Ma pole küll poliitiline vaatleja ega diplomaat, kuid see-eest tunnen ma nii Tuneesiat kui ka Egiptust viisil, nagu eelnimetatud kategooriad oma diplomaatilises puutumatuses kunagi tundma ei saa.

Kui Tuneesias puhkesid rahutused, oli see algul päris huvitav. Nii ulatuslikke rahva väljaastumisi pole ma ­üheski araabia riigis näinud, ma ei pida­nud seda isegi võimalikuks. Samas on täiesti loogi­line, et kõik algas Tuneesiast. Võrreldes muude araabia riikidega on see kõige vabam maa, riigi kontroll kodanike üle on seal kõige lõdvem. Samas pole sugugi kindel, et rahutused ikka olid rahva algatatud. Sest milline see “uus Tuneesia” nüüd ikkagi välja näeb? Ben Ali parem käsi ­Ghannouchi on peaminister. Kas selle nimel tasus rabelda? Kas sellist Tuneesiat tahetigi? Kas nüüd tuleb üleöö demokraatia paradiis?

Ei tule. Rahvas elab end välja. Elab välja nii kaua, et kõigil saab anarhiast kõrini. Siis lepitakse ükskõik kellega, kes korra majja lööb. Meedia on viimase aja sündmusi valgustades püüdlikult kujutanud Ben Alid ja Hosni Mubaraki koletistest diktaatoritena, kes hirmsasti rõhuvad oma rahvast ja keelavad neile elementaar­seid vabadusi. Ma pole nende härrasmeeste fänn, kuid mida rohkem ­avaldatakse Mubarakile survet lahkumiseks, seda enam soovin, et ta jääks.

Jah, võrreldes läänemaailmaga on Tuneesia ja Egiptus diktatuurid. Kuid julgen öelda, et araabia maailmas on nad kõige demokraatlikumad riigid. Sestap rahutused just sealt alguse saidki. Kui keegi arvab, et Marokos, Liibüas ja Süürias ei mässa rahvas sellepärast, et seal on hea elu, siis ta eksib. Seal on lihtsalt paremad julgeolekuteenistused. Seal on rahvas rohkem hirmul, inimeste tahe rohkem halvatud.

Ilmselt on Ben Ali ja Mubarak tõesti jäänud tänapäevale jalgu. Kuid austagem neid selle eest, et omal ajal tegid nad oma riikide jaoks palju. Tuneesia ja Egiptus niisugustena nagu neid kõigi nende hüvedega tunnevad ka Eesti turistid, on suuresti nende meeste teene. Tõsi küll, teel sinnapoole on tehtud palju ebademokraatlikku. Tuneesias kehtestati omal ajal seadus (see oli enne Ben Alid), mis keelas naistel näokatete kandmise, ja politseinikud sõna otseses mõttes kiskusid neid tänaval naistel eest.

Võib õigusega väita, et Egiptuses rikub inimese elu ära vähimgi vihje seotusele islamiäärmuslastega. Võib öelda, et valitsus saadab vägesid küladesse viljapõlde maha niitma, et terroristid ennast sinna peita ei saaks. Et vihje koolidirektori äärmusliku meelestatuse kohta toob ilma igasuguse eelneva uurimiseta kaasa kooli sulgemise. See kõik on tõsi.

See-eest on Egiptuses kogu araabia maailma parim kõrgharidus ja kõige viljakam vaimuelu. Riigis, kus rahvas pole pehmelt öeldes kuigi aldis oma lapsi kooli saatma, ei olegi see nii väike saavutus. Võib väita, et rahvas on üldiselt harimatu ja tööpuudus üle kriitilise piiri. Nõus, aga ega valitsus ei ole ka keelanud kellelgi kooli minna. See, et maapiirkondades elatakse nii nagu viis tuhat aastat tagasi, ei ole valitsuse süü. Külades käivad kõikvõimalikud hariduse ja sündivus-reguleerimise propageerijad, aga et nad oma põhimõtteid jõuga peale ei suru, on ainult hea.

Võib väita, et riik on nii korrumpeerunud, et elus edasi jõudmiseks on vaja tutvusi või raha, ja kui seda pole, on mõttetu hariduse omandamise peale aega raisata. Samas: edu saavutamine on võmalik. Üks mu egiptlasest sõber, kes on pärit täiesti kirjaoskamatust kolkast, omandas kahekordse kõrghariduse ja oli 35. eluaastaks Egiptuse suuruselt teise turismifirma tegevdirektor. Siis tüütas senine elu ta ära ning ta rajas ekspordi-impordi äri. Nii et kes tahab edukas olla, seda ei takista isegi Mubarak. Seesama sõber ütles kord, kui Sharm el-Sheikhis moodsast konverentsikeskusest mööda sõitsime: “Tead, vahel olen ma oma riigi üle uhke.”

Et see riik on praegu niisugune, on suures osas Mubaraki teene. Tal polnud kerge, kui kogu araabia maailm teda põlgas, et ta Sadati 1977. aastal Iisraeliga sõlmitud rahulepingut ei tühistanud. 1979. aastal viis Araabia Liiga isegi oma peakorteri Kairost ära. Õnneks oli Mubarakil tervet mõistust oma majanduslikult kasulikule otsusele kindlaks jääda. Ja Araabia Liiga tõi 1990. aastal peakorteri Kairosse tagasi.

Nüüd tahavad kõik Mubarakist lahti saada. Aga kuidas Ayman Nour või ­Mohamed ElBaradei seda uut Egiptust siis konkreetselt looma hakkavad? Kas ajavad rahva väevõimuga kooli ja sunnivad naisi naisliikumisi asutama? Keelavad peredel saada üle ühe lapse? Või teevad koostööd äärmuslastega? Tänavatel protestijad on oma mõtteavaldustes juba väljendanud vastumeelsust välismõjude vastu, ja äärmuslastele ilmselt meeldib seda kuulda. Intellektuaalid jätkavad oma intellektuaalseid arut­elusid Kairo ja Aleksandria kohvikutes, neist pole riigi juhtimisel kuigi suurt abi.

Egiptuse rahvas on aga suures osas nagu Eesti rahvaski: ­ootab, et valitsus midagi teeks ja niisama raha maksaks.

Armas Egiptuse rahvas, lihtsalt tänavatel karjumisest, Egiptuse muuseumi ja poodide rüüstamisest jääb uue riigi loomiseks pisut väheseks. Parem elu tuleb siis, kui teadvustatakse, et edu ei sõltu ei Ben Alist, Mubarakist, Ansipist ega Savisaarest, vaid ikka igaühest endast.

Autor on araabia keele ja islamimaade kultuuri õpetaja.