Muretsemine on loomulik osa elust

Inimese jaoks on muretsemine loomulik. Sarnaselt negatiivsetele emotsioonidele, näiteks kurbusele, hirmule ja ärevusele, on ka muretsemine reaktsioon ebameeldivatele sündmustele või mõtetele.

Üldjoontes on inimestel enam-vähem sarnased mured ning need vahelduvad olenevalt asjaoludest või elu­perioodist.

Peamiselt on mured seotud pere ja suhete, tervise, majandusliku toimetuleku (rahamured), töö või kooliga. Muretsemise valdkonnad on küll sarnased, kuid inimesiti on väga erinev muretsemisele kulutatud aeg, intensiivsus ning sellest tulenevad tagajärjed.

„Muretsemine” on eestlase keelepruugis igapäevane sõna, tähistades nii häid kui ka halbu asju.

Muretsemine iseenda ja lähedaste pärast tähendab hoolimist. Asjakohane ettenägelikkus võimaldab meil vältida mõttetut ohtu.

Kuskil on aga piir, kus muretsemine muutub kurnavaks ja destruktiivseks. Olles sellest teadlik, on võimalik midagi ette võtta ja mure­tunnet vähendada.

Ülemäärase muretsemise iseloom

Ülemäärane muretsemine ei eelda negatiivset sündmust. Muretseda on võimalik ka siis, kui kõik on hästi. Ja seda ülemäärased muretsejad teevadki. Ülemäärane muretsemine on laiaulatuslik ja ilma ajaliste piirideta. Võime muretseda minevikus juhtunud ja juhtumata õnnetuste pärast. „Aga mis oleks saanud, kui…” Veelgi enam on ülemäärane muretsemine suunatud võimalikele õnnetustele tulevikus. „Aga äkki…” Muretsemisele kalduvad inimesed on väga rikkaliku ja elava kujutlusvõimega selles osas, mis kõik võib juhtuda.

Muretsemise kasulikkus

Muretsemise kohastumuslik tähendus (kasulikkus) võiks seisneda selles, et analüüsides varasemaid ebaõnnestumisi saame sarnaseid vigu vältida tulevikus. Näiteks kui laps kukkus mähkimislaualt põrandale, siis edaspidi ei jäta me teda mähkimislauale magama, vaid tõstame voodisse.

Samuti osates ette näha võimalikke probleeme, saame teatud ohtusid vältida või võimalikke negatiivseid tagajärgi vähendada. Näiteks ei lähe me üksi hilisõhtul ohtlikkusse kohta jalutama.

Õpetame lastele liikluses toimetulemist, paneme autosõidul kinni turvavöö jne.

Ülemäärane murestemine on sage seetõttu, et piir asjakohase ettenägelikkuse ja liigse muretsemise vahel on hägune. Kahjuks ei ole võimalik ette näha ja ära hoida kõiki ebaõnnestumisi või õnnetusi. Kurnates iseennast negatiivsete kujutluspiltidega ning oma pereliikmeid pideva helistamise ja kontrollimisega, ei aita me tegelikkuses kedagi.

Liigse muretsemise tagajärjed

Muremõtted tekitavad kehalist pinget. Pika­ajaline lihaspinge võib põhjustada pea- ja selja­valusid.

Muretsemine ei lase magada. Sagedane kaasnev probleem on unehäired, mis omakorda kurnab organismi. Kogu keha on pidevas valmisolekus millekski, mis kohe-kohe peaks juhtuma.

Pingesoleku kaasnähud võivad olla ka pearinglus, südamekloppimine, ebamugavustunne kõhus, seedehäired. Pideva muretsemise sagedane kaaslane on depressioon. Lisaks püsivale ärevusele muutub inimene kurvaks ja lootusetuks.

Üldistunud ärevushäire

Ülemäärast muretsemist ja sellega kaasnevaid kehalisi vaevusi tunneme psühhiaatrias generaliseerunud ehk üldistunud ärevushäire nime all. Uuringute alusel esineb üldistunud ärevushäiret 5–8% elanikkonnast. Tavaliselt algab häire hilisest teismeeast kuni 20ndate lõpuni.

Üldistunud ärevushäire on sageli kroonilise kuluga ning v&otild e;ib kesta aastaid või aastakümneid. Sellega kaasnevad tihti depressioon ja teised ärevushäired (näiteks paanika või foobia). Esinedes koos depressiooniga, on üldistunud ärevushäire ise enamasti varasema algusega ning eelneb depressioonile. Naistel esineb üldistunud ärevushäiret kaks korda sagedamini kui meestel.

Uuringud näitavad, et kui inimeste käest küsida, mis kasu nad muretsemisest saavad, siis vastatakse peamiselt järgnevalt: muretsemine motiveerib oma asju ära tegema, aitab ette näha või vältida halbu sündmusi ja lahendada probleeme, valmistab ette halvimaks, vähendab halbade sündmuste tõenäosust (ebausk).

Lisaks kõigele, mis võib elus juhtuda, on muretsejal mure oma muretsemise pärast. „Tean, et muretsen liiga palju, aga ma ei saa sinna midagi parata.” Samuti kardetakse, et ühel päeval minnakse lihtsalt muretsemisest hulluks. Inimene usub, et ta ei saa muretsemist kontrollida.

Muretsemise vähendamise võimalused

Järgnevalt mõned tehnikad, mis võivad olla abiks, et vähendada nii ülemäärast muretsemist kui ka sellega kaasnevat pinget ja kehalisi vaevusi.

• Lõdvestumine ja hingamine

Lihaspinge leevendamiseks sobivad hästi mitmesugused relaksatsioonivõtted ja -tehnikad. Kui olete käinud joogas või Pilatese treeningul, on tuttavad nii hingamisrütmi korrigeerivad kui ka lihaspingeid vähendavad meetodid. Progresseeruvat lihaslõdvestust ja lõdvestavat hingamist saab harjutada ka selleks spetsiaalselt loodud teraapiarühmades. Tähtis on harjutamine ja järjekindlus.

• Muretsemise edasilükkamine

Määrake endale kindel muretsemise aeg, näiteks iga päev neljast poole viieni. Selles ajavahemikus püüdke muretseda põhjalikult ja intensiivselt. Kui muremõtted tulevad pähe mõnel muul ajal, kirjutage muretsemise teema märkmikusse, sest sellega tegelemiseks on teil kindel kellaaeg.

Teemade ülesmärkimine ei lase tähtsaid muresid unustada. Nii saate kõik muremõtted ära mõelda, kuid ei kuluta sellele tervet päeva. NB! Muretsemisele määratud aeg ei tohi olla enne uinumist.

• Mittemuretsemine oma mure pärast

Kirjeldatav lähenemine võimaldab vaadelda ja kirjeldada iseennast, oma muremõtteid ja pinget, püüdmata neid muuta või nendega midagi ette võtta. Nii saame vähendada muret muretsemise enda pärast. Näiteks kujutleme end hirmutavas või ebamugavas olukorras ja vaatame iseennast justkui kõrvalt, aktsepteerides kõiki esile kerkivaid mõtteid ja tundeid.

• Muremõtete vaidlustamine

Nii mõnegi mõtte puhul tasuks enda käest küsida, kus on siin loogika või kuidas see oleks võimalik. Näiteks:

• Kuidas saab muretsemine ära hoida liiklusõnnetust?
• Kuidas on võimalik, et mul on läinud hästi, kuigi ma ei ole muretsenud?
• Kuidas aitab muretsemine vältida ajukasvajat?
• Kuidas läks nii, et muretsesin terve päeva, aga ikka kukkus mu laps rattaga?

Tegelikus elus ei pane muretsemine asju juhtuma ega hoia neid ära. Küll aga rikub meele­olu ja enesetunnet.

Loetletud meetodid ja tehnikad on vaid mõned näited, kuidas muretsemist vähendada. Kõikide nende ning paljude teiste tehnikate omandamises ja harjutamises saab aidata ka psühho­terapeut.

Palun vastake alljärgnevatele väidetele jah või ei:

1. Muretsen ka siis, kui midagi pole otseselt halvasti.
2. Mõtlen sageli selle peale, et võib juhtuda midagi halba.
3. Olen tihti pinges ega suuda end lõdvaks lasta ja vabalt tunda.
4. Kui lähedased või pereliikmed on kodust eemal, muretsen alati, et nendega võib midagi juhtuda.
5. Mõtlen igaks juhuks läbi kõige mustema stsenaariumi, et olla halvimaks ette valmistatud.
6. Tean, et muretsen liiga palju, aga ma ei saa sinna midagi parata.