Mürin kurtidele kõrvadele
Saksa suursaadik Jürgen Dröge kutsuti esmaspäeval Eesti välisministeeriumisse kohvile. Põhjuseks oli suursaadiku nime all ilmunud arvamuslugu 30. oktoobri Päevalehes “Mis mulle muret teeb?”. Seda teksti võib nimetada vähemagi kõhkluseta sekkumiseks Eesti sisepoliitikasse. Sakslaselt üllatav samm. Kentmanni tänavalt võib ju tulla õpetusi holokausti õigesti teadvustamiseks ning Pikalt tänavalt kriitikat kodakondsuspoliitika aadressil. Sellega ollakse harjunud, kuid et Saksa Botschafter avaldaks avalikku imestust Eesti valitsuse Euroopa-poliitika üle… Täiesti skandaalne juhtum.
Juhtumi mõistmiseks tuletame meelde, et Brüsselis on praegu käimas Valitsustevaheline konverents (VVK), kus vaieldakse Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe üle. Põhiseaduslik lepe on tüse patakas paberit, mille küpsetas Euroopa tulevikukonvent. Kui mäletate, siis tulevikukonvent oli rühm inimesi, kelle hulgas ei puudunud ka Eesti esindus Henrik Hololei võimsal juhtimisel.
Tulevikukonvent töötas poolteist aastat, kuulas ära 1800 ettekannet ja sõnavõttu (reegliks oli, et millegi mahategemist tuli alati põhjendada ning mahatehtu asemele tuli midagi omalt poolt pakkuda), ning kogu see töö käis avaliku tähelepanu all. Õigemini, tähelepanu ei olnud – seaduseloome ongi väheseksikas teema, nagu lugeja on kindlasti märganud –, aga vähemalt ei tehtud tulevikukonvendi tööst saladust. Võrgus olid saadaval stenogrammid, info liikus.
Valitsustevaheline konverents on seevastu salastatud. Mitte totaalselt, aga istungid on siiski kinnised. Stenogrammid puuduvad. Info ei liigu. Me ei tea, kes mida räägib. Ilmselt esindavad Eestit peaminister ja välisminister. Aga kes on neil tark mees taskus? Kes ütleb, et nüüd on kompromisside aeg, kes tõmbab maha piiri, millest enam ei taganeta ja mis peamine, kes hoiatab Eestit esindavaid inimesi, et nad hakkavad end nurka manööverdama?
Üleeuroopaline kähmlus
Millegipärast on selle hoiatamise enda peale võtnud Botschafter Jürgen Dröge, kes esindab hoopistükkis teist riiki. Muidugi ei tee Dröge seda omaalgatuslikult. Tema artikkel on kooskõlastatud Berliiniga (ning taustal aimub Pariis, võibolla ka Rooma). Kui see oleks saadiku isiklik tundepuhang, oleks Dröge juba erru saadetud või oleks ta teel Mongooliasse, et võtta sealses saatkonnas vastu mõni väga tagasihoidlik koht.
Berliin (ja Pariis, ning võibolla ka Rooma) hoiatavad meid millegi eest. Mille eest siis?
Valitsustevahelise konverentsi alguseks oli kujunenud kaks leeri. Ühel pool kuus Euroopa Liidu asutajariiki – Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Belgia, Luksemburg – ning teisel pool ülejäänud, ehk siis teise ning järgnevate lainetega liitunud/liituv seltskond. Vastasseis tekkis küsimuses, mida teha tulevikukonvendi küpsetisega.
Asutajariigid arvavad, et see tuleb vastu võtta sel kujul, nagu ta praegu on, sest see olla talutav kompromiss. Hilisemad liitujad, Eesti sealhulgas, arvavad, et asja tuleb üle küpsetada, sest kompromiss ei sobi meile. Eesti välisminister Kristiina Ojuland käis septembri lõpus New Yorgis, Eesti käitumist ülejäänud 18 aatekaaslasega kooskõlastades. Esineti ühisavaldusega, mille kohaselt tuli VVK-l tõstatada kõik valukohad (kui lugeda septembris koostatud nn Valget raamatut, siis oli Eestil kavas avada VVK-l seitseteist vaidlusküsimust).
VVK algas 4. oktoobril. Oktoobri keskpaigaks oli seis järgmine: konsensusest polnud haisugi. Enamiku muudatus- ja parandusettepanekute taga oli maksimaalselt seitse riiki (VVK-l on kokku 25 riiki). Hispaania ning eriti Poola on asunud varjamatu väljapressimise teele, tulevikukonvendis juba põhjalikult läbivaieldud probleemid kistakse uuesti lahti, lisamata ometi mingeid uusi argumente. Mingites punktides ollakse juba jõutud Nizza-eelsesse seisundisse. Täielik vähikäik.
Võib oletada, et ELi asutajariigid on raevus. Millest võib seda oletada? Otseselt Herr Dröge artiklist, mis ilmus Päevalehes.
Teine vabadussõda, jälle Briti abiga
3. novembril ilmus Postimehes väärikas vastus. Eesti peaminister Juhan Parts ja Suurbritannia peaminister Tony Blair avaldasid ühisartikli “Laienev Euroopa vajab konkurentsi”. Milles nad seal ühel meelel on, polegi siinkohal tähtis. Oluline on sõnum, et Eesti kõrval seiab väga suur ja võimas liitlane, kes mõtleb mõnigates küsimustes samamoodi nagu Eesti praegune valitsus. Ja just selline rõõmusõnum Toompealt laiali kanduski.
Lugedes Partsi-Blairi ühisavalduse peale veel kord Dröge artiklit, tekib kummastav tunne, et Saksa saatkonnas oldi teadlikud Eesti-Briti relvavendlust manifesteeriva artikli ilmumisest – kuna sama tekst ilmus ajalehes Financial Times, siis võisid sakslased tõepoolest oma Londoni saatkonna kaudu asjast varakult aimu saada.
Lugege Dröge artikli eelviimast lõiku ja küsige Eesti-Briti ühisaktsiooni valguses, kas Suurbritannia on eurotsooni liige ning kas ta on ühinenud Schengeni viisavabadusega? Ei ole. Võibolla maksab London ebaproportsionaalselt palju Brüsseli ühiskassase? Ei maksa. Berliin maksab. Kogu see projekt, mida nimetatakse Euroopa Liiduks, hoitakse käigus Saksa rahakotiga ja seda asjaolu on Berliin hakanud välispoliitiliselt instrumentaliseerima – nimelt on Hispaaniale juba öeldud, et kui ta ei muuda oma käitumist VVK-l, siis sakslased enam ei maksa ning hispaanlased on esimesed, kes seda oma nahal tunda saavad.
Dröge suu kaudu saime hoiatuse. Nota bene, mitte ähvarduse, vaid hoiatuse.
Tekib küsimus, kas niisuguseid hoiatusi peab edastama üleriikliku päevalehe abil. On ju olemas sajanditega lihvitud diplomaatiline läbikäimine, on olemas metafoorid, mis sobilikud kusagil vastuvõtul kasutamiseks, on olemas lihtsalt mitteformaalne lävimine, kus ühe riigi diplomaat edastab nelja silma all teise riigi poliitikule tungiva sõnumi.
Kardetavasti on praegune Eesti valitsus selliste signaalide suhtes kurt. Ei saa aru, ei kuule, ei näe. Et sõnum pärale jõuaks, tuleb põrutada kaheraudsest haavlipüssist ja soovitavalt otse kõrva ääres. Mida Herr Botschafter täieti ebadiplomaatiliselt tegigi.
Valitsusparteide välissuhted 1999-2003
ENNE | NÜÜD |
Isamaaliit Mõõdukad | Reformierakond Rahvaliit Res Publica |
