“Moslemina ma ei mõista neid!”
Dabiran pärineb Iraanist, kuid on elanud kaua Euroopas. Aasta eest jättis ta pooleli juristikarjääri Amsterdamis ning kolis Edinburghi ajakirjandust õppima. Pommiplahvatuste ajal oli Ghazaleh praktikal Londonis Sunday Timesi välisuudiste toimetuses.
Kas tunnetad, et pärast pommiplahvatust on suhtumine moslemitesse muutunud?
Isiklikult mitte. Ma ei näe välja nagu klassikaline moslem – ma võiksin sama hästi ka olla Hispaaniast või Itaaliast. Aga kui päev pärast plahvatusi tuli metrooga tööle sõita, siis tajusin küll, kuidas kõik rongis vaatasid üksteist. Vaadati ringi tavalisest palju rohkem, ning mulle tundus, et eriti vaadati just inimesi, kes olid tumedama nahaga. Ma ise ka vaatasin. Siis mõtlesin, et loodetavasti nad ei arva, et mina olen ohtlik.
Plahvatustes sai ka moslemeid surma – loomulikult ma ei ütle, et see on hea, aga see näitab, et me olime kõik ühtmoodi märklauaks. Mul oli õudne hirm reedel uuesti metroosse minna, aga eks see oligi terroristide eesmärk, külvata hirmu.
Tean, et sa ei õigusta neid, aga kas sul on pommipanijaid lihtsam mõista, kuna oled ise ka moslem?
Absoluutselt mitte. Moslemina ma ei saa neist aru. Kurjategijatega on nii, et nende tegudel on tavaliselt mingi psühholoogiline põhjus – ja siis on kergem mõista, kust nende teod on alguse saanud. Aga neist pommipanijatest ekstremistidest ma lihtsalt ei saa aru – ükskõik kui palju ma loen või kuulen nende põhjendusi. Ma ei mõista neid ja ma ei oska nende käitumist millegagi seletada.
Mõned moslemid on kurtnud, et Inglismaal tõstab pead moslemiviha. Kuidas moslemid saavad seda suhtumist muuta?
Paljud siin elavad moslemid on siin sündinud – kui öeldakse, et minge tagasi oma koju, siis kuhu on neil minna? Neil tuleb leppida küsimuste ja pilkudega. Iga moslem peab mõtlema, kuidas end kaitsta.
