Mõtiskleme Trubetskyst ja parteistumisest. Räägivad ekspunkarid Villu Tamme, Munk ja Kojamees.
Mind ei müü, maha keegi mind ei müü, maha keegi mind ei müü.
Vennaskond - „Kõik müügiks" („News from Nowhere", 2001)
Teatavasti tõusis Trubetsky keskerakonnastumine äkitselt uuesti jutuaineks pärast laupäevaõhtust JMKE, Vennaskonna ja Propelleri kontserti, mis oli pühendatud 30 aasta möödumisele Propelleri legendaarsest kontserdist ETV ja Eesti Raadio jalgpallimatši vaheajal. Propelleri meestel (v.a. Volkonski) olid seljas Juku-Kalle Raidi disainitud särgid kirjaga „Trubetsky не пройдет" (ta alustas sellise protestivormi kasutamist skandaalse särgiga „Kommarid ahju"), mistõttu Trubetsky erakonnastumine kippus kontserdi ideed varjutama. Esmaspäeval reageeris Keskerakond pressiteatega, milles Trubetsky ütles, et särgikampaania maksis kinni IRL ning Kojamees olla organiseerinud lava ette kampaania toeks 15 „Jalgpallihaigla natsi-skinheadi". Süüdistatavad lükkasid väited ümber ning õhtuses telesaates selguski, et „kampaania" koosnes vaid 10st T-särgist ja Trubetsky info põhines kuulujuttudel.
T-teema on aga ikka õhus. Paljud fännid, kelle jaoks Vennaskond oli identiteedi osa, peavad Trubetsky keskerakonnastumist lausa reetmiseks. Teised räägivad, et Keskerakonna sõimamisest on tehtud kultus. Ekspress küsis kolme erakonnastunud endise punkari käest, mis nad asjast arvavad. Vastavad IRLi liikmena Tallinna linnavolikogus tegutsev Tarmo Kruusimäe alias Kojamees (ans. Kulo laulja) ning rohelised: J.M.K.E. solist Villu Tamme ja Velikije Luki laulja Ivo Uukkivi (hüüdnimega Munk).
Kas Trubetsky liitumine Keskerakonnaga on kuidagi halvem teiste ekspunkarite (kui üldse „eks"punkareid on olemas?) poliitilisest enesemääratlusest?
Villu Tamme: Trubetsky läks Keskerakonda maailmavaatelistel kaalutlustel. Olles kuulnud tema varasemaid seisukohti Keskerakonna jm teemadel julgen selles üsna kindel olla. Mul pole kombeks halvustada oma sõpru või üldse kedagi poliitiliste valikute pärast, olgu nad kommunistid või fašistid või mis iganes. Igaühele oma. Kuigi, jah, väidan siiski, et rohelised erakonnad seisavad punkideoloogiale kõige lähemal. Kui rääkida parteidest, mis on parlamentides esindatud, sest tegelikult on loomulikult olemas veel
pungimaid pisiparteisid.
Ivo Uukkivi (Munk): Astusin erakonda rohelise maailmavaate toetuseks nende erakonna loomisel. Ei pea rohelist maailmavaadet poliitiliseks enesemääratluseks. See on nagu rohkem vältimatu tee elu jätkumiseks planeedil Maa.
Tõnu kohta arvan, et iga inimene teeb seda, mida ta tahab ja enda jaoks vajalikuks peab ja see ei ole teiste arvustada, kuni ta kellelegi liiga ei tee. Loodan südamest, et selle käigu taga ei ole materiaalsed hüved või šantaaž. Iseasi on kultuuriinimeste politiseerumine, eriti sellel eesmärgil, mis on muidugi taunitav.
Tarmo Kruusimäe (Kojamees): Olen juba nn. „vana" erakonna liige - aastast 1992 . Liitusin siis ERSP-ga koos Merca ja Kohtla Järve anarhist Uuno Lauriga. Meid võib selles mõttes nimetada iseseisvuse toetajateks, kes noorele ühiskonnale toeks tormasid.
Arvan, et on küll vahe, kellega sa liitud. Kui olime punkarid, võitlesime nõukogude süsteemi vastu. Kui inimene, kes peab ennast punkariks, liitub autoritaarse parteiga, mis teeb koostööd „Ühtse Venemaaga", siis ta nimi on lihtsalt reetur. Need huvid, mida see partei esindab, ei ole omariiklust toetavad.
Aga ma ei imesta Tõnu teguviisi üle, sest see on vaid üks seik pikas jadas. Ta on kiitnud ka Bäckmani raamatut „Pronssisoturi" ja küüditamist. Aga siiski oleks olnud arusaadavam, kui ta oleks liitunud vasakparteiga, nišiparteiga.
Mida arvate üldse praegu lahvatanud skandaali tagamaadest - miks käib selline üksteisele solgi pähevalamine? Kas Trubetskyt kasutatakse ära?
Villu Tamme: Tundub, et inimestel on füsioloogiline vajadus kaasinimestele solki pähe valada ja nad lausa ootavad mingit ajendit, et oleks jälle skandaal ja saaks jälle kraagelda. Minu meelest ei ole skandaali väärt ei Tõnni keskistumine ega Juku-Kalle särk ja ma ei suudagi päriselt mõista, miks kogu rahvas sellest sedavõrd erutub.
Ivo Uukkivi (Munk): Tundub, et inimesed on sellest šokeeritud ja nende senised lülitused ajus jooksevad särinal kokku, kuna ei suuda asetada ühte sahtlisse kahte nii vastukäivat mõistet nagu anarhism ja Keskerakond. See on umbes sama nagu kommunism ja IRL. Tõnule, kui artistile on see vesi tema veskile.
Tarmo Kruusimäe (Kojamees): Eesti inimene ei ole rumal ja tajub väga selgelt, kes ja millistel ajenditel liitus ühe või teise erakonnaga. Nii ERSPs kui ka Isamaaliidus on palju loomeinimesi, aga nad ei afišeeri seda ja nad ei soovi segada kunsti poliitikaga. Samadel põhjustel paljud neist ka ei kandideeri ei kohalike omavalitsuste ega Riigikogu valimistel. Nende jaoks on esmakohal looming ja maailmavaateline kuulumine on pigem nende poliitiline eelistus. Need aga, kelle liitumisest erakonnad teevad suure sündmuse ja kes ise on sellega veel rahul - neid võib lugeda ilmselt „parim enne ammu möödas" kategooriasse, kes loodavad veel mingile tähelepanule.
Punkarid peaksid justkui olema anarhistliku maailmavaate kandjad, aga on astunud nii erinevatesse erakondadesse. Kuidas seda seletaksite?
Villu Tamme: See on väga lihtsalt seletatav -- eesti punkarid pole lambad, kes järgivad pimesi mingeid dogmasid, vaid suurem osa suudab iseenda peaga mõelda.
Sajaprotsendiline anarhist on üsna võimatu olla ning mida vanemaks inimene saab, seda enam ta mõistab, et anarhia inimeste kooselu vormina on tänapäeva situatsioonis võimalik üksnes erandjuhul ja piiratud tingimustes. Nii tulebki leida utopistliku ideaali kõrvale midagi käegakatsutavamat, mis südametunnistusega vastuollu ei läheks.
Ivo Uukkivi (Munk): Punkarid ei pea olema mingi maailmavaate kandjad. Sõna "peavad" ei käi pungi põhiolemusega minu jaoks kokku. Punk on vabadus teha mida iganes. Kui Tõnu jaoks on Keskerakond punk, siis mõelgem, mida tähendab punk otsetõlkes? (punkansambli Streptococcus Pyogenes vokalist Üllar Saaremäe selgitab Elu24-s:. „See on ju släng inglise keelest 'saast, mis ujub veepinnale'" - toim.).
Eri küsimus on see, et kes meist veel punkarid on või ennast nii nimetavad? Vist mitte keegi. Võiks nimetada endised punkarid. Õige punkar ei elagi üle 23 eluaasta.
Tarmo Kruusimäe (Kojamees): Eesti punkarid olid suhteliselt vaimsed inimesed, mina nende seas ehk suhteliselt vähem, ja oskavad ise mõelda.
Täna räägime pigem loomeinimeste politiseerimisest, sundparteistamisest ja lollitamisest - oma nime maha müümisest. Tõnu on Keskerakonnas mitte keegi, suvaline lihtliige, aga laseb end afišeerida. Ja millegipärast on Tallinna TVs peaaegu terve nädala lastud Trubetsky filme.
Mida arvate ekspunkarite erakonnastumisest selle taustal, et erakonnastumine on teatud vabaduse loovutamine? Aga laiemalt kultuuri erakonnastumisest?
Villu Tamme: Paljudel kultuuriinimestel tekib mingil hetkel loominguline kriis, kui nad on põhilise asja ära öelnud ega tea enam täpselt, mida edasi teha, ent vajadus ennast väljendada on säilinud. Poliitika oleks sel puhul nagu päris loogiline väljund. Aga erakond on loomulikult loomeinimese jaoks piinavalt piirav moodustis, mistap olen isegi aeg-ajalt imestanud, mida kuradit ma üldse erakonnas teen. Missioonitunde najal veel püsin.
Ivo Uukkivi (Munk): Oskan ainult enda kohta öelda, teiste kohta võin oletada. Rohelise maailmavaate toetamine pole minu vabadust küll mingit moodi piiranud - või siiski - tänu sellele olen piiranud enda juures tunduvalt vabadust reostada nii otseses kui kaudses mõttes. Kogu see erakonnastumine ja erakondade vaheline jagelus meie ümber on meie vaimse ruumi ja infovälja juba korralikult ära reostanud. Olen selle poolt, et kultuuriinimesed on sõltumatud poliitikast ja hoiduksid eemale erakondadest. Lahkusin isegi rohelistest (esialgu veel oma peas, pole mahti olnud paberil vormistada), kui nemadki oma sisekonfliktiga solki pritsima hakkasid, erinemata teistest erakondadest, mis roheliste puhul peaks olema määravaks eelduseks. See ei tähenda, et mu roheline maailmavaade muutuks. Erakondade tegevust võiks võrrelda veritasuga või maffia klannidega, kes üksteist valimatult tümitavad - rusikate ja kuulide asemel vihisevad läbi õhu surmavad sõnavalangud.
Tarmo Kruusimäe (Kojamees): Loomeinimestel on koht ka poliitilistes erakondades. Neil lihtsalt on võime näha asju teiste nurkade alt ja ka sotsiaalne närv on erksam. Neil on, mida sekka öelda, aga pea 100% on nad soliidselt vaoshoitud ja ei afišeeri ennast läbi poliitilise erakonna. Sest looming on nende „laps" ja nad ei taha kahjustada oma „lapse" mainet.
