“Järsku laksatasid tohutud krokodillilõuad otse mu nina all kokku. Ja oligi üks lind läinud. Limpopo jõgi oli tol hetkel peaaegu kuiv, aga ma ei saa siiani aru, kuidas ma seda krokodilli ei märganud,” tunnistab Rei. Juba kolm aastat on ta Eestist Lõuna-Aafrika Vabariigi jahifarmidesse kütireise korraldanud ja asi kogub populaarsust. “Tulevaks aastaks valmistub kaheksa inimest Namiibiasse minema. Aga eks reisikorraldajaid ole teisigi.”

Kui uskuda jahimehejutte, käinud Eesti mehed Aafrika loomi küttimas juba nõukaajal. Siis juhtunud sinna igasugu nomenklatuuritegelased, kaubandusesindajad ja kalanduskonsultandid. Ja sattunud enamasti Angolasse.

Tänapäeval eelistatakse jahipaigana rahutu Angola (kodusõja lõpust möödus tänavu kolm aastat) lõunanaabrit Namiibiat ning omakorda sellest itta ja lõunasse jäävaid riike.

Eesti Jahimeeste Seltsi direktori Andres Lillemäe andmetel käib aastas Aafrikas eestlasi jahil 20 ringis. Lillemäe ise küttis Namiibias tunamullu suvel (teispool ekvaatorit oli siis muidugi talv). Seda retke meenutab hiiglaslik antiloobi keerduvate sarvedega trofee tema kabineti seinal siiani.

“Kasvasin üles Ernest Hemingway hiilgavate jahikirjelduste raamatuga “Aafrika haljad künkad”. Kohapeal ei ole haljaid künkaid küll kusagil, aga ikkagi on asi mitme aasta säästusid väärt,” muheleb mees. Tema sõnul ei ole Eesti jahimehed sugugi pururikkad, unistuste Aafrika-reisiks pingutatakse püksirihma hea mitu aastat. Aga eks Aafrikas küttinute seltskonnast leia neidki nimekaid jahimehi, kellele raha ei ole küsimus.

Koos Lillemäega käisid Namiibias ka ärimehed Priit Piilmann ja Toomas Kõuhkna. Viimane räägib, et Mustal mandril küttimine erineb Eesti jahist selle poolest, et Aafrikas saab hiilimis-varitsusjahti teha suisa päise päeva ajal. “Namiibias on puid vähe, näed kaugele. Loomakarjad on kogu aeg ümber.” Sellistes tingimustes, räägivad mehed, hakkab tõeline küttimine alles siis, kui jahimees karjast trofeelooma otsib.

“Karja näed juba 500 meetri pealt. Kui siis sõna otseses mõttes lähemale roomama hakkad, kulub tund, poolteist. Silmapaare, kes sind vaatavad, on rohkem kui üks – kui märkavad, on kohe läinud! Nii et kui laskepositsioonile ei jõua või karjast suurt looma ei leia, on kõik roomamine tühja.”

Kord tegi üks põhjamaine kütt 150 meetri kaugusel “hästi seisva” gnuu pihta hoolikalt sihitud lasu. Nagu korralik kütt ikka, tulistas ta toelt. Aga nagu mõnel pool öeldakse: inimene sihib, jumal laseb. Gnuu põgenes. Jälitamine olevat kestnud ühtekokku 22 tundi (öine neljatunnine paus välja arvatud). Jahilisi saatnud auto oli vajunud lõpuks akendeni liiva ja sinna jäänudki. Valge küti nahk kõrbes ettevaatusabinõudest hoolimata ära. Kui saak lõpuks tabati, selgus, et ka esimene lask oleks kõigi tunnuste järgi pidanud olema surmav. O l e k s  pidanud.

Kõuhkna hinnatuim saak on olnud suurkudu, kelle jahimees lasi mäe otsast 250 meetri pealt. “Nad olid all orus ja mind ei näinud. Oma saagile pidin veel neli armupauku tegema, nii võimas loom oli. Meie jahiseltskonna suurim.” Kõuhkna skoor oli seitse looma: antiloobid, tüügassiga, paavian ja mägisebra.

Palju ei puudunud, et sebra oleks aga hoopis kiskjatele söögiks läinud. Piilmann: “Ta on väga visa, elab kõrgetes mägedes. Tema tabamiseks tuleb palju ronida ja hästi kaugelt lasta. Vedelikukogus on neis nii väike, et peavad haavaga kaua vastu. Kõuhkna oma läkski haavatult ära. Terve päeva käisime mööda jälgi. Kui tema otsimine öö peale jäi, mõtlesime, et ta langeb kiskjate saagiks. Aga hommikul, kui ta lõpuks leidsime, ei olnud midagi juhtunud.” Oma sebra lasi Piilmann üle oru järgmiselt mäelt, kaugusmõõtja näitas 300 meetrit. “Järeleminek oli muidugi väga keeruline, auto jäi umbes pooleteist kilomeetri kaugusele. Jäägri abilised tükeldasid looma mägedes ära ja tassisid autosse. Ise olid üleni verised, päris jube oli neid vaadata. Aga noh, Aafrika on Aafrika, seal ei jäeta midagi maha, kõik läheb söögiks,” tõdeb Piilmann. Tema sõnul võetakse mõnel maal, kui saakloom kaugel ja transport raskendatud, tihtilugu ainult väärtuslikum osa kaasa. “Austraalias näiteks jääb kõik maha, isegi suur vesipühvel.”

Aafrikas on kombeks, et jahiloomade liha antakse kohalikele. Kauged külalised saavad kaasa ainult trofeed – sarved ja naha, samuti pealuu.

Kord läks üks Saaremaa jahimees Lõuna-Aafrikas kütitud orüksi juurde. See omapärase mustvalge näoga ja tähelepanuväärse ventilatsioonisüsteemiga jõuline ja kaunis antiloop võib kasvada kuni 120sentimeetrise turjakõrguseni ning kaaluda ligi 200 kilo. Üks üsnagi suur isend oli saanud hea tabamuse ja oma viis minutit liikumatult maas lamanud. Kütt ei olnud algaja ja lähenes loomale laskevalmis relvaga. Saak oli surnud mis surnud. Jäljekütid ja PH (professional hunter – jahituristi vastutav saatja) kogunesid kohustusliku fotojäädvustuse jaoks. Ja siis kargas see surnud elukas sekundi murdosa jooksul püsti ning ründas… seekord mitte valget kütti, vaid kohalikku väga vilgast jäljeajajat. Kuna kütt oli jätnud püssi tühjaks laadimata, õnnestus tal teha märatseva looma pihta kaks – seekord tõepoolest surmavat – lasku ja olukord lahenes inimkaotusteta.

Kohalikele küttimislube ei anta ja kui turist jahile saabub, saadab teda paras seltskond. Jahil liigutakse lahtise autoga. Professionaalne rahvusvaheliselt litsentseeritud jääger, tavaliselt valge, istub taga koos jahimehega. Must mees on roolis, jäljekütt on samuti mustanahaline.

Jahifarmides, kus küttimas käiakse, on loomad enamasti sisse ostetud ja paljunema pandud, räägib Hannes Rei. Aafrika lõunaosa on jagatud rahvusparkideks ning jahifarmideks. Igal farmil on aed ümber. Väikesed pindalalt 5000 hektarit, suured 200 000.

“Ei tea, kuidas must mees selle ära tunneb, aga ammu enne valget näeb loomi,” räägib Rei. Kui autost maha minnakse, lähebki jäljekütt kõige ees. Talle järgneb jääger, siis klient ja taga veel üks must mees. “Vaat musti mehi jälgides saadki aru, kuidas käituma peab,” lisab Rei. 

Rei ütleb, et tegelikult võib ühest farmist tellida jahi mis tahes Aafrika paika. Väikelennuk viib hommikul kohale ja toob õhtul tagasi. Aga see kõik läheb muidugi kalliks. Eestlased seda võimalust kasutanud ei ole.

Elevandijahiks läheb aga alles siis, kui loom paha peale läheb. “Kui üks suur ja tige elukas trambib alatasa külasid maatasa, tuleb ju midagi ette võtta,” ütleb Rei. “Külasid on muidugi metsa all väga palju, aga see ei vabanda looma pahategusid.” Aafrika farmidest hakatakse siis Euroopa jahiseltsidesse helistama ja hirmkallist küttimisluba pakkuma. “Järjekord on sel puhul samasugune nagu meil karujahile tahtjatest. Välismaalt on soovijaid kümme korda rohkem, kui meie seltsid lasta võivad.” Elevandi ja teiste paksunahaliste jaht on rohkem siiski Tansaania ja Zimbabwe rida, seal elab neid lihtsalt rohkem.

Kirglik jahimees Erki Aavik teab rääkida, et Aafrikas käib kütte igast ilma otsast. Paljud trofeekultuse kummardajad on pärit Ameerikast, uuemal ajal pakuvad neile konkurentsi Vene uusrikkad. “Temperamendilt on nad sarnased. Ühendriikidest pärit jahimeeste kohta räägivad jäägrid sageli, et saak pole veel kukkunud, kui kütil on mõõdulint juba peos.”

Kas trofeede kõrval hinnatakse ka ulukite liha?

Aavik: “Oleme paari kauaaegse kaaslasega teinud kahtlasevõitu järelduse, et mida suurem antiloop, seda maitsvam ja peenem liha. Mälestused maailma suurimast antiloobist – kannast – on üsnagi ebamaised.” Üks võimalik seletus Aafrika elukate liha headele omadustele tuleb Aavikule pähe viinamarjakasvatuse ja veinitootmise paralleelist. “Veinisõbrad teavad, et “the grape must suffer”, see peaks tähendama, et mida kehvemal pinnasel mari kasvab, seda maitserohkem ta küpsedes on. Kuival ajal Zimbabwes, Lõuna-Aafrikas ja mujal sealkandi savannides või põõsastikus antiloopide toidulauda vaadates meenub haigladieet “number null”.”

Kütitud antiloobid korjab farmidest ära kokkuostja, kes need linnas rahaks teeb. Kohutava ilmega tüügassiga, kes jahitrofeena samuti väga populaarne, viiakse aga kohalikele meestele söögiks. Mustade ja valgete suhetes valitsevad ranged reeglid ja valgel mehel kohalike küladesse asja ei ole. Rei käis Lõuna-Aafrikas viimati tänavu suve algul ja sattus muuhulgas läbi sõitma ühest külast, kus oli parajasti palgapäev. Isegi paljunäinud mehele oli see vaatepilt masendav. Autost väljuda ei ole soovitatav, sest aastatega ei ole sealmaal midagi muutunud.

Aavik juhib omakorda tähelepanu, et vähem kui sada aastat tagasi märkis USA toonane president, suur kütt ja Aafrika asjatundja Theodore Roosevelt, oma raamatus Aafrika jahiretkest kohalikke abistajaid kirjeldades koguni, et “hoolimata mõne üksiku usaldusväärsusest ja õpivõimest on neegrid “most apelike”.” Sealtkandi linnad seevastu meenutavad Saksa väikeasulaid, kus saab saksa keeles asjad aetud. Namiibias ongi kogu arenenud jahifarmindus saksakeelsete inimeste käes, sestap on saksa ornungit elukorralduses tunda. Muide, maaomanik, kelle aladel Piilmann ja Kõuhkna sebrat jahtisid, olla kunagi Eestiski käinud. “Too, eluaastatelt umbes 80 ja veidi peale saksa härrasmees käis põhimõtteliselt marsisammul. Ja tema proua ka. Rüht oli neil nii sirge, et tahes-tahtmata tekkis kahtlus, et see seltskond on Namiibiasse Nürnbergi protsessi eest pakku läinud. Kui mainisime, et oleme Eestist, kostis vanamees, et “oi, Eestit tean ma väga hästi, olen teil Peipsi ääres sõdinud, aga rohkem küll Königsbergis”.”

Kui Rei 11 aastat tagasi esimest korda Aafrikas käis, viidi teda loodusparki kiskjaid vaatama. Pani korra pea bussiaknast välja, et üht lõvi paremini näha. Korraga hakkas bussi tahavaatepeeglist paistma kahtlast liikumist – emalõvi sööstis selja tagant eestlase poole. Palju ei puudunud, et oleks peanupu sinna jätnud. “Pärast ütles giid, et nädal tagasi oli sealsamas teeristil Jaapani turist bussist välja astunud, et lõvisid filmida. Ja sinna ta oma elukese jättis. Nädala pärast ei olnud isegi konte järel,” iseloomustab Rei Aafrika ohtlikkust.

Kõige ohtlikum ei ole kütile Aafrikas aga sugugi lõvi – muide, selle jahtimise eksperdiks peetakse Eestis ärimees Andres Sarrit – ega ka elevant, kellest Eestisse on jõudnud kihvu ja jalgu, vaid hoopis pühvel. “Pühvli küttimist peeti ohtlikuks saja aasta eest ja peetakse ka nüüd. See elukas on kõige rohkem kütte surmanud ja vigastanud,” teab Aavik.

Enamik Aafrika ulukitest on jahimehele ohtlikud, näiteks haavatud orüks oma meetriste saabelsarvedega.

Aga oht võib ununeda, kui…

“…hommikupäikeses helgivad hõbedaste puulehtede vahelt suure kudu sarvekeerud ning järgmisel hetkel näed neid korgitseride elevandiluukarva tippe arvatavalt meetri jagu kõrgemal. Süda võib löögi vahele jätta, või ühe koguni peale lüüa.”