Viimased poolteist aastat on toornafta hind pidevalt kerkinud. Autokütus on tanklates kallim, bussipiletite hinnad tõusevad ning lennufirmad kurdavad ajaloo raskemaid aegu. Kallima transpordi tõttu tõusevad ka kõik muud hinnad. Valgete pearättide alla varjuvate Araabia naftašeikide tegevus puudutab otseselt meid kõiki.

Absoluuthindades oli kütus tänasest kallim vaid ülemöödunud sajandi teisel poolel, kui Ameerika Ühendriikides pandi püsti esimesed naftapuurtornid ja targad Euroopa masinatöösturid Gottlieb Daimler ja Karl Benz ehitasid maailma esimesed bensiinimootoriga töötavad autod. Arvestades raha väärtuse langust, oli kütus 1970ndatel tarbijatele siiski kallim kui praegu.

Miljoneid aastaid tagasi surnud loomade ja taimede maakoorde ladestunud jäänustest tekkinud nafta puhul on kindel fakt see, et juurde seda ei teki. Hind seega enam palju odavamaks minna ka ei saa. Ja kuigi kõrged hinnad ei meeldi kellelegi, on sel ka omad head küljed. Jõukate riikide kodanikke manitseb kõrge hind elama veidi kokkuhoidlikumalt.

Veel kuus aastat tagasi vaevas maailma hoopis vastupidine mure - nafta hind oli liiga madal. Toornafta hind oli siis 11 dollarit barrelist ning asjatundjad arvutasid välja, et tegelikult võiks barrel maksta ka viis dollarit. Nimelt on selle tootmise omahind kõige rikkalikumate maardlatega Lähis-Ida maades vaid kaks dollarit barreli kohta. Odaval hinnal on jällegi omad miinused, sest see seadis ohtu nende niigi ebastabiilsete riikide majandusliku kindluse.

Maailm sõltub kõrbeisandatest

Lähis-Idas on kaks-kolmandikku kogu maailma naftareservidest, mille suuruseks hinnati kolm aastat tagasi 1,2 miljardit barrelit päeva kohta. Kuigi hoogsa tarbimisega pumbatakse maardlaid järjest tühjaks, avastatakse aeg-ajalt ka uusi. Mitu barrelit seda mustaks kullaks nimetatud vedelikku maakoores veel peidus on, ei oska keegi täpselt öelda.

Möödunud aastal kulutasid maailma riigid 82 miljonilt barrelilt naftat päevas. Iga aastaga kasvab maailma riikide naftavajadus paari protsendi jagu. Veel kolm aastat tagasi kulutas maailm 77 miljonit barrelit naftat päevas. Kui vajadus kasvab ja reserv üha väheneb, siis ühel päeval pumbatakse välja viimane piisk. Ja see päev ei olegi enam mägede taga. Praeguse tarbimistempo juures jätkuks naftat veel vaid 30 aastaks.

Paradoks on selles, et maailmas imetakse esmalt tühjaks need naftamaardlad, kust musta kulda on raskem kätte saada ja mille tootmine on seega kordi kallim. Kordi lihtsam ja odavam on ju puurida auk kesk kõrbe kui rajada võimas naftaplatvorm mäslevasse Põhjamerre.

Lõviosa tootmisest on Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) koondunud riikide käes. Varude poolest on maailma rikkam riik Saudi Araabia, kelle käes on ligi veerand kogu maailma naftatagavarast. Saudide reservide suurus oli 1999. aastal 262 miljardit barrelit, arvutas välja USAs tegutsev nõustamisfirma Cambridge Energy Research Associates (CERA). Naftatootmine ja -töötlemine annab ligi 75 protsenti selle naftast meeletult rikkaks saanud riigi aastaeelarvest, 45 protsenti SKTst ja 90 protsenti ekspordist tulevatest sissetulekutest.

Suuruselt teine naftavaru on Iraagil, mis jääb saudidele küll üle kahe korra alla. Mitte-Araabia maana on kõrgeimal, kuuendal kohal Venezuela. Samuti OPECisse kuuluval Ladina-Ameerika riigil on varusid 73 miljardit barrelit.

OPEC on eelkõige poliitiline organisatsioon, mille liikmed pumpavad oma hiiglaslikest varudest välja just niipalju naftat just sellise hinnaga, nagu ise parajasti heaks arvavad. Kartell loodi 1960. aastal ning sellest ajast kohtuvad selle liikmete esindajad regulaarselt, et kooskõlastada hinda ja kogust. 1980ndate lõpus lagunes kartell praktiliselt laiali ning naftahind püsis kümmekond aastat madalal, kuni naftatootjad jällegi üksmeele leidsid.

Naftapank määrab hinna

Maailma sõltuvust Araabia riikide naftatoodangust on ilmekalt näidanud kõik Lähis-Idast alguse saanud sõjalised konfliktid. Esimene ja kõige ootamatum šokk tabas läänemaailma naftaembargoga aastatel 1973-74. Nimelt keeldusid OPECi Araabia maadest liikmed vastuseks 1973. aastal alanud Jom Kippuri sõjas Iisraeli toetamise eest oma naftat Ameerika Ühendriikidesse ja tema liitlastele eksportimast. Kütuse import USAsse kukkus 1,2 miljonilt barrelilt 19 000 barrelini päevas. Hinnad aga hüppasid 11 dollari pealt 25-le barreli eest.

Küllusejanus USA ühiskonnale oli see ränk hoop. Pärast Teist maailmasõda oli kütusetarbimine 15 aastaga kahekordistunud. Maal, kus iga poiss ja tüdruk ootab 16. sünnipäevaks isiklikku autot, ulgus 1974. aastal mitmel suurel maanteel sõna otseses mõttes vaid kõle tuul.  

Viis aastat hiljem kuulutas revolutsiooniline Iraan oma naftavarud vaid enesele kuuluvaks, millele järgnes taas kolmekordne hinnatõus. Siis murti esimest korda ka maagiline 50 dollari piir. Möödunud aastal ületati ka see tipp ja nüüd aprilli alguses tuli ära 58 dollarit barrelist.

Kuigi möödunud nädala lõpus nafta hind veidi kukkus, hoiatavad nii Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) kui ka Euroopa Keskpank selle suure kallinemise eest. IMFi prognoosi järgi on aastal 2010 naftabarreli hind 34 dollarit ja aastal 2030 vahemikus 39–56 dollarit praeguses vääringus.

Nagu maailmamajanduses viimasel kümnendil kombeks, on siingi põhjus Hiina. Hiigelriik nõuab majanduskasvu töös hoidmiseks iga aastaga kolmandiku enam naftat ning tema eestvedamisel kasvab maailma naftanõudlus järgmise 25 aastaga 138 miljonile barrelile.

Hinnatõus ja maksud

Riik saab tarbijale kütusehinda taskukohasemaks muuta vähendades sellelt kogutavat aktsiisi. Näiteks on USAs siiani võrreldes Euroopaga suhteliselt odav kütus. Samas on USAs kõikumised maailmaturul enim tuntavad, sest kauplemine naftaga käib maailmaturul just USA dollarites. Dollari kehv kurss euro suhtes on eurooplaste jaoks hinnatõusu pisut pehmendanud.

Eestis maksab autojuht kütuse liitrihinnast üle kolmandiku maksudena riigile. Karmid eurodirektiivid ei võimalda aktsiisi ka langetada. Vastupidi, aastaks 2010 peab Eesti jõudma Euroopa kohustusliku alammäärani. Praegu tuhande liitri kohta kehtiva 4500kroonise määra asemel tuleb siis maksu tasuda 5620 krooni. See tähendab, et liitri pealt tuleb nelja krooni ja 50 sendi asemel maksta ligi kuus krooni. Kui nafta hind maailmaturul jääks samaks, tõuseks bensiiniliitri hind ometi üle krooni.

Ometi ei välista rahandusministeerium võimalust vahepeal maksumäära ka langetada. “Oleme mõelnud, et saavutame nõutud taseme järkjärgult alates aastast 2008," vahendab kommunikatsioonijuht Riina Vändre. “See on tänane mõte, mida saab vajadusel ka ümber vaadata. Siin on meil otsustuse koht.”

Endine majandusminister ja riigikogu rahanduskomisjoni liige Meelis Atonen ei pea aga aktsiisi langetamist mõttekaks, sest siis ei saaks Eestis üldse teid parandada. Kuna 75 protsenti aktsiisist läheb otse Eesti teede korrashoiuks, tuleb kasvava aktsiisiosa arvelt viimase kümne aastaga unarusse jäetud teid hoolega lappida.

Riigi punnis rahakott rõõmustab aga vähe, kui inimesed ise end oimetuks maksvad. “Mina ei usu seda, et tõuseb 19 krooni peale,” ütleb Atonen, kes näeb bensiinihinna piiri 14 krooni peal. Atonen soovitab kõigil tumeda tuleviku kartjatel lugeda vanu ajalehti, kus eelmiste hinnatippude ajal antud süngetest ennustustest pole suurt ükski täppi läinud. “Juhtub vaid see, et naftat omavad riigid rikastuvad teiste arvelt.”

Alternatiivsed kütused

Naftavarude ammendumise vastu käib hoogne valmistumine nii naftat tootvates kui ka seda vaid tarbivates riikides, nii siin- kui sealpool ekvaatorit. Näiteks Brasiilia tanklates saab bensiini ja diisli kõrval valida ka etanooliga segatud autokütust ja isegi paljud meie lõunanaabrid lätlased sõidavad ringi maagaasil töötavate masinatega. Suuremad tehnoloogiariigid nagu Jaapan ja USA arendavad usinalt vesinikupõhiseid keskkonnasõbralikke toiteallikaid. 

Eestis on arutatud alternatiivse võimalusena biodiisli kasutuselevõttu. Seni on selle põhiline häda on aga kallis hind, mis ei paku fossiilkütusele konkurentsi. Kui Euroopa Komisjon kiidab heaks praegu keskkonnaministeeriumis koostamisel oleva riigiabi plaani, ei pea biokütuselt aktsiisi maksma.

Juba on esimesed julged asunud katsetama uudseid tehnoloogiad. Näiteks kodumaise kapitaliga ettevõte Nordic Biodiesel plaanib kõrge temperatuuri ja rõhu all toota metanooli ja taimeõli segust biodiislit. Nende projekt peaks aitama viie aastaga suurendada biokütuste osa mootorsõidukikütuste hulgas ligi kuue protsendini.

Kuid alternatiivsete kütuste levimist massidesse ei ennusta ka optimistid enne (paari)kümmet aastat.

Maailma suurimad naftatootjad

OPECi liikmesriigid:
Alžeeria, Araabia Ühendemiraadid, Indoneesia, Iraak, Iraan, Kuveit, Liibüa, Nigeeria, Qatar, Saudi Araabia, Venezuela.

Suurimad OPECisse mittekuuluvad naftatootjad:
Ameerika Ühendriigid, Brasiilia, Hiina, Mehhiko, Venemaa