* * *
Nädal otsa vaid Eesti toitu süües olen ma kaotanud märkimisväärselt raha.

Luban siinkohal, et ma ei vali enam kunagi poest Peipsi sibulat, kui see on kaks korda kallim kui Soome sibul, või Eesti ubinaid olukorras, kus need on viis korda kallimad kui Poola õunad. Unustage ära see patriotismil ratsutamine, palun! Kindlasti on teil ohtralt kliente, kuid kui te ei suuda müüa õunu ja sibulaid piisavalt mõistliku hinnaga siis m i n u poolest, kallid talunikud, võite neist
teha oma tarbeks lihtsalt väga palju õuna-sibulahoidist.

Teiseks olen ma kaotanud kaalus 3,6 kilo. Mitte sellepärast, et Eesti toit oleks eriti rasvavaene, vaid sellepärast, et ma olen saanud süüa umbes kolm korda vähem kui enne. Tervisekasu, mida kohalik toit väidetavalt tooma peaks, on jäänud aga märkamatuks. Ma olen küll energilisem kui varem, kuid paraku ka kõvasti vihasem. Mu põlved raksuvad valjult - miski, mida nad kindlasti ei teinud nädal varem, mojo´ga on lood sama kehvad kui Austin Powersil ja huuled on kärnas, verised ja lõhenenud ("Väga hea rohi lõhkenud ja ülesohatanud mokkadele olla kuusekoor, kui seda puust saadik ära lõigatavat, pealt must jagu kuni mähini ära kaabitavat ja mokkade vahel hoitavat," teavitas rahvatarkus.)

Viimane lubadus kõlab nii: ma ei loobu enam kunagi nädalaks ajaks vürtsidest. Sidrunirohust ja tähtaniisisist ja kakaost ja tšillipiprast ja kurkumist - mitte iial enam! Piirata oma toidumaitsestamist keset talve ainult pune ja piparmündiga on selge masohhism; katse muuta inimest, kes ju iial ei muutu. Kel vere maitse suus, see murrab edasi, nagu kirjutas Mati Unt. Teie häbematult kallites saiades võiks olla pisut rohkem kaneeli, nagu ütles Karlsson.