Äkitselt pöördus tema poole sealsamas patseerinud noorhärra: "Hey nigger, you fucking nigger! Get the fuck out of my country!!"

Ajaviiteks vastas Turay talle prantsuse keeles (mida tema kodumaal Suurbritannias koolis õpitakse). Teine jäi hetkeks üllatunult vait ja - hakkas siis edasi sõimama, samuti prantsuse keeles.

"Täiesti uskumatu!" Turay naerab põrinal. "Siis mõtlesin küll hetkeks, et mis veider riik..."

Mastaapsest rassivaenust Eestis Turay ei räägi - positiivseid kogemusi on siiski rohkem.

Aga kohvikut, kus juttu puhume, ta lehes nimetada ei luba. Ning möödunud kevadest käib Abdul Turay regulaarselt spordisaalis poksikotti tagumas. Enesekaitse huvides.

Abdul Turay lihtsalt ilmus välja. Mustanahaline, mitte-eestlane, agnostik, aga perekonna poolt moslem; käinud katoliiklikus koolis. Meie mõistes - vähemuste vähemus.

Alates möödunud novembrist on ta Postimehes kirjutanud, kuidas NATO tõenäoliselt Eestit Venemaa eest kaitsta ei viitsi; kuidas Mart Laari majandusideoloogia on lootusetult sõlmes ning kuidas venelased võivad teoreetiliselt Eesti pangad rootslastelt üle osta.

Ja viimati arutles ta, et Edgar Savisaarel pole rahvale pakkuda midagi sisulisemat kui "puhas seksuaalne külgetõmme".

"Nojaa, Savisaar - Sävicäz - lihtsalt nõudis satiirilist analüüsi!" Turay mudib sinist kommipaberit ja mõtleb hetke.

"Täiesti terviklik karakter! Ja Laar - hiiglane, üleilmne ikoon, ühe majandussüsteemi pioneer, kes teoreetiliselt võib uuesti peaministriks saada. Tuli küsida, mida ta nüüd edasi teeb! Aga mina selliseid lugusid seni näinud ei olnud..."

Turay kolumnid tõid hoobilt avaliku vastu lause Laarilt, Marko Mihkelsonilt, Kadri  Simsonilt ning Priit Pulleritsult. 

Võõras, eesti keelt alles kobav, ent siinset poliitajalugu üllatavalt hästi tundev must mees oskas ava likkust raputada.

Kunagi tegi Turay ajalehetööd Hongkongis ja Taiwanil. Kui ta esimest korda pikemalt välismaa le läks, seletas isa: pea meeles, sa oled igal pool saadik. "See sai kiiresti selgeks," mõtiskleb Turay. "Kuhu iganes ma lähen - esimese ­asjana nähakse, et ma olen must. Noh, teiseks, ise pean end britiks. Järelikult olen mustade brittide saadik."

Turay ohkab kergelt. Kui ta parajasti ei naera, on tema pruunid silmad pigem kõrvale pööratud. Ja kummaliselt ettevaatlikud, justkui vestluspartnerit kompivad. "Kui ma Eestis laulaks või palli mängiks, siis mind tähele ei pandaks, sest seda must mees siin tegema peabki. Aga kui neeger ajalehes kirjutab...

Enamikul eestlastest lihtsalt ei ole välis maalastega kontakti olnud. Vaadatakse, et näe, ilmselt tuli siia puhkama. Aga tegelikult võivad immigrandid riigis toimuvast päris palju teada."

Abdul Turay on lugenud jupikesi "Kalevipojast", käinud Tõnis Mägi kontserdil, kuulab mõnikord Valgret - ning jälgib pidevalt meie lehti, poliitblogisid ja ringhäälingut, sõnaraamat näpus.

"Marko Mihkelsoni blogi on juba üsna challenging," muretseb ta. "Ja proua mind ka ei aita, põhimõtteliselt..."
Turay "proua" on eestlannast elukaaslane. Ühtlasi peamine põhjus, miks ta paar aastat tagasi Eestisse jäi.

Päris esimese külastuse aegu, aastal 2002, tahtis Turay lihtsalt näha riiki, kus puudub aristokraatia. "See on inglasele üsna ebatavaline," arutab ta. "Pealegi, kes ei tahaks praegusel ajal elada sellises riigis!"

Selgituseks: Turay lääneaafriklasest isa kuulub põlvkonda, mis pärast sõda Inglismaad üles ehitas. Eesti on tema võimalus sarnases protsessis osaleda.

Turay eesti keele õpetaja Maire Aarsalu jutustab, kuidas õpilane uurib alailma teiste arvamusi ("kas sa räägiksid inimesega, kui ta astuks Keskerakonda?"). Ning näib justkui kaasa tundvat Eestis elavatele venelastele. Sest nood on vähemus nagu temagi. Samas - tunnis peetud arutelud eestlaste ja venelaste omavahelise hõõrumise asjus jäävad alati poolikuks. "Ega ta ikka päris hästi seda olukorda ei taju," arvab Aarsalu.

Turay usub, et paarikümne aastaga peaks Eestis välja kujunema elujõuline, end kuuldavaks tegev vähemuskogukond. Aga mitte ainult venelased - sest kui riik on edukas, siis tõmbab ta ligi igasuguseid rahvaid.

"Aga!" Turay tõstab järsku häält. "Kui Venemaa - Putini gäng - tõesti Eestit ründaks, oleks mina esimene mees, kes püssi haarab!"

Ühele välismaa portaalile antud intervjuus nentis Turay, et Barack Obama valimisvõit "avab uksi mulle isiklikult".

Siinsete kirjatööde taustal võiks talle vabalt kaela riputada Ameerika presidendi loosungi " change we need".

"Noh... Ei!" Turay pugistab naerda ja vehib kätega. "Ma ju ei esinda poliitikat - pealegi, keskpartei on selle slogan'i niikui nii juba kaaperdanud!"

Enne Eestisse tulekut kirjutas Turay 12 aastat Inglismaal ministritele kõnesid. Tegelikult on ta formaalselt praegugi sealsel riigitööl ning kuulub liberaaldemokraatide ridadesse. See on partei, mille otsene vaste Eestis oleks Keskerakond.

Eesti skaalal peab Abdul Turay end aga pigem parempoolseks.

Enne Abdul Turayd sahmerdas Eesti meedias ainsa mustanahalisena Arkaadi A. Poliitika- ja kultuurianalüütik, kelle Mart Juur lõi Ekspressi huumorinurga Kranaat tarvis. Arkaadi oli meie riigijuhtide armastatud sõber. Jagas Arnold Rüütlile presidendiralli eel meedianõu; Rahvarinde-aegne tuttav Savisaar päästis ta kord mustal ratsul vanglamüüride vahelt.

Nüüd levis Ekspressi toimetuses kahtlus (irooniata!), kas mitte Juur Turaydki lihtsalt välja ei mõelnud.

"Tõesti, võib tekkida küsimus, kes see selline on!" Turay muheleb kavalalt. "Ma ei käi eriti väljas, näinud mind keegi ei ole..."

"Aga poliitikuid tunnete isiklikult?"

"Noh... Ainult Andrus Ansipiga olen Baltic Timesi aegadel korra õhtust söönud!"

Abdul Turay 

  • Toimetas ligemale aasta ingliskeelset ajalehte The Baltic Times. Praegu peab blogi Estonia Today, kus vahendab inglise keeles eeskätt oma kolumne.
  • Tõlgib veebikülgi ning õpetab vanalinna hariduskolleegiumis inglise keelt. Kui ta Tartus paari kooli rääkima kutsuti (lihtsalt siin elava välismaalasena), valis teemaks rahvusliku identiteedi.
  • Pärast Eestisse tulemist omandas lisaks keeleteadmistele ka oskuse kirvega puid lõhkuda. ("Lääne mehed on ju üldiselt sama osavad nagu meesmodellid!")