Mõtlusfilmide meister muigab hoolivalt
Klausi loomingu Tallinna toojad on meie otsingulise kino tunnustet tegijad Andres Maimik ja Jaak Kilmi. Enne sai neid filme ainult Tartu Linnaraamatukogust, kuhu Klaus need ise oli laenutamiseks viinud.
Andres Maimik: “Tallinna esilinastus, mis jäi kahjuks Ilmar Raagi suurfilmi varju, veenis kõiki kohaletulnuid, et uus täht on sündinud. Rokileek Jaan-Jürgeni rinnus lõõmaku veel kaua! Marje Jurtšenko ETV hanketoimetusest, ehk mõtled ümber ja näitad Jaan-Jürgen Klausi filme tervele rahvale?”
Mõlema portreefilmi isemõtlejast ja paduboheemlasest kangelase ühisjooneks on tänapäeval harvaesinev vaimne vabadus materiaalse maailma kammitsatest. “Raha on eimiski, luuletaja teeb eimiskist eimiskit ja siis poes muutub see eimiski rahaks,” arutleb filmis Kompus.
“Ma olen saanud õnnelikuks kunstnikuks selles mõttes, et olen ise rahul ja õnnelik selle pärast, et ma neid asju teen,” ütleb Jaan-Jürgen. “Mul on tegemise rõõm. On võimalik vähesega hakkama saada elus ja ka vähesega filmi teha. See on nagu mingi jooga või mõtlus... Mõtlusfilmid. Nagu istud tagasihoidlikult kohvikus, jood rohelist teed ja püüad iseendaga harmooniasse saada. Mina olen üksik väikefilmi tegija – võibolla, et see on justkui sümbol. Et suur süsteem on kusagil mujal ja mina tegutsen tasakaaluks. Filmil on jõud.”
Kohtun Jaan-Jürgen Klausiga järgmisel päeval, meiega koos istumas Erkki Hüva, kellest filmimehel on parasjagu teoksil juba järgmine kinolugu, mis näitab, kuidas legendaarne ja põline tartlane Hüva Tallinna tuleb. Tartu sülitas Hüva välja seeläbi, et Maarjamõisa haigla ei võtnud tema kui vaesemat sorti inimese sillakaarelt kukkudes saadud selgroovigastust ravida. Nii et päris puhta lõbu ja lustiga ses projektis tegemist pole. Samuti pakkus huvi läbida teekond, mille suund on vastupidine Jan Uuspõllu äsjasele filmiretkele Tartusse.
Ka mul on au viibida mõne võtte juures.
Hüva koos vanameistrist fotograafi Kalju Suurega kohvikulaua taga aktifotosid vaatamas ja analüüsimas. Hüva Kunstnike Liidu ülevaatenäituse avamisel laulmas täiel rinnal pühast Eesti pinnast valvuritädidele, kelle reaktsioon on ambivalentne: ühest küljest patriootiline laul neile meeldib, teisalt haistavad nad korrarikkumise hõngu. Hüva pronkssõduri juures selle tuleviku üle filosofeerimas. Hüva külas humorist Margo Vainol ja seal temaga hügieenitemaatikat arutamas.
Groteski oli võtetel rohkem kui küllaga. Filmimees Jaan-Jürgen Klausi üheks suuremaks plussiks on kriitikud pidanud oskust leida oma peategelasteks ebakonventsionaalseid põnevaid inimesi. Samas tundub, et vormilises mõttes teab ta väga hästi, mida neilt tahab, ja ootab, et teemale sisuliselt loomuomane võimalikult selgelt ja täpselt esile tuua. Kui vaja, siis suunamine käib delikaatselt ja peaaegu märkamatult. Enamasti näib aga kõik kulgevat vabalt, omasoodu. Mis on võimalik, kuna kaamera on pidevalt võttevalm is. Isegi lõunapauside ajal.
Seejuures suhtub Jaan-Jürgen oma kangelastesse pieteeditundeliselt ja hoolivalt. Ei manipuleeri jõhkralt, lausprovokatsioone ei korralda.
Jaak Kilmi arvates ei mahu Jaan-Jürgen Klausi filmid kuidagi tuttava ja turvalise määratluse “professionaalne” alla: “Vormilt anarhistlikena ja narratiivselt tahumatutena suudavad nad tabada samas midagi väga olemuslikku oma portreteeritavates, mida saab vist püüda vaid läbi Jaan-Jürgeni heitliku ja eksleva kaamerasilma. Sestap ongi tema filmid ehitatud kohati üles sõgedalt lennukale suhtlusele autori ja portreteeritava vahel.”
Mind paneb hämmastuma, kuidas Jaan-Jürgenil selle enamjaolt lõbusa ja kohati nukkernaljaka Hüva-jauramise juures nii asjalikuks ja tõsiseks õnnestus jääda – esimest korda naerab ta alles õhtusel külaskäigul humoristi juurde, kui päevased pingelisemad võtted on selja taga.
“Aastate jooksul olen õppinud naerma ja muigama sisemiselt,” kommenteerib filmimees, kellele meeldib kujutada inimlikku proosat ja olmet. Kusjuures proosa ja olme üleminek poeesiaks pole üldsegi välistatud. Lapsepõlves meeldis Jaan-Jürgenile üle kõige lakke vahtides unistada.
Tallinnas sündinud Jaan-Jürgen Klaus kolis Tartusse, kui alustas Tartu ülikoolis maaliõpinguid, mida jätkab ka praegu. Ta ei pea ennast eriliseks ühe-koha-inimeseks, oskab hinnata erinevaid paiku. Rohkem meeldib pidada ennast maailmajälgijaks-kõrvaltvaatlejaks kui ülikonkreetselt filmi- või maalimeheks. “Filmi niikaua, kui filmid jooksevad, maalida jõuad terve eluaja,” soovitab Erkki Hüva lahkesti.
Tegeldes sotsiaalse sfääriga, eelistab Jaan-Jürgen filmi maalile selle tõttu, et filmi vahenditega saab paremini tunnetada aja voogu ja olla selle sees: “Hüva on sümbolina tõeline saurus minu meelest. Selline generatsioon on hakanud ära kaduma. Element, mis enne tiirles vabalt, läheb korraga kuskile kindlasse masinavärki.”
Jaan-Jürgenil on hea meel selle üle, et Tallinn pakkus Erkki Hüvale siiralt positiivse elamuse, kui me ta Tartu bussile saadame.
Miks mullidele näib, et nad on igavesed?
Von Krahli kinos tutvustatud Jaan-Jürgen Klausi filmid “Erakpoeet Marko Kompus” ja “Sinitäheke” on muljetavaldavad linateosed. Naivism-dokumentalismi žanri viljeleva amatöörautori lähtepunktiks on harvaesinev sõbralikkus ja siirus, millega ta oma kangelasi jäädvustab.
Kui Erkki Hüvast kõnelev “Sinitäheke” on olemuselt emotsionaalsem ja kompositsioonilt ebaühtlasem, toites vaatajat rokileegi ja Tartu vaimu magushapu kompotiga, siis Marko Kompust portreteeriv film on filosoofilisem ja sügavam. Teos on pildilt ja sisult sümboliküllane ja vaimukas, seda nii tänu režissöör Klausi omapärasele käekirjale kui peategelasele, rühmituse Erakkond poeedile Marko Kompusele. Lõputiitrites tänatud “ei miski” on antud teose kontseptsioonis üks olulisemaid elemente, kuna Kompust tutvustatakse paljuski eituse varal. Ta on mässaja, eitades ühiskonna norme ja traditsioonilist luulet. Kavala naeratusega poeet künnab elu- ja luulepõldu nii naljakalt, traagiliselt ja süvitsi, et ümber puupaku mässitud okastraadist saab ses filmis “Skulptuur Jeesus”, naaskli otsas tiirlevast leivaviilust aga hallitanud nuku kirstukaas. Peategelase tähelepanekud usust ja elust, luulelis-demagoogiline maailmatunnetus ja “ühiskonna Moolokile” ohvrite toomisest keeldumine mõjuvad väga inspireerivalt.
Klausi pildikeel on ebastandardne, ta kasutab veidraid zoom’e, ootamatuid aegluupe ja stoppkaadreid, filmides pole väga jõulist narratiivi, vaid pigem koosnevad need vahepealkirjadega eraldatud pildikestest. Nende kahe teose põhjal võib järeldada, et režissööril on armastus tegelaste vastu, kel suust vähemalt mõni hammas puudu ja juuksed pulstund. Aga ei tohi lasta end ära petta pesemata pealispinnast, tuleb näha ka sügavamale – Klausil on annet ja silma. Neis kahes linateoses on eelarve puudumisest hoolimata (või just tänu sellele?) väga tugev hitipotentsiaal ja neid võiks vabalt näidata ka ETV “Eesti lugude” sarjas.
Maria Ulfsak-Šeripova
Stiil