Mutrike ja Tatraveski ehk kuidas blogipidaja töölt lahti lasti
Eveliisi koju Saue vallas viib uskumatult auklik tee. Sellega kontrastis oleva moodsa ja heas korras maamaja õuele jõudnud ajakirjanikud võtab vastu perenaine, tema hiiglasuur koer Hugo (endise nimega Wifi), must kass Orkut ja tema kloon Skype.
Roosade plätudega blond, päevitunud Eveliis pakub piparmünditeed ja me istume aeda verejanulisi sääski tapma. Ja Eveliisi blogipidamise tõttu katkestatud töösuhtest rääkima.
Kas see on rumal…
Norra filoloogi haridusega naine on enam-vähem tööleasumisest alates pidanud pseudonüümi Johanna Maria Prangel all blogi. Selle nime alt on Eveliis avaldanud ka kaks raamatut: enesevaatlusliku “Kas see on rumal” ja lasteraamatu “Ökovanaema & Martin”.
Blogi ei olnud töökaaslaste seas saladus, kuid Eveliis oma vabaajaharrastust ka ei reklaaminud: “Need, kellega ma läbi käisin, teadsid ja aeg-ajalt lugesid ka.” Tõepoolest, tarvitseb minna võrguküljele http://johannamariaprangel.blogspot.com/, kui avaneb võrgupäevik pealkirjaga “Kas see on rumal…”.
Blogis avaldab Eveliis lühijutukesi, uudiseid oma raamatute ja iseenda käekäigu kohta ning tööjutte. Ta ei maini kordagi ei oma pärisnime ega tööandja või kaastöötajate nimesid.
Hetkest, mil Eesti Ekspressi saabus Eveliisi elektronkiri, mis algab sõnadega “Vabandan juba ette, et pöördun Teie poole natuke kummalise küsimusega”, tundub 29aastase naisterahva võrgupäeviku pealkiri paljutähenduslik. Kogu asi paneb teda nii endalt kui meilt küsima: kuna blogikangelase kujul pole ju tegu tema endaga, siis kuidas on sellised tagajärjed võimalikud?
On ju blogipidamine midagi, mida tänapäeval teeb üha suurem huk inimesi. Sellest on saanud meeldiv võimalus pidada ühtaegu päevikut ning olla kontaktis sõpradega.
Väga suur mull
Nagu ta tunnistab, olid kliendid ja paljud töökaaslased vahvad, kuid töö tervikuna stressirohke, nii et ta tundis vajadust see kuidagi enda jaoks läbi seedida ja kirjanduslikku vormi valada. Ning mida muud kui elust ainest ammutav ilukirjandus blogi nimega “Kas see on rumal…” ongi: reaalsete tegelaste ja asutuste asemel kohtame seal Tähtsaid Inimesi, Tatraveskeid ja nende vahel siblivat naiivset Mutrikest.
Küsimuse peale, kes on kes, vastab Eveliis, et eks nad kõik ikka koondkujud olegi, sest muidu ei oleks sellisel blogil mõtet: “Tatraveski on üldine kogum inimestest, kes armastavad klatšida, tööd väga ei tee, aga teavad täpselt, miks teised tööd ei tee, nad on sellised kadedad ja kibestunud naised… Tähtis Inimene on keegi firma siinsest juhtkonnast, aga eri sissekannetes eri tegelane. Ja Mutrike olen peamiselt mina, aga olen kasutanud natuke ka tuttavatelt kuuldud jutte. Eks ma pean ennast Mutrikeseks, aga mitte päris nii rumalaks kui selle blogi Mutrike.”
Kuni viimase ajani Eveliisil blogi pärast tööl probleeme ei olnud. Küll aga oli ta alates aprillikuust tööstressi tõttu haiguslehel. Just sel ajal, ülemöödunud nädalal, sai Eveliis teada oma koondamisest ettevõtte maine kahjustamise pärast. “Keegi, kellele ma ilmselt väga ei meeldi, avastas blogi, ja sellest tekkis väga suur mull.”
Kas meie või nemad?
Viis, kuidas talle asjast teada anti, oli ootamatu. “Mu otsese ülemuse kaudu (blogis viidatakse talle kui Väga Heale Tegelasele – Toim.) anti mulle meili teel teada, et kui ma tahan tööle tagasi tulla, pean blogisse kirjutama ettevõtte kohta midagi ilusat,” räägib Eveliis. “Järgmisel päeval aga öeldi, et see blogi on ikka liiga paha ja ka mind pole enam vaja.” Otsust ei vaevutud kuigivõrd põhjendama. Eveliis oletab, et põhjenduse puudumine on ka vältimise põhjuseks.
Järgmisel päeval kutsuti töö juures kokku koosolek ja uuriti Eveliisi kolleegidelt, kas ka nemad on tema blogi lugenud. Seinale kuvati Johanna Maria Facebooki lehekülg ning tõmmati ringid ümber nende töötajate nimede, kes olid tema sõprade seas.
“Heideti ette, et on tööväliselt läbi käidud. Kõige absurdsem tundub see, et personalijuht ütles ühele mu kolleegile, et ta peab valima, kummal poolel ta on: kas meie või nemad!“ Üks kolleeg helistas pärast koosolekut maal peenart rohivale Eveliisile ja teatas: ““Tähtis Inimene” palus edasi öelda, et sul pole enam “Tähtsas Ja Suures Ettevõttes töökohta” ning käskis sul ka oma blogi kustutada.” Vastasel juhul ähvardati kohtuga.
Koondamine kulleriga
Eveliis kirjutas firmajuhile, et kuulis oma töölepingu lõpetamise plaanist, ning uuris selle põhjust. Ta palus saata koondamisteate. Sellele kirjale vastas personalijuht Siiri Raid: “Nii kaua kuni viibid haiguslehel, ei ole meil millestki rääkida.”
Ja Eveliisi üllatuseks saatis talle edasi ka enda ja firmajuhi vahelise kirjavahetuse, kus viimane kirjutas: “No näed, ta ei saa isegi aru. Aga võib-olla ongi parem. Palun lõpeta ta tööleping vastavalt meie võimalustele.”
Möödunud esmaspäeval läks Eveliis tööle, et ära viia arsti soovitatud haiguslehe pikenduse avaldus ning küsida, mis temast ikkagi edasi saab.
Firmajuhid teatasid uuesti, et kuna naine viibib haiguslehel, pole neil millestki rääkida. Juba järgmisel päeval tuli aga kuller Eveliisi kodutallu ning andis talle üle koondamisteate.
Firma vaikib
Fors MW personalijuhi hääl muutub jäiseks, kui talle helistame, et uurida ettevõtte versiooni Eveliisi koondamise põhjuste kohta. Ta küsib, kas “Eveliis Kund-Zujev on keegi teie sõber?”, ja paneb peagi telefonitoru hargile. Ettevõtte rootslannast turundus- ja kommunikatsioonidirektor Ulrica Fors Stenmarck kuulab küsimused ära, kuid nendib, et teab asjast vähe ning soovitab pöörduda asepresident Peter Kastbergi poole, kes keeldub viisakalt, ent napisõnaliselt kommentaarist.
Eveliis esitas avalduse oma juhtumi uurimiseks ka töövaidluskomisjoni. Tema soov on “saavutada see, et suured ettevõtted ei arvaks, et nad võivad kõike teha. Ma tean juhtumeid, kus inimesi kiusatakse nii kaua, kuni nad ise lahkuvad, või leitakse mingi kunstlik põhjus. Ma tahan, et inimesed julgeksid enda eest seista!”
Haiguslehel olles on Eveliisi stress hakanud taanduma: öine uni on taastunud ning kodused majapidamistööd valmistavad rõõmu. Ta on mõelnud ka uuele töökohale.
Kuid millisele, on veel ebaselge. Eveliis ei ela küll üksi ja tema mehel on töökoht olemas, kuid töö kaotamine – liiati veel sellisel põhjusel – mõjub halvasti igaühele. Blogi pidamist ei kavatse Eveliis siiski lõpetada. “Mine tea, võib-olla saabki minust veel kunagi kirjanik,” lausub ta lootusrikkalt. Tema veel suurem lootus on seotud aga sellega, et tema lugu julgustaks enda eest seisma teisi, kellel on sarnaseid probleeme olnud või tekkimas.
“Kõik tegelased on välja mõeldud…”
Paljud meist peavad internetis võrgupäevikut ehk blogi. Paljud meist peavad seda viisil, nagu oleks tegu tõelise päevikuga, kuhu võib kirjutada oma kõige isiklikumaid mõtteid ja tundeid. Ometi toimib blogi avalikus ruumis – seda pääsevad lugema nii sõbrad, kui ka võõrad, vaenlastest rääkimata. Internetikultuur on uus ja me ei ole harjunud sellega, kui konkreetne ja isiklik võib olla miski, mis eksisteerib virtuaalses ruumis. Et vältida konflikte tööl või eraelus, tuleks ka juhul, kui veebipäevikut peetakse pseudonüümi kasutades – nagu teeb tänase loo peategelane –, lisada blogisse filmitiitritest tüütuseni pähekulunud read: kõik tegelased on välja mõeldud, kokkulangevused reaalsete inimeste ja nende eludega on juhuslikud.
Väljavõtteid blogist „Kas see on rumal…“
29. märts 2010
Suures Ja Tähtsas Ettevõttes loetakse alati minuteid. Kuna keegi tuleb. Kuna keegi läheb. Kui palju keegi hiljaks jääb. Tähtis on KELLAST KELLANI kohal olla. Kõige enam jälgitakse mutrikeste liikumist.
Täna tuli Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse Uus Alam. Jõudis kohale kümme minutit enne poolt kaheksat. Poole kaheksaks oli kokku lepitud kohtumine Tatraveskiga. Loomulikult ei olnud Tatraveski veel jõudnud. Ka kolmveerand üheksaks ei olnud temast kippu ega kõppu. Uus Alam ootas. Piinlik oli. Mutrikese arvates näitab selline käitumine Ettevõtte suhtumist oma töötajatesse. Tatraveski on Ettevõtte nägu.
Veerand kümneks oli Tatraveski kohal. Mutrike mõtleb, et kui Tatraveski muidu kella ei tunne, siis sellistel päevadel kui on kokku lepitud kohtumine või tööle tuleb Uus Alam võiks Tatraveski küll õigeks ajaks kohale jõuda. Kui tahtejõuga ei saa, siis jonniga.
Huvitav, kas Tatraveski on täna tund aega kauem tööl, et töötunnid täis teha:D
8. aprill 2010
Suures Ja Tähtsas Ettevõttes on kahte sorti inimesi: Kuningad ja Alamad, Kuningate hulka kuulub ka natuke Tähtsaid Inimesi, Alamad jagunevad omakorda Natuke Tähtsateks Inimesteks/Tillukesteks Inimesteks ja Mõttetuteks Mutrikesteks. Täna sai Mutrike uue õppetunni: Kuningad on Kuningad ja teised jäävad alati Alamateks.
Natuke Tähtsatel Inimestel ja Mõttetutel Mutrikestel on IGAL neljapäeval koosolek ÜHELJASAMAL kellaajal. Tähtis Inimene, kes ilmselgelt kuulub ka Kuningate hulka tuli tööle ja hõivas konverentsiruumi, sest tal oli vaja Külalisele värvilisi pilte näidata. Pärast värviliste piltide näitamist suundusid Kuningad ja Külalised ringkäigule ning tillemad inimesed said hakata oma koosolekut pidama. Korraga saabusid Külalised ja Kuningad tagasi ja olid ärritunud: miks on ruum hõivatud? järgmisel hetkel anti Assistendile käsk viisakalt uksele koputada ja teada anda, et tillukestel inimestel on kümme minutit aega oma koosolek lõpetada. Niikaua hõivasid Kuningad köögi, et kohvi võtta.
