MARKO MÄGI: Haiglas on kõige parem tunne see, kui omal jõul peldikusse jaksad minna. Tiit Blaat

Pätid tungisid mulle kallale jaanuari alguses Tallinna kesklinnas Tõnismäel ja lõhkusid mu jalaluu. Väga banaalne lugu.
Lendasid ilma pikema sissejuhatuseta peale, lõid pikali ja hakkasid jalgadega taguma. Kurjategijad polnud isegi eriliselt röövimise peal väljas, pigem pakkus neile lõbu lihtsalt teise inimese klobimine.
Nagu Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsinis”: “Meie taskud olid pappi täis, nii et puru kraasimise pärast polnud tegelikult tarvis puiesteel mõnele vanale tðellole lõuga anda ja tðekata, kuidas ta oma veres supleb, samal ajal, kui meie loeme saaki ja jagame seda neljaks, /---/. Aga nagu kombeks on öelda, ega elus ole tähtis üksnes raha.”
Puhta kurjuse esindajad, kellega kesklinnas kohtusin, olid  20–25 aastat vanad.
Välja nägid nad võrdlemisi siledad, ka riided olid neil päris korralikud seljas, mitte mingisugused narmendavad kaltsud.
Seepärast ei usu, et nad tulid otse kuskilt ligasest narkoaugust või prügikastist ning et nende väärastumise taustaks on õnnetu lapsepõlv või puudustkannatav perekond.
Rahvarohkel tänaval ei eristaks neid massist. Pealtnäha täiesti tavalised inimesed. Eestlased, mitte “tõrjutud tiblad”.

“Kas oled neile juba andeks andnud?” küsis umbes kuu aega hiljem tuttav teleprodutsent, keda ühes klubis juhuslikult kohtasin. Ta pidas silmas, et vihkamisega elada on raske ja mõttetu ja nii edasi.
Muidugi, ma ei viitsi neid jätiseid vihata, selle peale oma energiat kulutada. Ma ei viitsi nende peal katsetada Ludovico meetodit, nagu Burgessi raamatus, ma ei viitsi neid Beethoveniga piinata. Kuid et seesugused värdjad vabalt tänavatel liiguvad, selle üle mul just hea meel ka ei ole.
Ratsionaalselt, ilma viha ja samas ka ilma kaastundeta, arvan ma, et õige oleks sellised tüübid siiski kahjutuks teha. Nad lihtsalt ei vääri inimlikku kohtlemist, nad tuleks kohapeal maha lasta.
Nii oleks ausalt kõigile parem. Kuid enesekaitseks tulirelva soetamine on praegu ohtlik, sest seaduste järgi võib kohus sind ennast nii-öelda hädakaitse piiride ületamise pärast vangi mõista.
Kui mul olnuks relv ja oleksin seda tulemuslikult kasutanud, jäänuks maha viis laipa. Ilma relvata aga üksinda viie vastu ei saa. See on suletud ring, pole midagi teha.
Pärast peksa saamist olin loomulikult ðokis ning ainuke mõte oli kuidagimoodi koju saada. Jõudsin segase peaga veel paarsada meetrit kõndida, enne kui taipasin, et nüüd on täiesti perses. Et vasak jalg ei kuula enam sõna, et edasi on võimatu liikuda. Isegi seista ei saanud enam.
Seda on absurdne ja kuidagi lõplik tajuda, kuidas seni sind tõrgeteta teeninud kehaosa ühtäkki sust täiesti lahti ütleb. Vääramatu jõud sunnib alistuma paratamatusele.
Teepervel lumehanges istudes üritasin autosid hääletada. Neid sõitis harva ja vähemalt viis-kuus ei peatunud. Oli talve üks külmemaid öid, vaikselt langes hõredat lund ja juba jõudsin mõelda, et okei – las siis mõni hommikune kojamees leiab mu. Hetkeline masohhistlik pohhuism asendus aga kohe hirmuga, paaniliselt hääletasin edasi.
Peatus auto, milles sõitis rõõmsameelne seltskond noori. Intelligentsed kutid intelligentsete naiskadega. Võibolla tulid nad mõnelt mõnusalt peolt, võibolla olid nad mõnusale peole alles teel.
Nad olid äärmiselt sõbralikud ja abivalmid ning siiralt ehmatanud selle üle, et minuga niisugune äpardus oli juhtunud.
Ma olin ikka väga hädine. Noored helistasid kiirabi ja ootasid mu juures, kuni see kohale jõudis. Olen neile südamest tänulik.        
Kiirabiautos ja haiglasse jõudnult rääkisin vahetpidamata, et mul on kohutavalt külm. Mulle anti tekk peale, kui raami peal vedelesin.
Meelde on jäänud sõit mööda pikki haiglakoridore, mis tundusid lõpmatud.
Hommikul ärkasin palatis, jalg kuni reieni lahases. Protseduurist mäletan vaid seda, et keegi küsis, kas mu püksid võib katki lõigata.
Ütlesin, et loomulikult võib. Hiljem, kui koju sain, avastasin üllatusega, et püksid on siiski terved.

Minu esimene haiglapäev oli pühapäev ja arsti ma sel päeval ei näinudki. Esimesi meeleolusid kujundas õõnsaks tegev vastikus arusaamisest, et kogetu pole õudusunenägu, vaid karm tegelikkus.
Samas pakkus lohutust omapärane vabanemistunne, pääsemine öisest koðmaarist ning ühtlasi kõigist maistest piinadest ja argistest kohustustest kindlasse pelgupaika, kus keegi sind ei tülita.
Jõudmine haiglasse oli mingis mõttes kui tagasi pöördumine turvalisse emaüsasse. Rahu. Alateadlik eskapism oleks endale nagu rahuldava väljundi leidnud. Muidugi hõõgus ka lootus, et ehk on trauma tühine või pole vähemalt väga hull.   
“Teil on siin päris tõsise murruga tegemist, jah,” ütles nooremapoolne, kolmekümnendais eluaastais asjalik meesarst esmaspäeval hommikust ringkäiku tehes.
Mu esialgne lootus, et ehk on tegu millegi kergemaga, oli laiali puhutud. Arst rääkis, et luukildude tõttu oleks operatsiooni kohe teha keerukas, et peab veel ootama ja mõtlema, variante kaaluma.
Olukorras, kui oled niimoodi ootamatult, ülepeakaela haiglasse vangistusse sattunud, ajab kõige rohkem hulluks aeg. Siis, kui sa ei tea midagi ta kohta, või tead midagi halba. Kui sa tead aja kohta midagi head, siis see tõstab muidugi hoobilt tuju.
Haiglas jõuab eriti selgelt pärale tõsiasi, et inimene pole robot või masin, millel rikkiläinud detaili võib mõne hetke jooksul uue vastu vahetada. Inimese puhul võtab kõik aega. Ja viltu võib ka veel minna.
Taustaks kostab ümberkaudsetest palatitest hüsteerilisi valukarjeid, peamiselt naishäälseid. Traumaosakond oli libeda hooaja tõttu tuubil täis, luid murdnud patsiente paigutati ka mujale.
Üks haiglast välja kirjutatud liiklusõnnetuses kannatada saanud mees toodi juba järgmisel päeval tagasi, kuna ta oli tänaval libisenud ja pikali kukkunud. Eriline nöök.        
Paari päeva pärast öeldi mullegi, et võin juba nädala lõpus koju minna. Ou jee, mõtlesin kergendatult. Selline olek, kui sa ei saa voodist üldse välja ja pead lamama üksnes selili, mõjub juba mõne päeva jooksul ruineerivalt.
Ka puhtfüüsiliselt – selg ja tagumik väsivad ära ning hakkavad valutama.
Kuid siis näitas röntgen, et murd on paigast ära nihkunud. Kojuminekust polnud enam juttugi, arst otsustas jala venituse alla panna.
Venituse paigaldamine oli ka kõige räigem kogemus haigla ajast. Asi on selles, et raskus kinnitatakse jala külge metallklambritega, mis puuritakse kanna sisse.
Füüsilist valu ei tundnud, pärast pisut kipitas. Psühholoogilises mõttes ei puudunud aga palju minestusest – nägin, kuidas jõuga murti lahti kips, kuulsin puuri undamist.
Soovitus oli keha täiesti lõdvaks lasta, aga sellises olukorras ei oska hästi lõdvestuda, tõmbud pigem krampi.
Esialgse masendava prognoosi kohaselt võinuks venituse all lamades mööduda kaheksa kuni kümme nädalat.

Meeleheite tunde aitasid leevendada lisaks lähedastele, kes mind pea iga päev vaatamas käisid, ka vaimukad palatikaaslased.
Peamiseks sõbraks sai üle seitsmekümnene vanamees nimega Heinard, kes oma elutarkuse ning  maailma ja inimeste erakordselt sooja mõistmise poolest meenutas mulle pisut Hardi Tiidust. Ja Heinardi ootamatud absurdinaljad ajasid nii mõnigi kord heas mõttes katuse sõitma.
Mõnda aega oli meie palatikaaslaseks teine sama lahe vanamees Harri, kellega Heinard võis tundide kaupa analüüsida kõike, muu hulgas automootorisse või kalapüügikunstisse puutuvat. Nende dialoog mõjus nagu kuuldemäng.
Harri ja Heinard olid nagu kaks vana koomikut Neil Simoni näitemängust “Päikesepoisid”. Tegelased, kellel on ühine asi ajada, kuid samas ka vastupandamatu kiusatus teineteisele ära panna, mis kukub alati ise kombel humoorikalt välja.           &nb sp;
Heinard oli haiglas eridieedil, mis tähendas, et talle toodi söögiks üksnes vedelat lurri. “Päris hea toit ja päris hea keefir ja päris hea kanaliha,” kiitis Harri oma portsjonit. “Kanaliha?” küsis Heinard. “Kuskohas, kas keefiri sees?”
Üks õhtu meenutasid nad Nõukogude Liidu avarustes sanatooriumeis veedetud aegu.
Harri: “Vaat vene naistega oli see jama, et kui ühega tegelema hakkasid, ei saanud teda enam välja vahetada. Terve tuusiku aja pidid ainult temale tähelepanu pöörama.”
Heinard: “Sa pidid siis ikka kõva hoorajääger olema!” 
Harri: “Einojah, vene keelt oskasin ma tol ajal päris hästi.”    
Kui ma absoluutselt liikuda ei saanud, lubasid vanamehed mul palatis suitsu teha. Nad olid elu näinud ja neid see vine ei häirinud.
Üllataval kombel suhtus ka personal minu sisekorra rikumisse üldiselt leebelt, tehti nägu, et ei märgata midagi. Ainult paar tähtsamat õde kasutasid mõnel korral kurjemat tooni.
Ühel päeval ma tubakat ei tõmmanudki, kuid kartsin, et suitsetamise mahajätmisega kaoks ka osa minu identiteedist. 
Voodihaigena pidin ka õppima keha loomulikke vajadusi siibriks kutsutavasse anumasse rahuldama. Kusemine ei valmistanud probleeme, sittumisega oli lugu keerulisem.
Kõhus pakitsesid gaasid ja raske oli aru saada, kas väljuda tahavadki üksnes nemad või kõik muu takkajärele. Tunnetusele keskendudes suutsin asja siiski kontrolli all hoida.     

Venituse all ma õnneks kaheksa kuni kümme nädalat lebama ei pidanud. Operatsioon võeti ette nelja päeva pärast. 
Vanem doktor, habemega härrasmees, sirgeldas hommikul markeriga mu katkisele jalale kuuse, kuna jõuludest polnud ju kaua möödas.
Arstidel on traditsioon või ka reegel lõikusele minev käsi või jalg eelnevalt ära märgistada, et pärast mingit segadust ei tekiks.
Üldnarkoosist ärgates arvasin, et olen tukastanud vaid paar minutit ja midagi pole veel toimunud. Tegelikult oli kõik juba ära tehtud – jällegi aja kummalised kulgemised.   
Pärast oppi liiklesin mitmel erineval moel. Komberdasin karkudel ja kärutasin ratastoolis.
Karkudel oli esialgu ikka väga raske tasakaalus püsida, sest haige jalg rippus raskelt nagu pomm ja tundus kui võõrkeha, mis tahab puusa küljest ära kukkuda.
Lamades jäävad lihased väga ruttu nõrgaks. Eriti võttis silme eest mustaks trepp.
Igal juhul vastasid tõele Heinardi sõnad, et haiglas on kõige parem tunne see, kui omal jõul peldikusse jaksad minna. Kuigi see lühike teekond tundus maratoni pikkune ja võttis ka vastavalt võhmale.
Kokku veetsin haiglas kaks nädalat. Kodus jätkus chill out, lugedes raamatuid ja vaadates telekat, mida ma muidu nii palju ei vaata.
Seltskondlikumat elu oleks tasapisi alustada saanud, aga ei tahtnudki. Laiemaks lävimiseks polnud erilist isu. Kuigi karkude abil taksosse kobida ja uksest ukseni sõita oli päris muretu ning ka bussi kasutamise tegid kaasreisijad võimalikult mugavaks, andes teed ja pakkudes istet.
Kuid vaim oli harjunud puhta olemisega. Polnud ju lähemaid eesmärke, mille nimel konkreetses ajas tegutseda ja pingutada. Elu oli ohutus kauguses. Passiivne puhkus, kui pole vaja midagi ära teha ega korda saata, tundus täitsa mõnus. Nagu ei viitsikski üldse enam.