Joonistused, mida keegi ei näe

Müstikapargi nime alla on koondatud hulganisti lahendamata küsimusi inimkonna ajaloost. Et kust meie tsivilisatsioon siis tulnud on ja kuhu teel. Kuna n-ö müsteeriume on rohkelt ning nende kõigi nägemiseks tuleks mõnda aega ümbermaailmareisil seigelda, on idee kõik küsimärgid ühtede seinte vahele kokku koguda ja sildistada igati teretulnud. Eestvedajaks, muide, kuulus teisitimõtleja Erich von Däniken ise.

Aga mis lahendamata teemad need siis küll sellised on, mille pärast peaks lausa pargi looma? Palun väga, siin teile paar näidet.

Seitsmest paviljonist üks tutvustab Lõuna-Peruus asuva Nasca platoo hiigeljoonistusi, mis on nähtavad ainult õhust. Kujutatud on 50–300meetriseid loomi, linde, putukaid, geomeetrilisi kujundeid, lisaks kilomeetrite pikkused ideaalsed sirglõigud.

Kõik joonistused on jäädvustatud üheainsa katkematu joonena ning välja on kraabitud tuhandeid tonne vulkaanilist kiviklibu. Praktiliselt ükski kujutatud elukas – Amazonase vihmametsade ämblik, delfiin, hobune, ahv – sealkandis ei ela, kuid sellele vaatamata on kujutised ülimalt tõetruud. Kes, kuidas ja kellele selline kunst loodud on, seda teadlased seletada ei oska. Öeldakse vaid, et tegemist võib olla mingite primitiivsete hõimude kunstiarusaamade väljendamisega. Kuid lennumasin, mis aitaks joonistusi terviklikult vaadelda, loodi alles väga, väga palju aega hiljem…

Või see lugu. Kui Hispaania konkistadoorid Mehhikosse jõudsid, olid nad siiralt üllatunud, leides eest “metslased”, kellel oli oma usk ja kiri, kes tundsid matemaatikat ja astronoomiat. Lisaks oli maiade kalender vallutajate omast vanem ja täpsem, kirjeldades meie praeguse kalendri alusel minevikku rohkem kui 3000 aastat e.m.a. Nojah, ametliku arheoloogia järgi polnud sealkandis mingit arenenud tsivilisatsiooni veel 1500 aastat e.m.a. Küsimusi tekitab ka taevamehaanika, planeetide liikumise ja tähtede tundmise ääretu täpsus – maiade kalendriaasta pikkus erineb meie poolt kasutatavast kõigest mõne kohaga pärast koma. Kas tõesti on kõike seda, mida nüüd alles n-ö avastatakse, tegelikult juba ammu teatud?

Ja kolmaski stoori. Megaliitide (megalith – kr keeles suur kivi) paviljonis esitletakse tohutuid kivilahmakaid, mille tõstmine ja töötlemine käib modernsele tehnikale üle jõu. Ometi saadi Liibanonis asuva Baalbeki Jupiteri templi ehitamisel tuhandeid aastaid tagasi ligi tuhandetonnised kivid mingi nõksuga millimeetri täpsusega paika. Kuidas seletada asjaolu, et selliste kamakate kasutamisega seotud tehnilised oskused on inimestel lihtsalt ununenud?

Mystery Park ühelegi säärasele küsimusele konkreetset vastust ei anna – ega saagi anda. Eesmärgiks on inimesed mõtlema panna, et kõik ei pruugi olla päris nii, nagu tänapäeva teadus ja ajalugu kirjeldavad. Äkki on inimkond palju-palju vanem, kui arvata julgeme?

Et kogu teemapark 32 frangi eest rahulikult läbi käia, kulub umbes viis tundi. Sest lisaks püsiväljapanekutele toimuvad teatud ajavahemike järel kinoseansid, kus iga kord vaatajaid millegi uuega üllatatakse. Küll on saali põrand klaasist, et filmi ekraaniga samal ajal ka jalge alt jälgida, küll näidatakse laser-show’d ja von Dänikeni enda ruumilist kujutist etenduse tegelastega vaidlemas. Kõige mõistmiseks antakse sisenemisel kaasa vastavat keelemoodulit – valida on 12 keele vahel – sisaldav audioseade, mis hakkab uuele objektile lähenedes automaatselt seletusi jagama.

Loomulikult, nagu igale kombekale kohale omane, saab Mystery Parkis süüa-juua ning suveniire osta. Mõeldud on ka selle peale, et väikeste lastega võib teadusesse süvenemine mõnikord veidi raskendatud olla, ning seetõttu on laste “parkimise” koht täiesti olemas. Alates sügisest aga pannakse välja spetsiaalsed suusahooajaks mõeldud ekspositsioonid.

Juga, kus võitis Sherlock Holmes

Kes mäletab klassikat aastast 1969 ehk James Bondi kuuendat filmi “Tema Majesteedi salateenistuses”, see äkki on kuulnud, et filmimine toimus 2970 meetri kõrgusel asuvas Piz Gloria pöörlevas restoranis.

Tracy: “The story of our life, James?”

Bond: “Just keep my martini cool.”

See Schilthorni mägi asub muideks Interlakeni läheduses, nagu teisedki vaatamisväärsused, näiteks Reichenbachi juga (20 km edasi Meiringeni).

Üles mäkke juga vaatama viib 1899. aastast pärit vana, nostalgiat täis ja pisut logisev raudteevagun. Kaasamõtlevad turistid saavad aru, et logisemine pole küll ehtne – kogu raudtee on möödunud aastal moderniseeritud –, kuid siiski väga hästi välja kukkunud. Näiteks on nüüdisaegsed juhtimissüsteemid peidetud ühtaegu kenasse ja kergelt räsitud puust laekasse.

Ülespoole rühkides avaneb majesteetlik pilt 120meetrisest kukkuvast veemöllust. Päeval, mil meie sinna saabume, on paar tundi tagasi lõppenud vihmasaju tõttu vesi pruunika tooniga, kuid võimast vaatepilti ei sega see mitte põrmugi. 7 minutiga oleme tõusnud 244 meetrit kõrgemal joa jalamile ning ees seisab veel jalgsitõus mööda mäekülge. Sest kui juba nii kõrgele tuldud sai, tuleb joale ka ülevalt pilk peale visata.

Siinkohal on Bond juba unustatud ning mängu tuleb hoopis Holmes. Nimelt pidasid Arthur Conan Doyle’i järgi Reichenbachi joa järsul serval surmaheitlust Sherlock Holmes ja kurikael professor Moriarty. Kohta, kus Holmes alatu vastase alla viskab, tähistab kalju külge kinnitatud märk. Nojah, tuleb tunnistada, et ise sellise maastikuga õnnistatud paigas just eriti rõõmsal meelel kahevõitlust ei peaks…

Jalgsimatka maasikalehtede ja kohati kaelasadavate joapiiskade vahel võib edukalt lõppenuks pidada, kui jõuame sillani. Päris kitsa sillani, mille alt tormab vesi läbi meeletu jõuga. Nüüd jääb veel ainult ette kujutada, kuidas mägedest tulvav mudane vesi võib silla vabalt nagu tiku alla kuristikku kaasa haarata... Aeg on vist vaguniga tagasi sõita.

Kaljulõhe, mis paneb pea pööritama

Joast kõigest paari kilomeetri kaugusel asub Aareschluchti kaljulõhe. Kiirevooluline, jääkülm ja sügav Aare mägijõgi tormab oma kitsas sängis mäe seest välja ning sissekäik kaljulõhesse on otse selle kohal. Lõhes tervitab meid näkku lööv rõskus ja kõhedus – suve­soo­juse ja päikese võib selleks korraks unustada. Veest õhkub jäist külma ning 180meetrised püstloodsed seinad varjavad valguse.

Kohati, kui kaljulõhe on ainult meetrilaiune, tuleb edasi jalutada mööda mäe sisse raiutud tunneleid. Ikka nii, et silmad pingutusest pärani ja pea veidi õlgade vahele tõmmatud. On udune, mõne meetri sügavusel jalge all pahiseb vesi, pekstes vastu kaljuseinu ning täites kogu lõhe kõrvulukustava mühinaga. Krae vahele tilgub külma vett. Jääb üle ainult loota, et pooleteise kilomeetri pikkusel matkal mõne hulkuva mäekolliga kokku ei trehvaks. Õnneks läheb lõhe peagi natukene laiemaks ja mööda kaljuseinale kinnitatud laudteed kõndimine tundub igati mõnusam.

Pealegi, kõik inimesed, keda retkel kohtame, naeratavad ja teretavad. Ilmselt on selleine ühtekuuluvustunne võimsate mägede vahel suisa vajalik – me polegi nii väiksed, nagu paistab!

Tipp, kus juulis on lumi

Kes tunneb igal aastaajal vastupandamatut soovi lund näha, võtku Interlakenist ette umbes 140 km pikkune reis kuulsasse suusakuurorti Zermatti – seal on põhjust ka suvel suusad alla panna.

Kohalejõudmiseks tuleb aga varuda aega ja kannatust. Nimelt käib sõit üle paarikilomeetrise (ikka kõrgust silmas pidades) mäeaheliku ning mööda serpentiine tõusmine on tee kitsust, hulle jalg- ja mootorrattureid ning enamikus kohtades teepiirete puudumist arvestades võrdlemisi närvesööv ettevõtmine. Üleval on ilus, kuigi ainult 11 kraadi. Üksikud suured lumehanged sulavad päikese käes ja vesi sööstab üle kaljuservade kuristikku. Allapoole sõitmine on loomulikult lihtsam, noh nii kahe ja poole tunniga saab selle 140 km läbitud... Võrdluseks – Saksamaa kiirteel oleks see alla tunni lugu! Käed ja kael on ühel rooli küljes rippumisest ja teisel “kaasaelamisest” krampis, muidu pole enesetundel vigagi.

Kuna Zermatti pääseb ainult rongiga, tuleb auto jätta n-ö eeskülakese parklasse. Suusahuvilised peaksid mäkke minema hommikul varavalges esimese tõstukiga, sest suvel on päike lõunaks lume pudruks sulatanud ja suusatada enam ei saa. Kel eesmärk lihtsalt mägesid nautida, saab seda hästi teha Euroopa kõige kõrgemalt vaateplatvormilt, kuhu liftid ronivad ligi tund aega. Ümberringi on kõik tipud üle 4000 meetri, kõige vingem neist kahtlemata Matternhorni püramiidikujuline tipp oma 4478 meetriga.

“Te olete kõrgmäestikus, liikuge rahulikult ja ärge trügige.” Esialgu on nagu naljakas sellist silti lugeda, aga harjumatu organismi võtab hõre õhk hingeldama ja pea kumiseb kergelt. Varsti see tunne kaob, kuid jooksmist ilma aklimatiseerumiseta siiski ette ei võtaks.

Nii kõrgel on ka suvel soojad riided tänuväärsed, tõesti kahju on vaadata plätudes ja nabapluusides noori tibisid varbaga lund katsumas (loomulikult, all on ju temperatuur 30 lähedal) ja siis uuesti kohvikusse pagemas.

Mingi lühikestes pükstes turistide punt sumpab meeleheitlikult läbi lume suure jääkuhja poole. Nad veel ei tea, mis ees ootab. Jääkuhja alt läheb 15 meetri sügavusele jääliustiku sisse tunnel – otse jääpaleesse. Jääst saalid, seinad ja sambad, jääst kujud ja baarilett, läbi jääst lambikuplite kumab kenasti sinine ja punane valgus, kostab õrna muusikat. Kõik on jääst ja parasjagu külm on kah. Lühikestes pükstes siia tulla – originaalne!

Muuseas, kas teate, et lumeräitsakas muutub monoliitseks liustikujääks viie aastaga?

Tunnelid, kus asuvad ristmikud

Üldiselt on šveits oma mägedega fantastiline paik. Järsud temperatuurimuutused on algul veidi kummalised, aga sellega harjub. Paari päeva jooksul harjub ka mägedega ning enam ei proovi iga kaljunuki pärast kaela välja väänata. Silm hakkab eristama tõelist juga suvalisest liustikuvee kukkumispaigast. Tunnel järgneb tunnelile ja viis kilomeetrit mäe sees sõita pole sugugi haruldane. Korra küll tahaks tunnelis risttee märki silmates oma nägemises kahelda, kuid kui selgub, et ristmik on tõesti ehitatud mäe alla, jääb üle ainult õige suund valida. See ju Šveits!

Seda jubedam on aga Eestisse tagasi tulla – mitte ühtegi mäge, mitte ühtegi tunnelit ja mitte ühtegi kiirteed. Muna­mä­ge ja suvist 110 km/h on selles kontekstis parem mitte meenutada.