Munaraku eest 10 000 krooni
"Alati on tore, kui sulle raha makstakse. Aga see ei olnud peamine motiiv," ütleb 20ndates aastates munarakudoonor Doris*. "Kõige tähtsam oli teha midagi erilist. Tahtsin tõestada, et ma olen nii terve, et suudan teist inimest oma tervisega ravida."
Esmalt täitis Doris põhjaliku ankeedi. Vanavanemate haigusteni jõudes oli ta rõõmus, et vastusevariantide hulgas leidus ka "ei tea". Talle tehti uuringud, et kontrollida, kas ta on suguhaigustest prii ja muidu terve.
Kuus kuud hiljem lappas üks lastetu paar munarakudoonorite ankeete, kus ridamisi kirjas faktipuru: vanus, pikkus, kaal, juuste ja silmade värv, nahavärv, veregrupp, reesusfaktor, rahvus, haridus, perekonnaseis, laste olemasolu. Kõik.
Paar valis välja just Dorise. Esmalt tuli häälestada mõlema naise menstruatsioonitsükkel samale lainele, et munarakkude küpsedes oleks emakas valmis neid vastu võtma.
Dorise ettevalmistus kestis poolteist kuud. "Alguses sõin pool aega oma tavalisi antibeebipille. Teise poole aega tarvitasin ravimeid, et korraga valmiks rohkem munarakke. Alguses pihustasin ninna aerosooli, siis pidin poolteist nädalat iga päev endale mingit rohtu kõhtu süstima," kirjeldab ta.
Uuringute ja siirdamiseks ettevalmistuse tõttu käis Doris kliinikus neli korda. Viiendal korral oli aeg "saaki koristada": arst tõmbas süstlanõelaga välja küpsenud munarakud. Ikka läbi tupe, ei mingeid auke kõhus. Üldnarkoosis magav Doris ei tundnud kogu protseduuri ajal midagi. "Hommikul läksin kliinikusse, lõuna ajal jalutasin omal jalal koju. Pärast narkoosi oli kergelt ebamäärane olek, aga mitte ebameeldiv," kirjeldab Doris.
Ja edasi? Rohkem Doris ei tea ega saa kunagi teada.
USAs ja veel mõnes riigis võib lastetu paar näha väljavalitud munarakudoonori fotosid, temaga kokku saada, doonor võib käia isegi lapse sünnipäeval. Eesti seaduste järgi jääb doonor anonüümseks. Erand on vaid lähimast lähimad sugulased: tütar võib loovutada munaraku emale ning õde õele.
Doris ei tea sedagi, kui palju munarakke temalt võeti. (Keskmine "saak" on 10-15 tükki.) Ta ei tea, mitu last on ilmale tulnud tänu tema antud munarakkudele. Eestis tohib ühe doonori munarakke või spermat kasutada kõige rohkem kuue lapse saamiseks.
Kohting katseklaasis
30ndates eluaastates lastetu Marge esitas munarakudoonorile ainult kaks tingimust: et tal poleks punaseid juukseid ega pruune silmi. "See ei haakuks ei minu ega mehe välimusega, nii et laps oleks olnud nagu käopoeg," seletab Marge.
Nädal enne siirdamist jättis Marge päevapealt suitsetamise maha. Varem tõmbas ta ikka paki päevas, niimoodi kümme aastat.
Marge mees eraldus kliinikus omaette tuppa ja tegi, mis vaja. Mehe seemnest eraldati kõige elujõulisemad spermatosoidid ja viidi katseklaasis kokku doonori antud munarakkudega. Hästi läks: munarakud hakkasid jagunema ja tekkisid embrüod.
Mõni päev pärast "katseklaasikohtingut" viidi embrüod Marge emakasse. Tuimestust polnud vaja, sest see pole valus. "Põhiline ebamugavus on pissihäda: sinna peab minema täis põiega, sest nii tõusevad vajalikud organid paremini esile," sõnab Marge.
Margel vedas: siirdamine õnnestus esimesel katsel. Hiljem sai ta teada lisaboonuse: sündimas on kaksikud, üks neist poiss ja teine tüdruk!
Paraku õnnestub aga vaid 30-40 protsenti munaraku siirdamistest. Nii et kaks kolmandikku naisi peavad alustama kõike otsast peale.
Või – kas võõrast munarakust alguse saanud laps on ikka päris o m a ? "Ta on minu! Esimesest hetkest, kui ma teda ultraheliekraanil nägin. Laps ju kasvas minu sees, mina ta ju sünnitasin," kinnitab Külli. Ta on alla kolmekümnene naine, kellel ei õnnestunud loomulikul teel rasedaks jääda probleemi tõttu, mis tavaliselt tekib üle neljakümnestel: munasarjad ei tooda enam munarakke.
"Ma olen küllalt tugev inimene, aga teadasaamine, et on vaja doonorit, oli hirmus löök. Nutsin kangesti. Midagi hullemat enam elus tulla ei saa, kui see on üle elatud. Või... hullem oleks ainult see, kui lapsega midagi juhtuks," ütleb Külli. Tema poeg on terve kui purikas ja täpselt issi nägu. "Kui laps sündis, siis igal õhtul ja hommikul tänasin mõtteis seda inimest, kes mind aitas."
Riigihaiglad doonorlusega ei tegele
Elite ja Nova Vita erakliinikud on Eestis ainsad kohad, kust saavad abi naised, kellel kas haiguste või kõrgema vanuse tõttu õnnestub rasestuda vaid doonormunarakkude abil. Kehavälise viljastamisega tegelevad küll ka kaks riiklikku asutust, kuid kummaski pole seni doonormunarakke kasutatud. Ehk tulevikus, annavad lootust nii Ida-Tallinna Keskhaigla kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikud.
Tartus paiknev Elite kutsub doonoriks kuni 30aastasi terveid naisi, kellel on vähemalt keskharidus ja kes on sünnitanud terve lapse. Hüvitis 10 000 krooni. Tallinna veerel Viimsi haigla ruumides asuv Nova Vita pakub 5000kroonist hüvitist ning ootab doonoreiks kuni 35aastasi naisi.
Kõik doonoriga seotud kulutused maksab kinni naine, kes vajab doonormunarakku. Arstidel on üksnes vahendaja roll. "Me ei osta siin munarakke," kinnitab Eesti viljakaim katseklaasilaste isa, Elite kliiniku juhataja Andrei Sõritsa. "Kompensatsiooni aktsepteeritakse üle maailma selle eest, et doonorid kaotavad aega ja taluvad teatud ebamugavusi."
Mõne aasta eest, pärast lehekuulutuse avaldamist sai Elite kliinikus valida korraga 40 munarakudoonori vahel, praegu on neid neli. Nova Vita kliinik hakkas munarakudoonorlusega tõsisemalt tegelema 2003. aastal, kui see varasemast selgemalt kunstliku viljastamise ja embrüo kaitse seaduses paika pandi. "2003. aastast kuni tänaseni on selle vastu huvi tundnud 30–40 naist, neist sõelale on jäänud kuus. Suurem osa loobub, kui saab teada, kui keeruline doonorlus on ja kui palju aega see võtab. Põhiliselt soovitakse lihtsalt aidata, vaid vähesed küsivad esimese asjana hüvitise suurust," ütleb Nova Vita naistearst Peeter Karits.
Kahe peale rasedaks
Munarakudoonor võib olla ka naine, kes ise vajab rasedaks jäämisel arstide abi. "Ma ei müü raha pärast seda rakku," kinnitab munarakudoonor Katrin. "Esimene põhjus on see, et ma tean, kui kurb tunne on, kui last ei saa. Alles teine põhjus on raha - see teine naine aitab kinni maksta minu kunstlikku viljastamist."
30ndates aastates Katrini munarakkudega on kõik korras, kuid need ei jõua emakasse, sest munajuhad on läbimatud. Nii ei õnnestunudki tal kuue aasta jooksul loomulikul teel rasedaks jääda. Muuhulgas otsis Katrin abi kolmelt sensitiivilt, kes kõik lahkelt lubadusi jagasid.
Nüüd on Katrin ühe lapse ema ning uuesti rase. Eesti väiksust arvestades võib vabalt juhtuda, et ta satub näiteks vesivõimlemise tunnis kõrvuti sulistama teise rasedaga, kelle kõhus kasvav laps on alguse saanud samuti just Katrini munarakust.
Ent Katrin kinnitab, et ta ei mõõda sellise otsiva pilguga ei teisi rasedaid ega ka väikelapsi. "See võimalus on kaduvväike, et ma ennast mingis võõras lapses ära tunnen. Vahel olen mõelnud, missugune ta võiks välja näha. Mingi ebaterve uudishimu korraks tekib, aga kaob kohe."
Kui esimesel kunstliku viljastamise korral õnnestus Katrinil kohemaid rasedaks jääda, siis teise lapse ootele jäi ta alles kolmandal katsel. Kõigil neljal korral leidus alati ka mõni naine, kes soovis saada tema munarakke. Nii kulus Katrinil endal iga kord "vaid" 18 000-19 000 krooni, et maksta siirdamise ning sellele eelnenud ja järgnenud ravi eest. Täpset summat pole Katrin meelega kokku löönud.
Seda ei ole teinud ka Marge, kes põhjendab: "Mis see teadmine mulle annab? Nagu paneks lastele hinnasildi külge." Umbkaudset summat Marge siiski teab: kunstlikule viljastamisele eelnenud kolme aastaga kulus tal 100 000 krooni ringis mitmesuguste hädade raviks. Üks raviti välja, teine-kolmas tulid asemele. Kui viimaks selgus, et Marge enda munarakud ei ole eriti elujõulised, otsustas ta kasutada doonorrakku.
Elite kliinikus maksis Marge doonormunaraku, enda ettevalmistuseks kasutatud ravimite ja siirdamise eest kokku 30 000 krooni. "Oleks võinud ka 70 000 minna, kui ma oleksin võtnud doonori, kes ei tee endale kunstlikku viljastamist. Selliseid oli Sõritsal kohe kaks tükki. Aga koos mehega otsustasime oodata ja võtta programmis osaleja, siis kulutused jagunesid," seletab Marge.
Jooksvalt suutsid Marge ja tema mees ise maksta, vaid siirdamiseks pidid nad laenama osa summast Marge emalt. Nüüd on võlg makstud.
Miinus 196 kraadini külmutatud õlekõrs
Munarakudoonorluse teeb keerukamaks, et kui emb-kumb naine jääb haigeks, tuleb kõike otsast alustada. Kuna kord külmutatud munarakud enam ei viljastu, ei saa neid sama lihtsalt "panka panna" nagu spermat.
Doonorspermat võib rahumeeli hoida kuus kuud külmutatuna "karantiinis" ning seejärel teha doonorile uuesti suguhaiguste uuringud. Kui HIV-test on ikka negatiivne ja muudki näitajad korras, võib sperma üles sulatada ja kasutusele võtta.
Karantiini eesmärgil võib küll embrüod külmutada, kuid naise nõusolekul võib siirdada ka koheselt. "Üks katse tehakse ikka kohe. Juba sellepärast, et pere ei taha kuidagi veel pool aastat oodata. Pealegi on värske embrüo siirdamisel õnnestumise tõenäosus umbes kümme protsenti kõrgem kui külmutatu puhul," märgib kümme aastat kunstliku viljastamisega tegelnud Peeter Karits.
Tavaliselt siirdatakse korraga kaks embrüot, et suurendada õnnestumise tõenäosust, kõige rohkem kolm. Kui mõni hea kvaliteediga embrüo veel üle jääb, pannakse see küll tavaliselt külma. Täpsemalt: embrüod pistetakse plastikust külmutamiskõrre sisse, kõrs omakorda termosesse, mis on täidetud miinus 196kraadise vedela lämmastikuga.
Külmutatud embrüote sulatamine ja kasutamine uueks siirdamiseks on lihtsam ja odavam kui uuesti nullist alustamine. Kuid just parema tõenäosuse nimel otsustas kolmandale kunstliku viljastamise katsele läinud Riina (44) valida uue doonori, kellelt võeti värsked munarakud. "Aga kui sõitsime siirdamisele, siis doktor ütles, et pean teid kurvastama: embrüod ei arene. Ma olin nii kurb!"
Nii soostuski Riina haarama kõrrest, kus olid eelmisest siirdamisest üle jäänud embrüod.
"Jalutage kolm-neli tundi, me sulatame teie embrüod üles," soovitas arst.
Jalutuskäigult naastes kuulis Riina: kõrres olnud kahest embrüost on üks sobilik.
"See mulle istutatigi ja nüüd on ta mul vankris!"
*Naiste nimed on muudetud.
Kõige...
...esimene doonormunaraku abil sündinud laps sündis Eestis 1996. aastal. Doonoriks oli õde õele.
...rohkem on Eestis ühe aasta jooksul sündinud 119 kunstlikult viljastatud last (nii 2001 kui ka 2002). Mullu sündis 89 katseklaasibeebit. Eesti Meditsiinilise Sünniregistri andmeil on 1993. aastast kuni möödunud aasta lõpuni sündinud on 691 katseklaasibeebit.
Doonormunaraku kasutamise kohta pole eraldi statistikat tehtud. Elite kliinikus on Andrei Sõritsa sõnul viimase aasta jooksul sündinud tänu doonormunarakule 15-20 last, varem keskmiselt kümme last aastas. Nova Vita kliinikus (endise nimega Ferthal) pole Peeter Karitsa sõnul doonormunarakust alguse saanud lapsi seni veel sündinud, kuid kolm naist kannavad sellist rasedust.
...vanem doonormunaraku abil sünnitanud naine on 51aastane. Üle 50aastastele ei tohi Eestis kunstlikku viljastamist teha.
