Mihhail Hodorkovski (Alexander Natruskin / Reuters / Scanpix)

Novembri alguses esines meie naaberriigi märter Moskva Hamovnitši rajooni kohtus kõnega. Kõne oli peaaegu dekabristlik. Võis ära tunda ka tsaarile ustavat stiili, mida viljeles Võisiku mees Timotheus von Bock ehk “keisri hull”.

“Mul, nagu igal teiselgi, on vanglas raske ja surra siin ei tahaks. Ent kui nii on tarvis, siis ma ei kõhkle,” teatas nüüd juba kaheksandat vangla-aastat alustav teadlase taustaga majandusmees.

Vene riigiaparaat maksab Hodorkovskile kätte idamaise metsikusega. Tema kambrisse paigutati koputaja, kelle abiga määriti miljardärile pähe “vangladistsipliini rikkumine”. Rikkumiseks tee joomine selleks mitte ettenähtud paigas ning käte vale hoiak koridoris kõndides. Kes distsipliini rikub, sel aga puudub õigus ennetähtaegsele vabastamisele. Koputaja hakkas hiljem tehtut kahetsema.

Varandust, mille pärast Venemaa peaminister Putin peaks Hodorkovskiga vaidlema, pole enam olemas. 7–8 miljardit dollarit väärt olnud naftafirma Jukos on jaotatud Rosnefti ja riigitruude ärimeeste vahel. Välismaal algatatud kohtuprotsessid selle vara tagasivõitmiseks lõppevad ilmselt tulemuseta. Kohtuotsuse täideviimiseks oleks varanõudjal tarvis sõjalise jõuga Venemaa piiridesse siseneda.

Kuigi president Dmitri Medvedjevi initsiatiivil võttis Riigiduuma vastu seaduse, mis peaks välistama ärimeeste vangistamise rahaasju puudutavate süüdistuste pärast, istub Hodorkovski siiski edasi.

Tema vastu on kaks süüdistust. Esimene seisab selles, et Jukos viis Venemaalt naftat välja offshore-firmade abil ja hoidus niimoodi maksude maksmisest. See süüdistus tundub tõenäoline, aga selline praktika puudutas lõviosa Vene eksportööre. Küpros ja Šveits kubisevad vene oligarhide varifirmadest, aga vaid Hodorkovski istub pikaajaliselt vangis. Kui esimest süüdistust kuulati aastal 2005 kohtusaalis veel pahase imestusmõminaga, siis teise süüdistuse esitamise ajal naersid nii saalisolijad kui vene ajalehtede väitel isegi prokurör. Nimelt süüdistab riik Jukose omanikku selles, et see riisus omaenda firmalt kogu müügiks määratud nafta.

“Slaavi müstika” tundjad oletavad, et Kreml mängis meelega välja kaks teineteist välistavat süüdistust (ei saa ju Jukoselt nõuda makse naftalt, mille Hodorkovski oli firmast varastanud). Idee võib olla selles, et sundida Hodorkovskit Putinile truudust vanduma. Sel juhul oleks süüdistustest lihtne loobuda. Kui aga Hodorkovski ei tunnista, et läks riigiaparaadiga suheldes liiga ennast täis, siis võib rahulikult kaela sadada ka kolmas süüdistus.

Mihhail Hodorkovski pole kaugeltki ingel. Vene maapõuevarad sattusid tema kätte pärast kuulsaid oligarhide jagamiskoosolekuid Varblasemägede ehk Lenini mägede villas Moskvas. Valitsusele lähedased spekulandid olid oma raha ja TV-kanalitega toonud Boriss Jeltsinile valimisvõidu ning tasuks jaotas Jeltsin neile absurdsel viisil Venemaa varasid: Lada autotehase, Aerofloti, Norilski niklitehase ja peoga nafta- ja metallitootmist. Vastu pakkusid oligarhid-spekulandid riigile tarvilikku laenuraha, mis tegelikult kujutas endast sellesama Vene riigi eelarverublasid, mida pööritasid oligarhide taskupangad. Hodorkovski panga nimi oli Menatep. David E. Hoffmani raamatus “Oligarhid. Rikkus ja võim uuel Venemaal” oletatakse, et Menatepi kaudu pesti ka kommunistliku partei välisvaluutat.

Berezovski, Abramovitši, Gussinski, Hodorkovski ja teiste järsku esilekerkinud magnaatide ahnuse kohta ütles Venemaa Kommunistliku Partei esimees Zjuganov: “Te võite olla juudid, aga te ei pea käituma nagu külakurnajad.” Vahemärkusena, just Zjuganovit ja tema kommuniste üritas Hodorkovski üheksa aastat tagasi hõlmata Putini-vastasesse poliitilisse blokki.

Ent erinevalt näiteks Berezovskist, kelle kogu panus Aerofloti arengusse seisneski valuutakassa omastamises, arendas Hodorkovski enda kätte langenud naftaleiukohti ja torujuhtmeid hiilgavalt. “Ma oleksin Jukosest teinud naftafirmade maailmameistri,” viitab ärimees oma kohtukõnes.

Väiksemaid naftatootjaid endaga liites tegeles Jukos siiski ka palgamõrvade tellimisega. Vähemalt selline mulje jäi sajandivahetuse Venemaa tookord veel vabast ajakirjandusest. Ja 2008. aasta augustis mõistis kohus Hodorkovski lähima võitluskaaslase Leonid Nevzlini eluks ajaks vangi mitme konkurendi mõrva organiseerimise eest. Selle otsuse kohta polnud Venemaal kuulda erilisi proteste. Teatud hetkel ju Jukose teele jäänud jonnakad inimesed tõesti tapeti.

Tapmise organiseerimise süüdistust poleks raske olnud pookida ka Hodorkovski süüasjade külge. Õigemini, kui juba kolleeg Nevzlin süüdi jäi, siis sama mõõduga oleks kohus saanud mõõta firma põhiomanikule. Kindlasti leiduks Tjumeni vanglates mõni mõrtsukas, kellele “meenuks”, et just Hodorkovski oli mõrvade tellimise juures. Miks seda ei tehtud?

Arvatavasti üritab Putin anda teadet teistele Venemaa rikkuritele: riigivõim on absoluutne ja võib otsustada täielikult oma suva järgi. Kui inimene kummardab ja kahetseb, võib kogu taagast korraga pääseda. Pangem tähele, kuidas mitmed oligarhid, näiteks Deripaska, on Hodorkovski hoiatavat näidet nähes kuulekalt joondunud Venemaa võimuvertikaali järgi. “Kui see on Venemaale vajalik, võin kogu oma vara heal meelel ohverdada,” ütles niklikuningas Deripaska viis aastat tagasi.

Igatahes pole Hodorkovski viimane kohtukõne mingi allaandmine. Näib, et mehest saabki ametlik märter, kes tõestab, kui valikuline ja kättemaksuhimuline on vene valitsejate õiglustunne ning kui abitu on selle käes “sõltumatu” kohus.


Mihhail Hodorkovski lõppsõna, mille ta esitas 2. novembril 2010 Hamovnitši kohtus

Austatud kohus!

Täna on mul järjekordne võimalus elus tagasi vaadata. Meenub 2003. aasta november, minu viimane päev vabaduses. Mõni päev või nädal pärast arreteerimist teatati mulle, et president Putin on otsustanud: pean, nagu öeldi, vanglalurri helpima kaheksa aastat. Seda oli tookord raske uskuda. Nüüd on sellest ajast möödunud juba seitse aastat. Seitse aastat möödub pikkamisi, eriti türmis. Meil kõigil on aega olnud paljut ümber mõtestada ja hinnata.

Kui otsustada prokuröride etteaste mõtte põhjal (mõte oli umbes selline: mõistku kohus mulle 14 aastat ja sülitagu eelmistele kohtuotsustele), siis on mind nende aastate jooksul rohkem kartma hakatud, seadust austama aga veelgi vähem. Esimeste istungite ajal nad vähemalt hoolitsesid selle eest, et mingid segavad kohtuaktid enne ära muuta, nüüd otsustavad kõigist üle sõita.

Ma ei taha praegu naasta asja juriidilise külje juurde. Kõik, kes selgust tahtsid, on selle ammu saanud. Ma ei arva, et keegi tõepoolest ootaks, et ma end süüdi tunnistaksin. Vaevalt mind keegi täna usuks, kui tunnistaksin end süüdi omaenda firma nafta sissevehkimises. Samuti aga ei usu keegi, et Moskva kohtus oleks võimalik õigeksmõistev otsus Jukose asjas. Hoolimata sellest räägin lootusest. Lootus on mõistagi elus põhiline.

Mäletan 80. aastate lõppu, olin siis kahekümne viiene. Meie maa elas vabaduse lootuses, lootuses, et saavutame õnne endile ning oma lastele. Osalt see nii läks, kuid mitte lõplikult ja mitte kõigiga. Meie põlvkond, kaasa arvatud mina, vastutame selle eest.

Mäletan ka eelmist kümnendit, kui olin 35. Me ehitasime Vene parima nafta­kompanii, hakkasime ammutama Lääne-Siberi puuraukudest, rajasime teid, tegime naftaluuret kümnetes uutes leiukohtades, ehitasime spordikomplekse ja kodusid. Ühesõnaga, tegime seda kõike, millega nüüd uhkeldab Rosneft, kelle omaks Jukos sai.

Kõigil tekkis lootus, et segaduste aeg on seljataga; et hiigeltöö ja ohvritega on saavutatud stabiilsus ning me võime rahulikult ehitada uut elu, oma suurt maad.

Ent stabiilsus meie maal sarnaneb stagnatsiooniga, ühiskond on tardunud. Kuigi lootus veel elab. Isegi siin, Hamovnitši kohtusaalis, kui olen juba ligi 50aastane.

Uue presidendi võimuletulekust on juba kaks aastat. Minul ja paljudel mu kaasmaalastel tekkis lootus, et Venemaast siiski saab moodne riik arenenud kodanikuühiskonnaga. Ühiskonnaga, mis on vaba ametnike omavolist ja korruptsioonist vaba, samuti ebaõiglusest ja seadusetusest. Selge, et see ei saa juhtuda üleöö, aga teha nägu, nagu me areneksime, kui tegelikult tammume paigal või tagasi, teeselda, et see ongi konservatism – see on maale ohtlik. Ei saa rahul olla, et inimesed, kes nimetavad end patriootideks, võitlevad meeleheitlikult suvalise muutuse vastu, mis nende toidulauda ja kõikvõimsust ähvardab. Piisab, kui meenutada KrK paragrahv 108 paranduste (ärimeeste vangistamine) või ametnike tuludeklaratsioonide paranduste saatust.

Ma olen uhke Jukose töötajate üle. Tuhande seas pole leidunud kedagi, kes müüks oma hinge ja südametunnistuse ning nõustuks tulema võimu valetunnistajaks. Seda pole juhtunud hoolimata seitsmest aastast ähvardamisest, omastest ja lähedastest isoleerimisest. Mõnesid töötajaid ka piinati, sellest on protsessi käigus kuulda olnud. Need, kes algatasid selle häbiväärse kohtuasja, arvasid, et me nagu lojused talitame isiklike hüvede ja vanglast pääsemise nimel “nagu tarvis”. Aastad on möödas. Kes osutusid aga lojusteks?

Teie ausus. Küsime endilt: mida mõtleb täna ettevõtja, kõrge klassiga tootmise organisaator, lihtsalt haritud ja loominguline inimene, vaadates meie protsessi ja oletades selle selgelt­ennustatavat tulemust?

Mõtleva inimese järeldus on õudne oma lihtsuses. Jõuametkonnad võivad kõike. Õigust eraomandile ei ole. Inimesel pole süsteemiga kokku puutudes mingeid õigusi. Kui isegi haarata kinni seaduslikust õigusest end kohtus kaitsta, siis seda pole, sest kohus kardab samamoodi või on lihtsalt osake süsteemist.

Kas maksab siis imestada, et mõtlevad inimesed ei kavatse ennast teostada meil, Venemaal? Kes hakkab moderniseerima meie majandust – prokurörid? Miilitsad? Tšekistid?

Sellist moderniseerimist me juba proovisime. Vesinikupommi valmistasime, raketid samuti. Aga head tänapäevast telerit, odavat tänapäevast autot, oma mobiiltelefoni või muud vene tarbekaupa pole valmis saanud.

Mis juhtus mulluse presidendi initsiatiiviga tööstuspoliitikas? Maha maetud? Aga meil oleks ju reaalne võimalus toorainesüstla otsast ära pääseda. Presidendi ideede jaoks pole vaja vaid üht Koroljovi või Sahharovi, vaid sadu tuhandeid loomingulisi inimesi, keda kaitseksid õiglased ja arusaadavad seadused sõltumatus kohtus. Kus on need leiutajad täna – kas peitunud hallide bürokraatide sekka, et mitte süsteemi ohvriks langeda?

Toimetuse lühendatud tõlge ajakirjast Vlast.