Muuseum sündis perekonnaloost
Sel suvel viibis Tallinnas pikemat aega Eesti Juudi Muuseumi rajaja
Mark Rõbak. Ta kutsus mind ühel augustikuu
pärastlõunal muuseumiga tutvuma, vanad sõbrad pidavat samal
ajal kah vaatama tulema. Kohale jõudes selgub, et üritus on siiski
veidi ametlikum, sest muuseumi autor peab parajasti tunnipikkuse
eestikeelse tutvustuse linti rääkima. Kohal viibivad ka siinse
kogukonna alustalad, kolm juute eestlastele tutvustavat raamatut kirjutanud
Elhonen Saks, tenniseklubi Maccabi juhataja Avi Dobrõš ja veel
mõni kogukonna vanema põlve väärikas esindaja.
Vene koolis õppinud ja 1972 Eestist Iisraeli sõitnud
Rõbak räägib eesti keelt ilma aktsendita, justkui poleks ta
Karu tänavalt kaugemale saanudki. Vaid mõne
võõrsõna puhul ei leia kohe õiget eestipärast
kuju. Venekeelse ja ingliskeelse tutvustava teksti on ta juba linti
rääkinud. Kui töö tehtud, ohkab muidu vahetu
käitumisega muuseumimees kergendatult: no nüüd hakkame inimese
moodi rääkima.
Iisraelis töötas Rõbak
ligi 30 aastat IBMis ja kui 2001 pakuti võimalust korraliku
kompensatsiooni eest varem pensionile minna, võttis ta pakkumise vastu.
“Olin siis võrdlemisi noor mees – 57. Teised ütlesid,
et ma ei saa viit minutitki ilma tööta läbi, kuidas ma nii
üldse elama jään, aga mina leidsin tegevust küll, hakkasin
ajaloo vastu huvi tundma.” Muuseum sai alguse oma perekonnaloo
uurimisest, ja ühel päeval oli koos juba üsna palju materjali
juutide kohta Eestis. Algul tegi lehekülje internetis (idee tuli keset
ööd), see äratas tähelepanu, kaasmaalased hakkasid
helistama ja kirjutama ning saadeti ajaloolisi pilte. Mullu detsembris 2008
saigi avatud näitus. Fotod valis ja tekstid mõtles Rõbak ise
välja, kujunduse tegi Siima Škopi ja Andres Vanapa poeg Oleg
Mellov.
Ega see algus päriselt nii kergesti läinud.
“Paraku leidsin ennast olukorras, et pidin ka raha korjama.
Pensionärid kogukonnast said anda ehk ainult 10 krooni, kuid oli ka neid,
kes andsid 100 000,” meenutab Rõbak. Abistas ka
kultuuriministeerium. Kõige rohkem, kolmandiku kulunud summast, annetas
muuseumile Aleksander Kofkini Fond.
Rõbak usub, et üks
muuseum ei tohi kunagi valmis saada. Alati on midagi koguda ja korjata.
Võiks teha näitused juudi arstidest või advokaatidest,
Eestis on neid olnud arvukalt. Eriti südamelähedane paistab muuseumi
loojale olevat siiski hariduslik missioon: pakkuda eestimaalastele tõest
teavet Eesti juutide kohta. “Delfis on ju väga palju vastikuid
kommentaare, sealhulgas ka juudivastaseid. Tahaksin nende kirjutajaid siia
kutsuda. Võiksin vastata nende küsimustele ja seletada,et
kõik, mis nad juutidest kirjutavad, ei ole päris õige.
Paljud rõhutavad ainult ühte poolt. Näiteks käisin
Memento organisatsioonis ühe sugulase pilti toomas ja seal küsiti
kohe: ah siis teie olete juudi muuseumist, kas te Idel Jakobsoni ka
üles panete? Siis sain aru, et ilma selleta ei saa. Aga kas see on siis
ainus asi, mida Eesti juutide kohta teada?” (Muuseumi
väljapanekus on süüdistuskokkuvõte: Ber Šoher
on süüdi selles, et ta on värvimistöökoja
kaasomanik. Arreteeriti ja saadeti välja Põhja-Uurali
laagrisse. Allkiri – Idel Jakobson, NKVD uurimisosakonna juhataja
asetäitja.)
Rõbak käis hiljuti arhiivis uurimas,
kas hävituspataljonides oli tõesti nii palju juute, nagu
räägitakse. “Kõiki nimekirju seal polnud, aga
mõned kaustikud leidsin. Jõudsi
n läbi vaadata ainult Tallinna hävituspataljoni nimekirja. Eesti ja
vene nimed olid seal umbes pooleks. Ja juudi nimesid polnudki kuigi palju, veel
vähem eesti juute.?
Muidugi olid Vene impeeriumis
tõrjutud juudid väga vastuvõtlikud võrdsuse ja
vendluse ideoloogiale, mida pakkusid kommunistid. Oli neid, kes lahkusid
Eestist Nõukogude Liitu, mõni läks sõdima
Hispaaniasse. On paljugi, mida peab seletama. Teinekord näed, et
mõni mees kirjutab lollusi, sest ta ei tea midagi – ja vahel ei
tahagi teada.”
Rõõmu on muuseumi tegemise
juures olnud kõige rohkem sellest, et seeläbi saab Eesti elanud
juutide mälestust jäädvustada. “Olen õige vana
inimene ja paljude siinkajastatud inimestega isiklikult kokku puutunud.
Näiteks üks, kellest liiga vähe teatakse, on muusikategelane ja
Teatri ja Muusika Muuseumi direktor Aron Tamarkin. Mulle oli ebameeldiv
üllatus, et seda muuseumi külastades ei leidnud ma mingitki silti
tema mälestuseks.” (Tamarkin vääriks tänu juba kas
või selle eest, et võttis kõikidest koolidest välja
visatud Juhan Viidingu muuseumisse tööle ja ülendas
poisi – veidi viisakama palga nimel – koguni laborandist
majandusjuhatajaks(!). Selles ametis olnuks teismeline poeet täitsa
kujuteldamatu.
Missugune on Rõbaki enda perekonnalugu?
“Minu esivanemad tulid Eestisse 19. sajandi keskpaigas, isapoolsed
esivanemad Leedust, ema poolt Lätist ja Leedust. Kahjuks ma oma vanaisa
ega vanaema ei tundnud, nad jäid sõja ajal Eestisse ja hukkusid.
Ema isa oli üsna rikas ärimees, oli Osrami elektripirnide esindaja
Eestis, ajas laevandusäri ja tegi koostööd tekstiilivabrikant
Oskar Kilgasega. Isa vanemad polnud küll rikkad, aga vanaisa oli hea
kuulsusega rätsep. Ema oli saksa preili, mängis tennist ja käis
klubides, isa lõi kaasa vasakpoolses sionistlikus organisatsioonis
Hašomer Hazair. Pärast sõda töötas isa Punases
Koidus meistrina, ema oli raamatupidaja.”
1972
õnnestus Rõbakkidel Iisraeli sõita. “Olin siis
28 aastat vana ja pidin astuma välja komsomolist. Rajoonikomitees
küsiti karmilt, et kas võtan vajadusel püssi ja astun
Nõukogude Liidu vastu. Kui see “pidulik” osa läbi sai,
aeti hoopis teist juttu – no räägi siis, kuidas seal elu on.?
Järsku olid kõik nagu normaalsed inimesed.”
Siis
aga tuli välja seadus, et lahkujad peavad oma hariduse kinni maksma. Mark
oli lõpetanud Moskva ülikooli ja talle väänati
“kõrgeim karistusmäär” – 10 000 rubla. Noor
matemaatik katsus seletada, et sellist raha tal pole, aga Moskva
väljasõidukomisjonis “lohutati”: pole midagi, küll
leiate. Leiduski üks naisterahvas, kes laenas, pärast oli kuulda, et
laenas teistelegi. ?
“Iisrealis polnud küll alguses
mingit toetuspunkti, teadsin vaid kaht sõna heebrea keeles:
lagi ja põrand. Lihtsalt tahtsin kangesti Nõukogude
Liidust, siinsest valelikust elust välja pääseda, ausalt
öeldes polnud mul aimu, kuhu ma sõidan. Esimest korda kuulsin
Iisraelist 1967. aastal, kui toimus kuuepäevane sõda. Olin tollal
parajasti lõpetamas Moskva ülikooli ja kuulasin sõja kohta
uudiseid BBCst ja Ameerika Häälest. Siis hakkasin esimest korda
mõtlema, et olen juut. Mul oli sõpru eestlaste ja venelaste
hulgas, mingit antisemitismi polnud ma Eestis
kogenud.”
Esimene mulje Iisraelist oli siiski
meeldiv. “Arvasin, et seal on kõrb, aga suur rõ&otild
e;m oli näha rohelist – kuigi see on kõik kastmisega
loodud.”
Võrreldes juutide arvu Eestis
1980ndatel (umbes 4500) ja praegu (1900), võib jääda mulje,
nagu oleks Eesti Vabariik väikese järelholokaustiga hakkama saanud.
Tegelikult on asi muidugi selles, et piirid on nüüd lahti. Enamik
Eesti juute on täna venekeelsed, lapsed õpivad juudi koolis vene
keeles. Kas eestikeelsel ja -meelsel juudi kogukonnal on siin maal mingit
tulevikku?
“Mulle meeldivad need noored, kes siin kogukonna
majas käivad ja pühitsevad juudi tähtpäevi. Tõsi,
nad räägivad vene keelt, aga enamik valdab ka eesti keelt. Vanemas
põlvkonnas on suhteliselt palju sovetliku taustaga inimesi. Aga tuleb
vaadata tulevikku, tähtsad on ju noored. Ka sünagoogis käib
üllatavalt palju inimesi, muidugi ainult pidudel. Ma ise pole usklik, aga
sünagoogid on juudi rahva koos hoidnud. Tore on, et kogukond teeb
tööd noortega ja abistab vanu: viib neile toidu koju, kellest enam
poeskäijat pole. Ma usun, et siinne juudi kogukond kujuneb ikka Eesti
juudi kogukonnaks.”
Karu tänaval on tõesti
parajasti elav. Sünagoogis käib Iisraelist koos Etioopia juudist
naisega perekonna endisele kodumaale eest tagasi pöördunud David
Shliki poja ümberlõikamispidu.
Muuseumisse astub sisse
Eesti ainus Iisraelis resideeruv diplomaat Marin Mõttus ja
räägib oma hea tuttava Margiga natuke tööjuttu. Pärast
pakib muuseumi direktor talle paki katalooge kaasa. “Kui pead ise maksma,
siis annan muist tasuta, aga kui saad lasta riigil kinni maksta, on
viiskümmend krooni tükk,” seletab praktiline härra
Rõbak. Lahe ja tegus mees.