Nädal näljahäda ehk 7 päeva eestimaist toitu

Krister Kivi püüdis toituda seitse päeva vaid kodumaisest söögist.

On 27. jaanuari pärastlõuna ning ma pole midagi söönud. Selles poleks midagi erakorralist - enamasti ma unustangi hommikusöögi -, sest üldjuhul lahendaks olukorra väike kogus vokki toimetusest saja meetri kaugusel Cafe Kompassis. Kuid täna on mu ees laual tops Nopri astelpajujogurtit ja pudel Kadarbiku toormahla - ja ma ei tohi neid puudutada. Mitte enne, kui olen kindlaks teinud, et see kõik on täiesti kodumaine.
Ma osalen toimetuse ülesandel õilsas eksperimendis, katses püsida nädal aega elus vaid Eesti toidul. Süüa asju, mis on kasvanud Eestis ja valmistatud Eestis, ning vältida kõike, mis sisse toodud väljastpoolt. Idees endas pole midagi uut. Kanada literaadid Alisa Smith ja J.B. Mac­Cinnon veetsid oma kodust vaid saja miili raadiuses kasvanud või ringi jooksnud toitu süües terve aasta, vormistades läbielamised bestselleriks "100-Mile Diet".
Väga jõudsalt on local food frenzy kanda kinnitanud ka Californias (mille floora, tõsi küll, on Eesti omast veidi mitmekülgsem) ning otse oma õuel kasvatatud toidu kasuks kõnelebki mitmeid häid argumente. Need ulatuvad ökoloogilisest mõtlemisest (sest kui palju saastavad oma teekonna ajal keskkonda Uus-Meremaalt sinu kodupoodi lendavad igiroosad õunad?) kuni väidetava isikliku tervisekasuni ning siin, Eestis ja majanduskriisi aegu ei saa üle ega ümber muidugi ka isamaalisest momendist, sest miks peaks tulu saama Fazer, kui sama raha eest võib toetada mõne siinse kommivabrikandi põnevaid äriprojekte.
Aga ikkagi olen ma selleks eksperimendiks vale inimene, sest minu tavapärases ratsioonis pole midagi kodumaist peale õlle, kohupiima ja leiva. Ma jumaldan riisi ja pastat, seesamiõli ja tšillipipart, 39krooniseid Kalev Kesküla heakskiiduga säästu-Merlot'sid ja apelsine ning üks mu lemmiktoite koosneb tumerohelisest lehtköögiviljast, küüslaugust, austrikastmest ja tšillist (kinnitan siinkohal, et austrikastmel pole vähemasti hinna osas midagi pistmist austritega; Tais maksab see aromaatne paks ja mustjas vedelik umbes kümme krooni pudel). Kuid üheks nädalaks on austrikastmega paraku ühel pool.

On ikka veel 27. jaanuar. Ma valin telefoninumbri ja ootan ja ootan ja ­ootan. Pärast lõputuna tunduvat kutsumist tõstabki kellegi käsi kusagil Lõuna-Eestis telefonitoru ning teismeline tütarlaps ütleb tüdinud toonil, et ta kuuleb.
"On see Nopri talu?"
"Jah." (Tüdruk ei tundu palju innukam).
"Kas teie toodetav jogurt on täiesti kodumaine? Tehakse seda ikka Eesti piimast?"
"Ma ei oska vastata, mu ema ega isa pole kodus. Helistage kella viie paiku tagasi umbes."
Valin järgmiseks Kadarbiku mahlatalu numbri.
"Jaa, Veiko kuuleb," teatab müügijuht rutiinivabalt, kuid küsimus peedimahla tooraine päritolu osas ei paista talle valmistavat mingeid probleeme. Need on Eesti peedid.
"Kindel?" küsin murelikult üle.
"No miks mitte kindel?" imestab Veiko. "Me ju ise kasvatame neid."
"Siis on väga hea," ütlen ma, tundes end veidi debiilsena. "Nägemist!"
Kõht koriseb juba.

Eesti toitudel võivad olla väga isuäratavad nimed. 600 000 krooni riigi raha maksma läinud internetilehekülg http://www.eestitoit.ee/ teatab soovijale näiteks, et traditsiooniliste Eesti toitude hulka kuuluvad kotletid ja kanad, pardid ja haned, marineeritud paradiisiõunad ja maksapasteedid, silguvorm (soolaräimed küpsetatud muna, piima ja kartuliga), hautatud hapukapsas tangude ja pekilihaga, bubert ning lumepallisupp. See on tõesti fantastiline, kuid paraku ei ole hoolimata Eesti toidu reklaamile kulutada plaanitud 60 miljonist kroonist lihtne leida Tallinna kesklinnas söögikohta, mille menüüst vaataks vastu kiluvõi, ternespiimakook või nukrakõlalise nimega supp parak (vähetuntud keedus sibulast, porgandist, vorstikestest ja loomalihast). Meid ümbritsevad internatsionaalsed vokk-toidud ja mõistliku hinnaga pastad ning, käsi südamel, mulle on see üldjuhul sobinud väga. Kuid mitte selleks eksperimendiks. Isegi Narva kohvikus ei oska müüja mulle öelda, kust riigist on pärit jahu, kapsas ja munad, mille ühinemisel sündis kapsapiruka-nimeline energiapomm.

Kuldne Notsu on inimtühi. Siin einestab viis või kuus seiklusjanulist turisti, kuid peenetundeline kelner ei näi imestavat pentsiku kodumaise kliendi küsimuse peale, kas peedisuppi pandav liha ikka on isamaine (ta käib kokalt küsimas ja tuleb tagasi vastusega, et on).
Kuid tõtt-­öelda pole see vesine ja vintskete lihakangidega leem suurem asi hoolimata 90kroonisest hinnast. Metsamarjamoosiga serveeritud kodumaine kama (55 kr) on küll jumalik, kuid nii või teisiti ei võimalda mu palk üle ühe korra Kuldses Notsus süüa. Ega ka mitte Eesti Majas või Kaerajaanis, kus "räime ­lasagne murulaugu pestoga" maksab menüü kohaselt 130 krooni - vähemalt mitte siis, kui ma kunagi veel tahan tom yum'i või vitamina kodumaale sõita. Pean eksperimendi raames sööma võimalikult palju kodus, ent käigud suurematesse toidupoodidesse ei mõju inspireerivalt.
Õunad on Stockmannis enamasti pärit Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt või Argentinast, küüslauk Hiinast ning 120kroonise kilohinnaga mädarõigas on eksootika huvides toimetatud kohale Roheliselt Mandrilt. Isegi Salvesti mahlad pole toodetud Eestis ("Neid tehakse meie retsepti järgi meile Leedus," tunnistab turundusdirektor Sigrid Pukk) ning kaerahelbedki tulevad meile üldiselt sellistest viljakandvatest riikidest nagu Leedu, Läti ja Poola.
Eesti musta leiba, sealiha, lehtsalatit, kartulit, porgandit ja kaalikat ma küll leian, ent kalaga on keerulisem. Sprotid on ilmselt koššer, kuid Norra lõhe mõistagi on välistatud ja skumbria niisamuti, Eesti ahven ja koha on aga mõeldud ühest teisest ühiskonnaklassist pärit tarbijaile (aga kaks päeva hiljem ostan ma tüki koha ikkagi, lihtsalt kiusuks!). Suitsuräime osas võib Lootsi Hyper Rimi müüja mulle kogu oma kehakeelt abiks võttes kinnitada, et see on püütud sisuliselt siitsamast Aegna tagant, ent kassas hüppab tšekile ikkagi teadaanne "Rootsi kala".
Ei, selle eksperimendi peab päästma turg.

Eesti õunad on Keskturul täiesti olemas: punapõsksed, vissis ja plekilised, ehk, nagu armastatakse Eestis tunnustada, "väärikalt vananenud". Ma olen siiski väga õnnelik, sest need on mu esimesed puuviljad üle kahe päeva. Ostan saja krooni eest ka marineeritud rohelist tomatit, rohelist sibulat ja mugula 350kroonise kilohinnaga Eesti küüslauku. Ma ei saa küll aru, miks peab küüslauk olema samas hinnas kalamarjaga, kuid eks ma olengi väga piiratud inimene.
Venelannast müüja teeks meeleldi kaupa ka mustjaks pudruks soolatud metsaseente ja pundikese kinza osas, ent seente jaoks pole surmatung piisavalt tugev ning kinza ehk koriander pole pärit Eestist.
Mu kõrval maitseb hapukapsatünnist kapsast mees, kes näib kandvat seljas pooleks lõigatud vatitekki. Kaks väikest hakki lendab häält tegemata üle müüja pea.
Nüüd ootab ees kalakuur, kus, nagu selgub kohe varsti, lõhnab. Lõhnab nii, nagu oleks seal kala, palju kala, ja juba pikemat aega. Ma tõesti ei tea, mismoodi õnnestub kalalõhna vältida suurtel poodidel, kuid võib-olla tuleb see sellest, et seal on võetud kasutusele külmutusseadmed. Olen juba valmis ostma paari enam-vähem värske olemisega lesta, kuid siis prantsatab poristele põrandakividele kast, milles vingerdavad täiesti elavana surnukuuri toodud silmud.
Mind huvitab nõrgalt, mismoodi algab klassikaline silmuretsept ("Võtke silmul sabast kinni ja lajatage ta peaga vastu lauda?"), ent elamusi on kalaeine jaoks saanud liiga palju. Viis minutit hiljem leian müüja juhendusel turvalise Stockmanni kõige põrandalähedasemalt riiulilt purgi Põltsamaa õunakastet ja söön sellega kodus pisut putru. Ma ei julgenud vaadata, mis riigist köögikapis olnud helbed pärit olid, kuid puder sai igatahes väga hea.

Neljanda päeva hommikuks saab selgeks, et ma olen hakanud kaotama kaalu. Inimesele, kelle kehamassiindeks on 28,05, on see tore uudis, kuid kindlasti pole siin midagi imestada. Mu eined on olnud aina troostitumad. Nurgapealse keldripoe matroonist müüja rebis end ohkega vestlusest lahti ja osutas külmkapi kõige alumisele riiulile, kus kaks sinist munakarpi mulle juba kaugelt "Labu apetiti!" hõikasid. ­Jooksin läbi talvepakase Stockmanni ja ­ostsin karbi Tall­eggi range režiimiga kanavanglas munetud mune - kõik üksnes selleks, et avastada koju jõudes, et mu köögis on ainus rasvaine tumepunane Aafrikast pärit palmiõli.
Jooksin läbi pakase Kaubamajas paiknevasse ökopoodi ja ostsin sealt veidi kodumaist ja kolm korda palmiõlist kallimat tudraõli (ja mahekohupiima ja kanarbikumett ja rukkihelbeid) - kõik üksnes selleks, et avastada kodus, et mul pole Eesti soola. Ja Eesti soola hankida on tõepoolest võimatu, jookse, palju tahad - kui just seda mitte ise aurutada mereveest.

Seitsmenda eksperimendipäeva hilisel õhtutunnil tekib toimetusse egüptoloog Sergei Stadnikov. Nagu ikka on Sergeil kaasas kommid, mida ta slaavi külalislahkusega teistele meeleldi pakub. "Mis ta nüüd oligi," tuustis Sergei oma koti kallal, leidis siis mingid nutsakad ja lõi üle näo särama: "Geisha!"
Ja sekund hiljem: "Rafaello!!"
Kuid ma ei saa neid komme süüa, ei saaks isegi Kalevi omi, sest, nagu tunnistab Kalevi kommunikatsioonijuht ­Karin Leemet, "kakaouba ja suhkruroog meil ei kasva". Ja ikkagi olen ma eksperimendi osas juba rikkunud reegleid, sest (nagu selgus päev liiga hilja) pole ka ühel õhtul innukalt manustatud Saku Tume toodetud sugugi mitte ainult Eesti toorainest.
"Kahjuks peame tõesti nentima, et Eestis ei ole oma linnasetootmist ning ka humalaid tööstuslikult kasutataval kujul meil ei kasvatata," teatab Priit Põiklik, Saku kommunikatsioonijuht. Ka olen ma masenduse ja letargia vastu joonud kohvi (sisendades endale, et see koosneb 99 protsendi ulatuses kodumaisest kraaniveest), kuigi peatoimetaja Priit Hõbemägi soovitas mul mahedalt naeratades asendada kohv eksperimendi ajaks "põieteega". Aitäh, Priit, jumalik nõuanne - ja jumal näeb, et ma olengi neid joonud: ilget nõgeseteed ja päris maitsvat piparmünditeed ja tolmumaitselist "kosutavat teed", mis ilmus mu köögikapist välja masalapaki tagant ja kaotas tarvitamiskõlblikkuse kirjade järgi juulis 2006. Ja ma pole söönud nädal aega ühtki mitte-eesti toitu - ja nüüd on mul sellest kõigest villand.
Viis minutit hiljem olen juba Vapiano ukse ees mis, taevale tänu, pole veel kinni. "Üks papardelle pasta pomodoro e rucola kastmega - ja palun pange tšillipipart ka, kohe hästi palju! Ja parmesani ka, palun!"

Nädal otsa vaid Eesti toitu manustades olen ma kaotanud märkimisväärselt raha. Tõotan siinkohal, et ma ei vali enam kunagi poest Peipsi sibulat, kui see on kaks korda kallim kui Soome sibul, või Eesti ubinaid olukorras, kus need on viis korda kallimad kui Poola õunad. Unustage ära see patriotismil ratsutamine, palun! Kindlasti on teil ohtralt kliente, kuid kui te ei suuda müüa õunu ja sibulaid mõistliku hinnaga, siis  m i n u poolest, kallid talunikud, võite neist teha oma tarbeks lihtsalt väga palju õuna-sibulahoidist.
Teiseks olen ma kaotanud kaalus 3,6 kilo. Mitte sellepärast, et Eesti toit oleks eriti rasvavaene, vaid sellepärast, et ma olen saanud süüa umbes kolm korda vähem kui enne. Tervisekasu, mida kohalik toit väidetavalt tooma peaks, on jäänud aga märkamatuks.
Ma olen küll energilisem kui varem, kuid paraku ka kõvasti vihasem. Mu põlved raksuvad valjult - miski, mida nad kindlasti ei teinud nädal varem, mojo'ga on lood sama kehvad kui Austin Powersil ja huuled on verised, lõhenenud ja kärnas ("Väga hea rohi lõhkenud ja ülesohatanud mokkadele olla kuusekoor, kui seda puust saadik ära lõigatavat, pealt must jagu kuni mähini ära kaabitavat ja mokkade vahel hoitavat," teavitab rahvatarkus).
Viimane lubadus kõlab nii: ma ei loobu enam kunagi nädalaks ajaks vürtsidest. Öelda lahti sidrunheinast ja tähtaniisist ja kakaost ja tšilli­piprast ja kurkumist - mitte iial enam! Piirata oma toidumaitsestamist keset talve ainult pune ja piparmündiga on selge masohhism; katse muuta inimest, kes ju iial ei muutu. Kel vere ­maitse suus, see murrab edasi, nagu kirjutas Mati Unt. Teie häbematult kallites saiades võiks olla pisut rohkem kaneeli, nagu ütles Karlsson.