Motorola V33

Olin seda aparaati 2 minutit kasutanud, kui juba sain tigedaks nagu vapsik. Mis mõttega te toodate telefone, mille nuppude vajutamiseks peavad sul olema peenikesed sõrmed nagu lapsel või naisterahval? Minu käed karedad on tööst, sõrmed jämedad justkui redelipulgad, kõigi normaalsete Eesti meeste sõrmed on sellised. Ainult siidikäppade ja tööpõlgurite nuudelnäpud suudavad hiiresitasuurustele klahvidele pihta saada. Aga mis teha, juba ammu tundub mulle, et  moodsate patefonide valmistajad näevad oma toodete sihtgrupina just kanaajudega päevavargaid. Tule taevas appi, ma küsin seda ikka ja jälle, alati kui näen mõnd pildistavat, internetis ringitõmbavat ja helinatest ning logodest toituvat lolli agregaati – mis mõte on sellistel keerulistel, üleforsseeritud sisuga monstrumitel? Telefon olgu ikka helistamiseks ja tekstisõnumi saatmiseks. Normaalne inimene käib internetis arvutiga ning teeb pilti fotoaparaadiga. Tegelikult ei viitsi ma üldse pilti teha - ei mäletagi, millal viimati? Näiteks see film, mis mul fotoaparaadis hetkel sees on, sai sinna topitud kaks aastat tagasi  ja sellestki on pool kasutamata. Kesse fotosid ikka vaadata jõuab, eriti digitaalseid? Kui mõnel peaks tulema hull mõte mulle mingeid telefoniga tehtud pilte saata, siis ma dileidin need silmapilk, raiskamata elektrit avamise peale. Foto olgu paberist, mustvalge ning tema koht on vanaema pildialbumis, raiuge see endale ükskord pähe.

Aga kui nüüd Motorola kobaka juurde veel korraks tagasi tulla, siis ma ütlen: mitte kopka eest ei huvita, mis imelised funktsioonid ja muinasjutulised võimalused tal kõik on. Viitku, kes tahab, oma eluaega tema manuaali tutkimiseks, mina küll ei viitsi. Kusjuures Motorola kui asutuse vastu pole mul midagi. Aastaid tagasi oli ka minul üks Motorola – ja tuleb tunnistada, et see oli küll väga normaalne pill. Sai helistada ja sõnumeid saata. Klahvid olid suured ja mõnusad, ekraan selgestiloetav ja kogu krempel mahtus lahedasti taskusse, kadumata seejuures tasku sügavustesse ära.

Okei, ma nüüd lähen ja vihastan veel korra V33 peale. Siis katsun SIM kaardi tema kõhust kätte saada ja panen selle tagasi oma vanasse armsasse Nokiasse.

*

Autori  märkus: Õigupoolest kirjutasin selle loo ühe mobiilioperaatori palvel, kes tegi ettepaneku testida uut telefoni. Aga pärast teksti läbilugemist ütles kliendilehe toimetaja, et "kahjuks ei sobi".