Läinud nädalal teatas Rahvusvaheline Jalgrattaspordi Liit (UCI), et Eesti (ehk siis Maaris Meier) siiski sai olümpiakoha naiste maanteesõidus. Šveitsis treeniv eestlanna kuulis rõõmsat uudist alles telefonist Eesti ajakirjanikelt ega suutnud seda algul uskudagi.

"Tegelikult on mulle ju maastikuratas südamelähedasem," seletab Swiss Cupi maastikurattasarjas praegu kuuendal kohal trooniv eestlanna telefonis oma Šveitsi ühikatoast. "Mulle meeldivad kivid, kännud, muda..."

Aga armastatud krossirajalt ei pea siiski hüppega maanteele ümber kolima - neiu sõnul toimuvad ka maastikuratturite trennid enamasti maanteel. "Lihtsalt suhtumine on nüüd hoopis teine: valmistume ikkagi olümpiamängudeks!" Aga mitte medalivõiduks. "Mul ei ole ausalt öeldes suuri lootusi. Ma olen noor. Vastaste hulgas sõidab enamik maailma eliidist, kes on üle 30 aasta vanad ja neil on võrreldamatult rohkem kogemusi. Aga eks ma proovin läbi sõita. Teen, mis suudan."

Maarise esimesi treenereid Kalevi jalgrattakoolist Tiit Tamme räägib, et olümpiaeesmärgi seadsid nad koos juba aastaid tagasi. Šveitsis veedetud aeg on Maarisele Tamme sõnul kõvasti juurde andnud. "Nägin Maarist mõnda aega tagasi Eurospordist - teda näitas kohe mitu minutit." Eesti ratturile on see suur asi, ütleb Tamme. "Sealt oli näha, et tüdruk on palju tehnilisemaks muutunud, julgust on rohkem tulnud. Aga siiski on tal veel palju arenguruumi."

Ka Maaris ise teeb suurema panuse ikkagi Pekingi olümpiale, kus loodab võistlema pääseda juba maastikurattal.

Karm meeste ala

Teises klassis spordipäeval võistles Maaris koos klassikaaslastega 100 meetri jooksus. "Pärast tuli koju ja ütles: üks poiss jooksis minust kiiremini!" räägib Maarise õde Merike Meier.

Ka hiljem on Maaris pidanud aina meessoost rivaalidega rinda pistma - Eestis treenivad ja võistlevad naised koos meestega. Maaris läks 11aastasena trenni koos oma tüdrukutest sõpradega, kuid oli lõpuks neist ainuke, kes jäi. "Maarise kõige tugevam külg on jonnakus ja teotahe. Ta ei löö kunagi käega," kiidab Tamme.

"Seda peetakse tegelikult ju meeste alaks," selgitab ka Ly Paat, üks väheseid Eesti naisjalgrattureid, Maarise sõber ja trennikaaslane. "See on füüsiliselt väga raske. Iseloomu peab olema, et vastu pidada ning pidevalt meestega võistelda. Närvikulu on tohutu."

Närvi Maarisel jagub. Kalevi jalgrattakooli direktor Jaanus Prükkel ei tea Eestis ühtki teist sellist naissportlast nagu Maaris. "Möödunud aastal võistles Maaris Eesti meistrivõistlustel juuli lõpus kuumal ajal. Kahjuks oli see just sel õnnetul Lauri Ausi surmapäeval, seetõttu valitses loomulikult suur lein ja oli mõnevõrra segadust. Maaris ei saanud kahel ringil joogipudelit. Ta sõitis lõpuni, võitis ja varises kümne meetri pärast kokku. Oli kaks tundi tilgutite all - no pigem sureb maha kui katkestab! Ta on lihtsalt fantastiliselt tubli tüdruk, õudselt vahva on tema sõitu vaadata."

Hõbemedaliga ekstreemsportlane

Murdepunktiks Maarise elus sai 2001. aasta, kui teda kutsuti Moskvasse katsevõistlustele. Just seal otsustati, kes pääseb olümpia solidaarsusfondi stipendiumiga treenima UCI treeningukeskusse Šveitsi väikelinnas Aigle'is. Ja Maaris - kes sai Venemaa viisa võistlustele sõitmiseks vaid pool tundi enne Moskva rongi väljumist ning kes varem oli vaid ühe korra välismaal võistelnud - läks kohale ja võitis need kaks võistlust. "Ta oli ikka hästi õnnelik," mäletab Merike Meier. "Oli peaaegu valmis kooli pooleli jätma."

Maaris suundus Šveitsi keskkooli lõpuklassi poole pealt. Tema tolleaegne klassijuhataja Lasnamäe Üldgümnaasiumist Katrin Ruusamägi ütleb, et Maaris tegi kooli lõpetamise nimel meeletult tööd. "Muidugi olid tal ka teatud eeldused ja anded, aga ta polnud mingi superandekas õpilane."Ta vahetas õpetajatega meiliaadresse, jätkas koolitööd virtuaalsel teel. Koju sõitis riigieksamiteks. "See oli lihtsalt müstiline, kuidas ta kirjandit kirjutas," meenutab Ruusamägi. "Sõitis siia, kirjutas kirjandi, siis hüppas lennuki peale ja õhtul võistles juba Euroopa karikaetapil."

Vaev tasus ära. Maaris lõpetas keskkooli hõbemedaliga.

Nüüd on ta viimased kolm aastat elanud Šveitsis. Päevakavasse kuulub kaks lühemat või üks pikem trenn ning prantsuse keele tund. "Mul pole mingeid erakordseid hobisid," ütleb Maaris naerdes. "Eks see maastikuratas ole ka üpriski ekstreemne..." Terve möödunud talve maadles rattaneiu seljavigastusega, mille ta rattalt kukkudes sai. "Murdsin kaks selgroolülijätku. Oli õnne, et ei läinud hullemini."

Ajakirjanikud on nüüd muu hulgas uurinud, kuidas Maaris kavatseb Ateenas kuumusega võidelda - on ju augustikuine temperatuur olümpialinnas 40 kuumakraadi ligi. "Ega ma ei saagi kuidagi valmistuda. Mul on olnud paar trenni sellises kuumuses - oli väga raske küll, aga ära sai sõidetud."

Muud vastust ei oskakski Maariselt oodata. 

Kus on Eesti naisjalgratturid?

Urmas Karlson, Eesti Jalgratturite Liidu peasekretär:

Naiste rattasport on meil ikka lainetena käinud. Kuigi praegu on tõusev trend, pole meil siiski paarkümmend aastat maanteesõidus olnud naiste võistkonda võimalik suurvõistlustele välja panna. Järelkasvu on vaja - üksikutest rattasõitjatest tüdrukutest ei piisa, see on ikkagi võistlusala. Aga selliseid järske muutusi tuleb harva ette. Praegu tuleb aastas juurde umbes kaks-kolm tüdrukut. Tõele au andes jääb asi treenerite taha. Pole ju võimalik, et sama treener, kes tegeleb meeste koondisega, hoolitseks ka naiste eest - metoodika, võistlused ja distantsid on teised.

Probleem on ka selles, et see on traditsiooniliselt olnud meeste ala. Spordibaasid on vanad, seal on tihti vaid üks riietus- ja duširuum. Treenerid natuke kardavad võtta tüdrukuid juurde - et äkki ei klapi.

Ka mujal maailmas on nii, et selliseid masse ja meediakära naiste jalgrattasport muidugi kaasa ei haara nagu meeste võistlused. Kõige populaarsem on jalgratas naiste hulgas Itaalias. Aga näiteks Leedus on naiste maanteesõit jalgrattaspordis number üks. Aga seal on ka treener, kes on võtnud kõik need naised kokku ja teinud profiklubi. Riiklik toetus on ka seetõttu suurem, sest tulemused on head.