Kõiges oli süüdi teadjamees Rein, kes lõkke kõrval juba lapseeas kuulajatele rääkis lugusid imelisest Leedumaast. “Leedulased on eestlastest tunduvalt lahtisemad ja nendega saab kiiremini kontakti. Leedulastel on palju vähem probleeme sellega, et totratele reeglitele käega lüüa,” rääkis Rein, kes samal ajal meie endi vanemaid nimetas moraalituteks värdjateks, kellesarnaseid ei tunne ükski teine maa.

No ma ütlen ausalt, et nende vanemate pidev kaugenemine minusugusest väiksest inimesest viskas üle, ma olin nagu kadunud põlvkond. Tööd polnud ja talvel läksid ka puud järjest kallimaks. Üha rohkem mõtlesime noortega, et mis meist saab. Leedu tundus justkui tõeline imedemaa maailmaserval.

Rein lubas meid aidata. Meid oli 28 – kõik noored ja valmis töötama, kui ainult väärt palka pakutakse. “Tööd on, palgad on head, vanemad on väga viisakad,” lubas Rein. Leedu piiril soovis ta meile head teed ja lubas, et piiri taga on head inimesed, kes võtavad meid söögi- ja joogipoolisega vastu. “Švyturys tähendab juua ja tsepeliin süüa,” ütles Rein ja saatis meid teele.

Me saime kõndida ainult pool päeva, kui toimuski meie esimene kontakt leedulastega. Esialgu tervitasime neid rõõmuhõisetega, kuid esimesed leedulased üritasid meile võrku peale visata ja nuiaga äsada. Saime küll põgenema, kuid nad kutsusid kokku kõik ümbruskonna inimesed, kellel paluti teada anda, kui nad märkavad enda kodukandis liikumas kahtlustäratavaid eestlase välimusega inimesi. Ükshaaval meid kätte saadigi ja viimaseid sundis nälg alla andma. Meid viidi linna, mida kutsuti Vilnoks. Mulle öeldi kohe, et kuulun nüüd kohalikule aadlimehele, kelle nimi on Maxima ja kellele kuulub suurem osa Vilno turust, kuhu mind ka tööle saadeti.

Maxima turuhoone tillukeses puhkeruumis, mis täitis ka köögi aset, lebasid juba esimesel päeval prügikasti kõrval poolmädanenud hobuseliha tükid. Nende ümber tiirutasid esimesed kärbsed. “Neist saab töötajatele kotlette,” ütles mu kolleeg Isaura.

Meie ülevaatajaks olid vanemad Eesti naised, kes olid kunagi samamoodi siia parema elu peale tulnud, aga sattunud Maxima juurde orjama. 20 aastat räpaste turukoridoride puhastamist, ränkraskete kõrvitsate ja suurte kampaaniaõllede tõstmist ostjate vankritesse – kui selle üle elan, andsid nad lootust, võib ka minust kunagi ülevaataja saada. Minusse suhtusid nad viisakalt, kuid Isaurat nad vihkasid. Isaura oli pärit kusagilt lõunamaalt ja tänu tema ilusale jumele kasutasid Maxima meesalluvad teda seks-orjana. Mõni kinkis vahepeal talle ka pronksprossi, aga seejärel tulid ülevaatajad, kes hakkasid teda mõnitama ja peksma.

Leedulastel oli eestlaste kohta nali:

Kaks eestlast jalutavad Tartus üle silla ja näevad, kuidas üks eestlane Emajõe voogudes karjub:

“Hei! Hei! Ma ei oska ujuda!!”

Ja siis üks üle silla jalutavatest eestlastest ütleb teisele:

“Vaata, kui imelik. Mina ka ei oska ujuda, aga ma ei näe mingit põhjust seda üle kogu Tartu linna kuulutada.”

Nad tahtsid, et me kehastaksime Isauraga seda nalja. Õnneks olin silla peal, aga Isaura ei osanudki ujuda. Maxima meesalluvad olid sellest ilmselgelt löödud, eriti pärast seda, kui nad korraga aru said, et Isaura polnud eestlanegi ja tema kaasamine selle nalja kehastamisse oli järelikult täiesti vale.

Miks ma ei põgenenud? Üks kord üritas üks lätlanna põgeneda ning tunduski, et ta pääses jooksma, kuid siis võttis Maxima parem käsi Virgilijus kiviketta ning saatis selle vähemalt 70 meetri pikkuse kaarega tema pihta. Lätlanna kukkus ja rohkem me teda ei näinudki.

Põgenemise järel jäeti meid nädalaks toiduta ning seejärel tundusid meie varasemad “neli ööpäeva tööl ja seejärel üks öö und”- vahetused justkui taevamanna. Kiusu pärast lasti meie silme all valmistada terve ports tsepeliine, aga meile neid ei antud.

Lõpuks ma siiski pääsesin – Leedu väekoondis vajas minu abi mu kodukoha Ugandi rüüstamiseks. Olin neile teejuht. Vastutasuks meie külla juhatamise eest lubasid nad mulle vabaduse. Lisaks pidin ma tagama, et nad saavad vangistada ja orjaks võtta minu perekonna – ema, isa, kaks venda ja kolm õde.

Selles suhtes pean küll neile au andma, et ehkki mu üks õde oli vahepeal juba Soome kolinud, siis leppetrahvi nad mult ei nõudnud – ausad inimesed. Natuke paha tunne pere pärast on, aga ma tean, et nemad teavad, et nad oleksid samamoodi teinud ja nad annavad mulle andeks.

Näen Maxima jaoks töötamist ka unes, ning kui ma iga veidi aja pärast ärkan, krigistavad mu pööraselt valutavad lihased mulle: “Maxima.”

PS Mis teadjamees Reinu puutub, siis ka tema jaoks oli mul üllatus varuks. Nimelt kaebasin vanematele, et teadjamees Rein varjab enda viljapõldude tegelikku saagikust ning inimeste Leetu transportimise eest saadud tasudest ei maksa ta vanematele midagi. Lisaks on ka tema teaduskoda ehitatud täiesti vale projekti järgi. Kes nüüd moraalne värdjas on, ah?