Seni on meedia aur kulunud põhiliselt erakondade finantsseisu analüüsimiseks. Põhjusel, et mitu suuremat parteid ei suuda õigeks ajaks arveid tasuda. Juba levib arvamus, et osa neist arvetest ei kasseeritagi kunagi sisse ehk tegemist on varjatud annetustega.

Kuid rohkelt üllatusi pakuvad ka teised MTÜd. Näiteks selgub, et Eesti Jalgpalli Liit andis mullu ligi 47 miljonit krooni pikaajalist laenu klubile FCF, mida rahvas tunneb põhiliselt selle esindusmeeskonna FC Flora järgi. Liidu selgituse kohaselt oli laen mõeldud “rahvusstaadioni A Le Coq Arena ehituse finantseerimiseks võetud pangalaenu ja intresside tagasimaksmiseks pangale.”

Siit jääb mulje igati sõbralikust suhtumisest: klubi ei saanud laenu tasumisega hakkama ja liit pani õla alla.

Veidi teistsugune pilt avaneb aga siis, kui vaadata sama tehingut raha saanud MTÜ poolelt. Klubi FCF bilansis on küll üleval laen Swedbankilt, kuid pole mingit laenukohustust jalgpalliliidu ees.

Kuhu kadus erialaliidult saadud raha? Kas 47 miljonit on Eesti vutis samasugune tühiasi, nagu sadakond kilo uimasteid riigi narkolaos, mille kadumise kohta ütles lao ülem eelmises Ekspressis, et see pole mingi uudismagnet?

Ei, need miljonid on FCF bilansis siiski olemas, kuid nad pole kirjas mitte laenude seas, vaid hoopis real “ettemakstud tulevaste perioodide tulu”.

Ehk kui Jalgpalli Liidu juhatuse liige Aivar Pohlak kirjutas alla aruandele, millega liit andis 47 miljonit krooni laenu, siis klubi FCF juhatuse liige Aivar Pohlak signeeris aruande, millega klubi ei võtnud laenu, vaid sai hoopis 47 miljoni krooni suuruse ettemakse...

FCF on üks jõukamaid MTÜsid Eestis. Aruande kohaselt kuulub klubile, mille põhikiri kinnitab, et tema “põhitegevuseks ei ole majandustegevuse kaudu tulu saamine”, vara 510 miljoni krooni ulatuses (isegi ametiühingute keskliit on ligi viis korda vaesem), kohustusi on aga vaid 110 miljonit.

Sisuliselt seisab vutiklubis 400 miljoni ulatuses “jaotamata kasumit”.

Nüüd võite küsida, mitmele “aktsionärile” kuuluvad need sajad miljonid?

Põhikiri ütleb, et FCF “ühendab mittetulundusühinguna sportlasi, treenereid ja teisi jalgpalliarmastajaid”. Kuid ta vaid ühendab neid, mitte ei tee liikmeteks. Liikmed on täiesti eraldi kategooria. Äsja avalikustatud aastaaruande kohaselt on klubil vaid kaks liiget.

Operil käsi kullas, Levadal...

Jalgpalli Liidu aruandest selgub ka, et liit ostis 6,8 miljoni krooniga firma FC Oper.

See on üks tore poliitilise maiguga ettevõtmine. Nimelt levisid mõned aastad tagasi linna peal kõlakad, et Keskerakond nõuab mõne kuulsa vutimängija astumist enda ridadesse. Et siis minna jalgpalluritel elu lihtsamaks.

Ja ühtäkki juhtuski nii, et Eesti rahvusmeeskonna esiründaja, varem Isamaa ridades figureerinud Andres Oper astus Keskerakonda. Imestus vaid kasvas, kui nädal enne viimaseid Riigikogu valimisi annetas mängija oma uuele parteile poolteist miljonit krooni, olles nii üls selle suuremaid sponsoreid suurärimeeste Urmas Sõõrumaa ja Oliver Kruuda kõrval.

Keskerakondlik linnavalitsus kiitis hiljem omakorda heaks detailplaneeringu, et Operi erafirma saaks ehitada noorte treeningukeskuse 1,6hektarisele maatükile, mis asub Lilleküla staadioni vahetus läheduses.

Juba tollal teatas Oper, et teda aitab “väga suures osas” jalgpalliliit. Nüüd on lõpptulemus näha: erialaliit ostiski tippmängijalt ja tema endiselt elukaaslaselt firma välja.

Teenida masu ajal 6,8 miljonit krooni – tuntud suusatreener ütleks selle kohta, et tulemus “pole paha”.

Seevastu mullu Eesti meistriks tulnud FC Levadiat pidava MTÜ aruande lõpus juhib audiitor tähelepanu asjaolule, et klubi varad moodustavad kohustustest vaid 84 protsenti ning “nimetatud asjaolu võib seada kahtluse alla spordiklubi FC Levadia jätkusuutlikkuse”.

FC Levadia suurim võlausaldaja on oma firma kaudu suurärimees Viktor Levada, kellel on praegu väga keerulised ajad. Tema metalliäri on saneerimisel ja kinnisvarabisnis kõrbeb täiega – ettevõtja otsib investorit, kes ostaks hiidkallilt soetatud krundi Olümpia hotelli vastas. Omal ajal pidas Levada maatüki hinnaks ligi 800 miljonit krooni, mullu aga pidi investeeringu alla hindama päris nullini.

MTÜ juhi palk ligi 60 000 krooni kuus

Üks ekstreemsemaid näiteid MTÜde seas on ühing Naerata Ometi, mis kogub raha ühiskonna nõrgemate abistamiseks. Ekspress kirjutas aastavahetusel selle ümber puhkenud inetust tülist. Nimelt korraldas MTÜ mullu ühe Aseris elava vähihaige poisi heaks suurejoonelise annetuskampaania, kuid sadadest tuhandetest jõudis haige poisi pereni vaid iga kuues kroon. Poisi isa pöördus politseisse, kus süüdistas MTÜd raha väljapetmises ja oma poja ärakasutamises.

MTÜ aruandes sellest tülist muidugi juttu ei ole. Küll aga näitab tulemiaruanne, et sihtotstarbeliselt finantseeritud projektide otsesed kulud moodustasid kogukuludest vaid 28 protsenti.

Ülejäänu kulus “mitmesugusteks tegevuskuludeks” ja “tööjõukuluks”.

Suure osa tüüpiliste MTÜde kuludest moodustavadki tööjõukulud. Ja kui Naerata Ometi suguse heategevusettevõtte puhul on need tillukesed, siis näiteks kohalike kommertspankade huve kaitsva pangaliidu aruanne tõestab, et MTÜ võib maksta ka Eestis mõistes kuninglikku palka. Nimelt oli MTÜ tegevjuhi Kat­rin Talihärma aasta töötasufond 976 419 krooni. See teeb keskmiseks kuupalgaks 60 000 krooni.

Ehk kokkuvõttes võib öelda, et pole kõik MTÜd vaesed ühtigi, mõne kaudu käib väga võimas bisnis, aga varem ei saanud me nendele andmetele ligi.