliitikast kuulatakse üle ilma. Kohtusime temaga Tartus, kus Petrov kaks päeva enne Venemaa presidendivalimisi sel teemal ülikoolis loengu pidas. Uurisin, kui palju Putin valimistel hääli kogub. “Toetudes sotsioloogilistele uuringutele ning lisades võltsimismäära, mis Venemaal tavaline, pakun, et Vladimir Putin kogub neil valimistel 60 protsenti häältest või pisut enam,” vastas Petrov. Laias laastus pani ta täppi – Putin kogus teatavasti umbes 63 protsenti häältest. Petrov lisas veel, et teise koha saab kommunistide liider Gennadi Zjuganov, kuid Moskvas kogub enamiku protestihäältest hoopiski miljardär Mihhail Prohhorov ning Putin Moskvas 50 protsenti ei täis saa. Ka see prognoos oli täpne. Teile oli kõik valimistel juhtuma hakkav palju varem selge? Ei mingeid üllatusi? Siiski, valimised tähendavad mõningast ettemääramatust isegi Venemaal. Põhimõtteliselt võib kõike juhtuda, kuigi tõenäosus on tunduvalt väiksem kui kusagil Lääne-Euroopa riigis. Tõepoolest, Putinile reaalset vastast ju polegi. Aga kus on jõulised, mõjukad ja võimekad poliitikud, kes tõeliselt võinuks temaga konkureerida? Sellele on kaks üsna lihtsat vastust. Viimase 12 aasta jooksul, mil Vladimir Putin on ühel või teisel moel riiki juhtinud, pole juurde tulnud inimesi, keda tuntaks ja usaldataks. Mitte seepärast, et Venemaal ongi vähe võimekaid inimesi, vaid seepärast, et neil pole võimalik end poliitikuna tutvustada ja tõestada. Pole vabu valimisi, avatud poliitikat ega avalikku debatti. Asi on võimaluste, mitte tahtmise puudumises? Just. Potentsiaalselt tugeval ja eredal poliitikul on võimalus nime teha vaid praeguse võimusüsteemi sees ja sellega kaasa mängides. Ütleme nii – valimised Venemaal on nagu spordivõistlused, kus peafavoriit valib ise endale vastased, teeb reeglid ning kontrollib nende järgimist. See võistlus iseenesest välistab ausa tulemuse. Seega ei saa need valimised olla eriti legitiimsed, sõltumata resultaadist. Ja teine põhjus… See on pigem tehnilist laadi. Venemaal on valimisseadustik väga jäik. Kandideerida saab isik, kellel on riigiduumas esindatud partei toetus. See seletab, miks me näeme ikka ja jälle neidsamu nägusid – parteiliidreid – presidendiks kandideerimas. Teised, nagu seekord Prohhorov või Jabloko partei liider Grigori Javlinski või Irkutski kuberner Dmitri Mezentsev, peavad kõigepealt koguma kaks miljonit allkirja. Kusjuures allkirjad tuleb koguda üle kogu riigi ning aega selleks oli detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani, mille sisse jääb kaks nädalat, kui Venemaal peeti pidu. Tegelikult on see ebareaalne ülesanne. Kandidaadil ei jäägi muud üle kui need hääled kokku osta ning jälgida, kelle häälte seast leitakse võltsitud allkirju ja kelle omade hulgast neid eriti ei otsitagi. Miks Prohhorov lasti kandideerima, Javlinski ega Mezentsev mitte? Mezentsev oli algusest peale absoluutselt ebapopulaarne, Irkutski oblasti saamatu kuulsusega kuberner, keda Kreml nägi nn tehnilise kandidaadi rollis. Et valimised igal juhul toimuks ning Putin saaks valituks ning teised kandidaadid ei saaks Putinit oma kandidatuuri mahavõtmise ja seeläbi valimiste nurjamisega ähvardada. Fakt, et Prohhorov registreeriti ja Mezentsev mitte, näitab, et Kreml oli Prohhorovis absoluutselt kindel. Tema roll oli olla valimiste n-ö imagoparandaja lääne silmis. Suhteliselt uus ja justkui sõltumatu persoon, tegelikult ohutu kandidaat. Mis saab miljardär Prohhorovist edasi? Varem pidasin võimalikuks, et võim leiab mõned maksupatud, mille eest teda karistada... Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist
Avalehele
12 Kommentaari