Müks treenitud europepusse

Peaaegu kogu rahva liitnud Kreisiraadio ees on nüüd uus väljakutse: kuidas võita rahvusliku ja ülemaailmse geikogukonna poolehoid

Kreisiraadio võit Eurovisiooni Eesti eelvoorus möödunud laupäeval tõi kaasa palju solvumist ja pisaraid lauluvõistluse andunuimate fännide hulgas. Eriti kuri on ilu ja glamuuri hindav geikogukond, kes on kogu maailmas hakanud Eurovisiooni pidama oma ürituseks. Samas liitis professionaalsete naljameeste muusikaline triumf ootamatult kaks Eesti ühiskonna pealtnäha võõraimat seltskonda: intellektuaalid ja jõmmid.

Mis on Kreisiraadio ülesastumises Pajusaare-Pilvre looga "Leto svet" sellist, mis liitis inimesed, kes üksteist tegelikus elus ei tunne, veelgi enam, vaevalt kunagi füüsiliselt kohtuvad?

"Leto sveti" tümakas rütm ja lihtsalt kaasalauldav refrään, mis paneb eriti hästi kargama lapsed? See sobib küll bemmi kummide vilinaga, aga muusikasõbrad ajas hoopis nina kirtsutama. Kreisiraadio lugu on rõhutatult primitiivne - selle äratabamiseks ei pea olema muusikakriitik. See on sama tümps, mis kajab vastu Eestimaa suves õlle kõrvale. Vaimuinimesed tõmbuvad niisuguse eest raamatukoguvaikusse. Järelikult ei olnud see meloodia, mida nüüd kogu rahvas kaasa laulaks.

Küllap ühendas inimesed (52 518 häält!) sel laupäeval Kreisiraadio serbohorvaadikeelse lauluteksti iroonia. "Leto svet" tähendab eestlasele kättemaksu hetke! To jedosta (mul on kõrini) oskavad serbia keeles öelda juba kõik. See on eestlaste väljakutse Eurovisiooni balkaniseerumisele ja serbia keelt ja vaimu armastavate maade solidaarsusele, mis on eurovisiooniasja väga tõsiselt võtnud eestlastele viimastel aastatel viha teinud. Spordirahvas, nagu me oleme, ei kavatse enam välja kannatada Horvaatia, Makedoonia, Serbia, Montenegro ja Sloveenia vastastikku punktide andmise poliitikat, sest see on tähendanud Eestile kindlat kaotust juba poolfinaalis. See, teadagi, frustreerib.

Kreisiraadio "Leto svet" eristus teistest Eesti eurolugudest rämeintellektuaalse huumoriga. Maitse asi, aga Võrno-Oja-Leinatamme tiim on siiski Eesti Monty Python - või suhestub sellega vähemalt nagu Eesti peekon Briti aastasadu vana seakasvatuse traditsioonide viljaga. Montypythonlikku huumorit, kus vaimukus ja verbaalne pila vahelduvad seljaaju tasandile laskuvate homo- ja jalaga-tagumikku-naljadega oskavad hinnata paljud intellektuaalid. Kreisiraadio pealtnäha allapoole vööd naljades on teravat ühiskonnakriitikat ja peent naeru igavese inimliku totruse üle. See eristab neid Maiest ja Valdurist.

Kui tõsised ja valulevad mehed Oja või Võrno tegelikult on, selgub nende ülesastumistest ajakirjanduses. Oja on saanud kuulsaks oma liikluskultuuriteemaliste sõnavõttudega, Võrno mõtisklused elu põhiküsimuste üle koguvad tänulikke lugejaid naisteajakirjanduses. On ju vana tõdemus, et naljamehed on päriselus tõsised, isegi depressiivsed, sest nende valulävi on keskmisest hulga madalam.

Kreisiraadio irvitab oma looga sensibiilse glamuuri üle, mis Eurovisiooniga ikka seostunud. Meheilu üledoosile, millega rahvusvaheline telešõu silma paistab, pakub "Leto svet" vastu karglevad blondeeritud tüdrukud igamehe maitse järele ja õllekõhuga keskealised heteromehed.

Eurovisiooni fännaval geikogukonnal on Kreisiraadio peale põhjust solvuda küll ja küll. Visates oma esinemises suuremale osale eestlastest meeldivat nalja vähemusliku maskuliinsuse üle, annab Kreisiraadio pehme müksu lauluvõistluse n-ö treenitud europepusse (ja teadagi on siin viide hoolitsetud mehekehale, mis torkab silma nii Eurovisiooni fänniklubis, esinejaskonnas kui ka euro­visiooniasja töö pärast ajavas seltskonnas).

Lisaks on tegijatel tagataskus Soome kaart. Mitäs nyt! Kesävalot nyt! Kuigi eestlane saab siin koos Võrno-Oja-Leinatammega naeru pugistada tukkuma jäänud viinaturistide üle, sobib laulu soomekeelne koht hästi kokku uunoturhapurode vaimuga ja Soome huumori traditsioonidega. Juba on Tallinnas kohal viibinud Soome eurolauluasjatundjad soovitanud arendada laulu soomekeelset kohta ja yllätys-yllätys, laulda kontserdil hoopis kesäpanot nyt! või isegi sekäpanot nyt! ("suvekepp nüüd!" või "segakepp nüüd!") - saamaks Soome eurolauluauditooriumilt mitte enam 12, vaid 12 korda 12 punkti!

Saksakeelse hõike Sommerlicht! Das ist Sommerlicht! asjakohasust ma ei kommenteeriks, sest valaksin sellega õli tulle kõikidele kahtlustele eestlaste natsisümpaatiates.

Mitmendat aastat on Eestiski räägitud, et Eurovisioon pole ammu enam muusikaüritus, kus selgitatakse välja "parim lugu". Kui mitte varem, siis jõudis see tõdemus mürtsuga kohale vahest ülemöödunud aastal, kui võit läks Helsingisse Lordi monstrummeestele. Sellest ajast, kui otsustamine anti žüriide asemel auditooriumi kätte, pole ammu enam muusika see, mis rahva südameid võidab, vaid eristumine, šõu, miljonitele meeldejäämine, milleks on antud tühised kolm minutit.

Ometi on Eesti netifoorumites puhkenud raevukas poleemika Kreisiraadio poolt ja vastu. Osa arvates oli ammu aeg Eestist Eurovisioonile naljamehed saata, nagu on korduvalt teinud näiteks Saksamaa: "Niikuinii on Eurovisioon üks pullitegemise koht; Eesti niikuinii kuhugi ei jõua, teeme vähemalt pulli; selle lauluga jõuame kindlasti finaali ja võidame ka veel, vähemalt pulli saab." Või lihtsalt arvatakse ilma pikemata: "Täitsa pekkis, kui hea lugu."

On aga ka neid, kellele Eurovisioon on endiselt püha üritus, tõsine muusikasündmus, koht, kus kogub rahvusvahelist mainet Eesti riik. Nemad arvad, et "Kreisiraadio lugu teeb Eestile häbi; tegu on vana naljaga, seega pole enam naljakas; edasi ei pääse ka selle looga, tegu ju teistele näkku sülitamisega, võiks siis vähemalt kuulatava laulu saata". Mõni muretseb, et "sellega võetakse noortelt artistidelt ära võimalus suurt lava proovida". Ja leitakse isegi, et rahvuslippe ei peaks sel moel mõnitama.

Melomaanide kõrvad jooksevad sita­vett, sest "tegu ei ole laulu ega lauljatega, ei suudeta isegi ühehäälset lugu ühehäälselt ja ühel ajal laulda".

Tarmo Leinatamm on ajakirjale Just enne laupäevast lõppvõistlust antud intervjuus Kreisiraadio loo läbilöögis siiski kindel: "Kreisiraadio lugu ei saa metsa minna. Tal ei ole kuhugi minna lihtsalt. Igale ämbrile leiab õigustuse."

Nüüd peab Kreisiraadio tiim aga mõtlema sellele, kuidas ära leppida geikogukonnaga, kes moodustab suure rahvusvahelise telepeo kammertooni. Mis võitis Eestis laiade rahvahulkade südame, ei pea kokku minema üleeuroopalise peo telgitaguste süvahoovuste ja meeleoludega.

Mis on Kreisiraadio?

• Humoristide kollektiiv, tegutseb aastast 1993 koosseisus Hannes Võrno, Peeter Oja, Tarmo Leinatamm. On teinud raadio- ja telesaateid ning lavašõusid.
  
• Kreisiraadio nimi sündis 2. aprillil 1993. aastal Kuku-raadio otse-eetris ja raadiosaated kestsid vahelduva tihedusega 1999. aastani.
  
• Hiljem vallutas kolmik ka ETV omanimelise saatega.
  
• Kreisraadio toodangu paremik on kättesaadav videotel, CDdel ja DVDdel.
  
• 2004. aasta sügisel monteeriti Tartus Raekoja plats 6 / Rüütli 2 majaseinale mälestusplaat: "Kultuurimälestis 20. sajandist. Siin kohtusid esimest korda Peeter Oja, Tarmo Leinatamm, Hannes Võrno ja sündis Kreisiraadio."
  
• Kreisiraadiol on loodud Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde omanimeline alafond.
  
• Tuntud tegelaskujusid Kreisraadio loomingust: Alev Ström, Maanus Jahumägi, Sven Mun juunior, Rünno Richard Rein Kasepats Pidur, Emas Ström, Kivipallur Jürto.
  
• Tänavu kevadel on Kreisraadiol kavas juubeli- ja tänutuur: kaheksa juubelišõud 13.-21. aprillini Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis.
  
• 2. veebruaril 2008 võitis Kreisraadio koos Priit Pajusaare-Glen Pilvrega Eurovisiooni Eesti eelvooru lauluga "Leto svet", kogudes esimeses hääletusvoorus 31 429 ja teises 52 518 häält.