Ridamisi jämedaid eksimusi Ghana meeskonna kaitseliinilt, ajalooline värav Ronaldolt, Adriano tabamus suluseisust ja Ze Roberto lõppsõna – 3:0 Brasiiliale ning Aafrika jaoks on MM selleks korraks läbi. Suurtest ootustest hoolimata ei jõudnud veerandfinaali ükski viiest Musta mandri meeskonnast. Loodeti parimat, aga välja kukkus nagu viimasel ajal tavaks. Juba viiendat MMi järjest jõudis vaid üks Aafrika meeskond alagrupivoorust edasi, kuid sellegi tee lõppes enne medalimänge.

90ndate algul sündinud ootused, et peagi pole Aafrika jalgpallile maailmas vastaseid, osutusid seegi kord mulliks.

Kuidas algas tee tippu?

8. juuni 1990, Milano. MM-avamängus kohtuvad 74 000 pealtvaataja ees tiitlikaitsja ja suurfavoriit Argentiina ning meeskond, kellest enamik publikust ei oska midagi arvata – Kamerun. Maradona & Co surve on meeletu, ent Kameruni väravavaht, hiljem üheks turniiri parimaks mängijaks nimetatud Thomas Nkono ei murdu. Ei praegune Kameruni betoonist kaitseliin isegi siis, kui kohtunik Michel Vautrot ühele rohelises särgis aafriklasele punast kaarti näitab. Vastupidi, kogu väega vastase väravat vallutama läinud argentiinlased magavad maha Kameruni vasturünnaku ja Francois Omam-Biyick lööb 67. minutil selle mängu ainsa värava. 1:0 Kamerunile – jalgpallimaailm on šokis.

Samal MM-il jõuab Kamerun esimese Aafrika meeskonnana MMil veerandfinaali ja nende 38aastasest ründajast Roger Millast saab turniiri üks säravamaid tähti. Veerandfinaalis Inglismaa vastu oli Kamerun veel seitse minutit enne lõpuvilet juhtimas, kuid Gary Linekeri kaks penaltit, neist üks lisaajal, viisid medalimängudele jalgpalli sünnimaa.

Kui veel mainida, et teine tol turniiril Aafrikat esindanud meeskond, Egiptus, võitles välja 1:1 viigi värske Euroopa meistri Hollandi vastu, võis kindlalt öelda, et Musta mandri suur tulemine maailma jalgpallimurudele oli alanud.

Aastakümneid esimese võiduni

Tõele au andes päris tundmatu Aafrika jalgpall selleks ajaks enam ei olnud. Juba 1934. aastal mängis Egiptus MM-finaalturniiril, siis aga järgnes 36aastane eemalolek. 1970 osales Maroko, ent alles 1978. aastal sai Tuneesia esimese Aafrika meeskonnana alagrupis korraks võidurõõmu maitsta, kui alistati Mehhiko. 1982 pani Aafrika maailma endast kõnelema, kui Kamerun jäi alagrupis kaotuseta – kolm viiki siiski teise ringi ei viinud.

Sama saatus tabas alagrupis kolmest mängust kaks võitnud Alžeeriat – nemadki jäid alagrupis kolmandaks... 1986 aga õnnestus Marokol koguni Inglismaa ja Portugali ees alagrupp võita! Teises ringis tuli aga lõpuminutite väravast alla vanduda Saksa LV-le. Tõelise läbimurdeni jõuti niisiis alles 1990 Itaalias.

Ka noorteklassis oli Aafrika 80ndatel korduvalt medaliteni jõudnud. 1985 võitis Nigeeria kuni 16aastaste MMil kulla ja kaks aastat hiljem hõbeda. Kuni 20aastaste vanuseklassis jõudis sama riigi esindus 1985 pronksile ja 1989 hõbedale. Ent vähesed uskusid, et see võiks viia aafriklaste üldise esiletõusuni. Noorteklassis võib ju juhtuda mida iganes – näiteks 1989 võitis kuni 16aastaste MM-i Saudi-Araabia…

Ka 1988. a olümpial andis Aafrika endast märku, kui täiesti tundmatu jalgpallimaa Sambia koondis vormistas Itaalia jalgpalliajaloo suurima häbi – alagrupis alistati Saapamaa koguni 4:0.

Kameruni asemele Nigeeria

Tõsi küll, Kameruni meeskonnale jäigi 1990. aasta sähvatus senise jalgpalliajaloo kulminatsiooniks. 1994 USAs kõrbeti. Kolmest alagrupimängust võeti vaid üks punkt, viimases mängus saadi Venemaalt suurejooneline saun – 1:6. Ent selleks turniiriks oli tegijate hulka kerkinud Nigeeria, 1993. aasta noorte maailmameister. Alagrupis said “Superkotkad” esikoha, ent siis kerkis sein ette. Teises ringis juhtis Nigeeria Itaalia vastu kuni eelviimase minutini, siis Roberto Baggio viigistas ning lisaajal lõi sama mees penaltist võiduvärava. Sellegipoolest hakati just siis rääkima, et veel veidi ja peagi pole maailmas aafriklastele vastaseid. Talendiotsijate hordid suundusid Euroopast Musta mandri tolmustele staadionidele võimekaid teismelisi värbama.

Aafrika mängijate võimas füüsis ning sõna otseses mõttes lustlik mängustiil said paljudele peavaluks ja tõotasid peatset maailmavallutust. Samas õppisid vastasvõistkondade kogenud taktikutest treenerid tihti aafriklaste emotsiooni maha võtma. Kuigi Aafrika meeskondi juhendasid enamasti tuntud Prantsuse või Saksa päritolu treenerid, jäi mängu-, eriti kaitsedistsipliin aafriklastele võõraks. Ehk just siis sai alguse tänapäevale iseloomulikuks kujunenud “jalgpalli tapmiseks” nimetatud stiil, mille vilju maitsesid 2004. aasta EM-il kreeklased…

1998. aastaks oli Aafrika endale võidelnud viis kohta finaalturniiril, ent usaldust ei suudetud ära teenida. Neli satsi – Maroko, Tuneesia, Kamerun ja LAV piirdusid alagrupiturniiriga. Taas säras Nigeeria, aga jälle vaid turniiri esimeses faasis. 1996. aastal olümpiavõitjaks tulnud ja peaaegu täies koosseisus Euroopa klubide palgalehel olnud nigeerlased lõid alagrupis auti Hispaania. Teine ring jäi aga taas viimaseks, sest Taani vastu ei suudetud midagi korda saata – 1:4.

Senegali kord särada

2002. aastal sähvatas Aafrika uuesti. MM-avamängus kordas Senegali meeskond tosina aasta vanust “Kameruni trikki”, võites tiitlikaitsjat (seekord Prantsusmaad) 1:0. Play-off’is said MM-debütandid jagu ka Rootsist. Kaugel polnud isegi ajalooline poolfinaali pääs – veerandfinaalis päästis Türgi meeskonna väravavaht Rüstü hea mäng ning lisaajal löödud kuldne värav.

Samas, ülejäänud Aafrika meeskonnad piirdusid juba traditsiooniliselt alagrupimängudega. LAV, Nigeeria ja Tuneesia ei hiilanud millegagi. Esimese Aasia meeskonnana MM-esinelikusse jõudnud Lõuna-Korea aga kallutas Aafrika-Aasia vahelise ajaloolise “nõrgemate” vastasseisu kindlalt kollase maailmajao kasuks. Aafriklastele oli ju esinelik kättesaamatuks jäänud.

Sellegipoolest hindas FIFA Aafrika jalgpalli jätkuvat esiletõusu kõrgelt ja 2004. aastal otsustati anda 2010 MM-finaalturniiri korraldamine Lõuna-Aafrika Vabariigile. Oma osa mängisid siin nii Aafrika mandri teine järjestikune olümpiakuld – 2000 Sydneys võitis kulla Kamerun – kui ka Senegali hea mäng MMil.

Tänavuse finaalturniiri eel toimus Aafrikas omamoodi revolutsioon. Viimased kümmekond aastat selle maailmajao parimateks peetud Nigeeria, Kamerun, Senegal ja Egiptus ei suutnud Aafrika valikturniirilt edasi pääseda – nende asemel jõudsid esmakordselt MMile Togo, Cote d’Ivoire, Angoola ja kauaoodatud Ghana. Seda kõike hoolimata sellest, et vähemalt paberil ei olnud “kolm suurt” sugugi nõrgemaks jäänud. Juhtis ju Kameruni vägesid Hispaania liiga skoorimeister Samuel Eto’o, Senegali kahekordne Aafrika aasta jalgpallur El-Hadji Diouf ning Nigeeriat Milano Interi staar Obafemi Martins

Aafrika needus tabab Ghanat

Aafrika meeskondade omapärane MM-needus jätkus tänavugi. Suurte ootustega MMile tulnud viiest meeskonnast kolm esinesid alagrupis kahvatult. Neljas, Cote d’Ivoire mängis küll hästi, ent jäi ikkagi alagrupis kolmandaks. 16 hulka suutis end murda vaid Ghana. Alustati “ilusa kaotusega” Itaaliale, siis aga lõhati üllatuspomm, lüües MMilt auti suursoosik Tšehhimaa. Edasipääs tagati jänkide vastu. Paraku ei taganud hea mäng alagrupis midagi enamat kui pileti kaheksandikfinaali Brasiilia vastu – isegi heast mängust jäi brasside ületamiseks väheks.

Nõnda ongi Aafrika meeskondade skoor MM-finaalturniiridel endiselt kurvapoolne. Seni on 90 finaalturniiridel peetud mängust võidetud 19 ja kaotatud 45. Lohutab aga tõsiasi, et Aasia ja Põhja- ning Kesk-Ameerika meeskondade seis on veel kehvem. Aasia meeskonnad on seni peetud 72 mängust võitnud 10, ameeriklased 101st 20.

Aafrika meeskonnad noorte MM-idel

1991 tuli kuni 17-aastaste maailmameistriks Ghana, kaks aastat hiljem kaotas Ghana finaalis Nigeeriale. 1995 võitis jälle Ghana. 1997 sai Ghana hõbeda, 1999 pronksi. 2001 kuulus hõbe Nigeeriale, pronks Burkina Fasole.

Ent 2003 ja 2005 noorte MM-il Aafrika esindused enam kaheksa parema hulka ei jõudnud…

Kuni 20-aastaste MM-il jõudis Ghana 1993 finaali, 1997 oli neljas. 1999 võitis Mali pronksi, 2001 Ghana hõbeda ja Egiptus pronksi.

Viimati, 2005, oli aga Nigeeria teine, Maroko neljas.

Kuulsamad Aafrika jalgpallurid läbi aegade

Thomas Nkono - esimene Aafrikast pärit staarjalgpallur. Aitas Kameruni meeskonnal jääda 1982.MMil kaotuseta, tunnistati üheks turniiri parimaks puurivahiks ja osales esimese aafriklasena FIFA korraldatud “Maailma koondise” sõprusmängus.

Roger Milla - legendaarne Kameruni ründaja. Valiti ainsa aafriklasena eelmise sajandi 100 parima mängija hulka. Alustas sportlaskarjääri 13-aastaselt, kuulsuse saavutas aga alles “vanaisana” – 38-aastasena. 42-sena sai endale MM-ide kõigi aegade vanima väravalööja aunimetuse.

George Weah - ainus kuulus Libeeria sportlane. 1995. aastal valiti maailma parimaks jalgpalluriks.

Nwankwo Kanu - Nigeeria kuldse põlvkonna üks säravamaid esindajaid. Aafrika parim mängija 1996.

Abedi Pele - Ghana staar 90ndate algusest. Aafrika parim mängija 1991, 92.

Samuel Eto’o - Kameruni koondise praegune staar. FC Barcelona ridades tänavu Hispaania liiga parim skooritegija. Aafrika parim jalgpallur 2003-05.

Hossam Hassan - Egiptuse rekordinternatsionaal – 170 mängu, 80 väravat (maailmas paremuselt kolmas näitaja).

Bruce Grobbelaar - legendaarne Ülem-Rodeesia (Zimbabwe) väravavaht, kes kaitses FC Liverpooli väravat 80ndate hiilgeaegadel.

Kalusha Bwalya - Sambia koondise täht 80ndate lõpus. Peategelane 4:0 võidumängus Itaalia vastu 1988 olümpial. Sambia koondisele ennustati säravat tulevikku, ent 1993. aastal hukkus kogu koondis, v.a Bwalya, lennuõnnetuses. Praegu on 100 maavõistluses 50 väravat löönud Bwalya Sambia koondise peatreener.