Nädal näljahäda ehk 7 päeva eestimaist toitu
On 27. jaanuari pärastlõuna ning ma pole midagi
söönud. Selles poleks midagi erakorralist - enamasti ma unustangi
hommikusöögi -, sest üldjuhul lahendaks olukorra väike
kogus wok´i toimetusest saja meetri kaugusel jäävas Cafe
Kompassis. Kuid täna on mu ees laual tops Nopri
astelpajujogurtit ja
pudel Kadarbiku toormahla - ja ma ei tohi neid puudutada. Mitte enne, kui olen
kindlaks teinud, et see kõik on täiesti kodumaine.
Ma
osalen toimetuse ülesandel õilsas eksperimendis, katses püsida
nädal aega elus vaid Eesti toidul. Süüa asju, mis on kasvanud
Eestis ja valmistatud Eestis ning vältida kõike, mis sisse toodud
väljastpoolt. Idees endas pole midagi uut. Kanada literaadid Alisa Smith
ja J.B. MacCinnon veetsid oma kodust vaid saja miili raadiuses kasvanud
või ringi jooksnud toitu süües terve aasta, vormistades
läbielamised bestselleriks "100-Mile Diet". Väga
jõudsalt on local food
frenzy kanda kinnitanud ka Californias (mille floora, tõsi küll, on
Eesti omast veidi mitmekülgsem) ning otse oma õuel kasvatatud toidu
kasuks kõnelebki mitmeid häid argumente. Need ulatuvad
ökoloogilisest mõtlemisest (sest kui palju saastavad oma teekonna
ajal keskkonda Uus-Meremaalt sinu kodupoodi lendavad igiroosad õunad?)
kuni väidetava isikliku tervisekasuni ning siin, Eestis ja majanduskriisi
aegu ei saa üle ega ümber muidugi ka isamaalisest momendist, sest
miks peaks tulu saama Fazer, kui sama raha eest võib toetada mõne
siinse kommivabrikandi põnevaid äriprojekte.
Aga ikkagi
olen ma selleks eksperimendiks vale inimene, sest minu tavapärases
ratsioonis pole midagi kodumaist peale õlle, kohupiima ja leiva. Ma
jumaldan riisi ja pastat, seesamiõli ja tšillipipart,
39krooniseid Kalev Kesküla heakskiiduga säästu-merlot´sid
ja apelsine ning üks mu lemmiktoite koosneb tumerohelisest
lehtköögiviljast, küüslaugust, austrikastmest ja
tšillist (kinnitan siinkohal, et austrikastmel pole vähemasti hinna
osas midagi pistmist austritega; Tais maksab see aromaatne paks ja mustjas
vedelik umbes kümme krooni pudel). Kuid üheks nädalaks on
austrikastmega paraku ühel pool.
* * *
On ikka veel 27.
jaanuar. Ma valin telefoninumbri ja ootan ning ootan ja ootan. Pärast
lõputuna tunduvat kutsumist tõstabki kellegi käsi kusagil
Lõuna-Eestis telefonitoru ning teismeline tütarlaps ütleb
tüdinud toonil, et ta kuuleb.
"On see Nopri talu?"
"Jah." (Tüdruk ei tundu palju innukam).
"Kas teie toodetav jogurt on täiesti kodumaine?
Tehakse
seda ikka Eesti piimast?"
"Ma ei oska vastata, mu ema ega
isa pole kodus. Helistage kella viie paiku tagasi umbes." Valin
järgmiseks Kadarbiku mahlatalu numbri.
"Jaa, Veiko
kuuleb," teatab müügijuht rutiinivabalt, kuid küsimus
peedimahla tooraine päritolu osas ei paista talle valmistavat mingeid
probleeme. Need on Eesti peedid.
"Kindel?" küsin
murelikult üle.
"No miks mitte kindel?" imestab
Veiko."Me ju ise kasvatame neid."
"Siis on väga
hea" ütlen ma, tundes end veidi debiilsena.
"Nägemist!"
Kõht koriseb juba.
Eesti toitudel võivad olla väga isuäratavad nimed. 600 000
krooni riigi raha maksma läinud internetilehekülg http://www.eestitoit.ee /
teatab soovijale näiteks, et traditsiooniliste Eesti toitude hulka
kuuluvad kotletid ja kanad, pardid ja haned, marineeritud paradiisiõunad
ja maksapasteedid, silguvorm (soolaräimed küpsetatud muna, piima ja
kartuliga), hautatud hapukapsas tangude ja pekilihaga, bubert ning
lumepallisupp. See on tõesti fantastiline, kuid paraku ei ole hoolimata
Eesti toidu reklaamile kulutada plaanitud 60 miljonist kroonist lihtne leida
Tallinna kesklinnas söögikohta, mille menüüst vaataks vastu
kiluvõi, ternespiimakook või nukrakõlalise nimega supp
parak (vähetuntud eestipärane keedus sibulast, porgandist,
vorstikestest ja loomalihast). Meid ümbritsevad internatsionaalsed
wok-toidud ja mõistliku hinnaga pastad ning, käsi südamel,
mulle on see üldjuhul sobinud väga. Kuid mitte selleks
eksperimendiks. Isegi Narva kohvikus ei oska müüja mulle öelda,
kust riigist on pärit jahu, kapsas ja munad, mille ühinemisel
sündis kapsapiruka-nimeline energiapomm.
Kuldne Notsu on
inimtühi. Siin einestab viis või kuus seiklusjanulist turisti, kuid
peenetundeline kelner ei näi imestavat pentsiku kodumaise kliendi
küsimuse peale, kas peedisuppi pandav liha ikka o
n isamaine (ta käib kokalt küsimas ja tuleb tagasi vastusega, et
on).
Kuid tõttöelda pole see vesine ja vintskete
lihakangidega leem suurem asi hoolimata 90kroonisest hinnast. Metsmarjamoosiga
serveeritud kodumaine kama (50 kr) on küll jumalik, kuid nii või
teisiti ei võimalda mu palk üle ühe korra Kuldses Notsus
süüa. Ega ka mitte Eesti Majas või Kaerajaanis, kus
"räime lasagne murulaugu pestoga" maksab menüü
kohaselt 130 krooni - vähemalt mitte siis, kui ma kunagi veel tahan korra
tom yum´i või vitamina kodumaale sõita. Pean eksperimendi
raames sööma võimalikult palju kodus, ent
külaskäigud suurematesse toidupoodidesse ei mõju
inspireerivalt. Õunad
on Stockmannis enamasti pärit
Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt või Argentiinast,
küüslauk Hiinast ning 120kroonise kilohinnaga mädarõigas
on eksootika huvides toimetatud kohale Roheliselt Mandrilt. Isegi Salvesti
mahlad pole toodetud
Eestis ("Neid tehakse meie retsepti järgi meile Leedus,"
tunnistab
turundusdirektor Sigrid Pukk) ning kaerahelbedki tulevad meile üldiselt
sellistest viljakandvatest riikidest nagu Leedu, Läti ja Poola. Eesti
musta leiba, sealiha, lehtsalatit, kartulit, porgandit
ja kaalikat ma küll leian, ent kalaga on keerulisem. Sprotid on ilmselt
koššer, kuid Norra lõhe on mõistagi välistatud
ja skumbria niisamuti, Eesti ahven ja koha on aga mõeldud ühest
teisest ühiskondlikust klassist pärit tarbijaile (aga kaks päeva
hiljem ostan ma tüki koha ikkagi, lihtsalt kiusuks!). Suitsuräime
osas võib Lootsi Hyper Rimi müüja mulle kogu oma kehakeelt
abiks võttes kinnitada, et see on püütud sisuliselt siitsamast
Aegna tagant, ent kassas hüppab tšekile ikkagi teadaanne
"Rootsi kala". Ei, selle eksperimendi peab päästma turg.
Eesti õunad on Keskturul täiesti olemas: punapõsksed, vissis
ja plekilised, ehk, nagu armastatakse Eestis tunnustada,
"väärikalt vananenud". Ma olen siiski väga
õnnelik, sest need on mu esimesed puuviljad üle kahe päeva.
Ostan saja krooni eest ka kolm marineeritud rohelist tomatit, rohelist sibulat
ja mugula 350kroonise kilohinnaga Eesti küüslauku. Ma ei saa
küll aru, miks peab küüslauk olema samas hinnas kalamarjaga,
kuid samas olengi ma väga piiratud inimene.
Venelannast
müüja teeks meeleldi kaupa ka mustjaks pudruks soolatud metsaseente
ja pundikese kinza osas, ent seente jaoks pole surmatung piisavalt tugev ning
kinza ehk koriander pole pärit Eestist.
Mu kõrval
maitseb hapukapsatünnist kapsast mees, kes näib kandvat seljas
pooleks lõigatud vatitekki. Kaks väikest hakki lendab
häält tegemata üle müüja pea.
Nüüd ootab ees kalakuur, kus, nagu selgub kohe varsti,
lõhnab. Lõhnab nii, nagu oleks seal kala, palju kala, ja juba
pikemat aega. Ma tõesti ei tea, mismoodi õnnestub
kalalõhna vältida suurtel poodidel, kuid võibolla tuleb see
sellest, et seal on võetud kasutusele külmutusseadmed. Olen juba
valmis ostma paari enam-vähem värske olemisega lesta, kuid siis
prantsatab poristele põrandakividele kast, milles vingerdavad
täiesti elavana surnukuuri toodud silmud. Mind huvitab nõrgalt,
mismoodi algab klassikaline silmuretsept ("Võtke silmul sabast
kinni ja lajatage ta peaga vastu lauda?"), ent elamusi on kalaeine jaoks
saanud liiga palju. Viis minutit hiljem leian müüja juhendusel
turvalise Stockmanni kõige põrandalähedasemalt riiulilt
purgi Põltsamaa õunakastet ja söön sellega kodus pisut
putru. Ma ei julgenud vaadata, mis riigist köögikapis olnud helbed
pärit olid, kuid puder sai igatahes väga hea.
Neljanda
päeva hommikuks saab selgeks, et ma olen hakanud kaotama kaalu. Inimesele,
kelle kehamassiindeks on 28,05, on see väga hea uudis, kuid kindlasti pole
siin midagi imestada. Mu eined on olnud aina troostitumad. Nurgapealsest
keldripoe matroonist müüja rebis end ohkega vestlusest lahti ja
osutas külmkapi kõige alumisele riiulile, kus kaks sinist munakarpi
mulle juba kaugelt "Labu apetiti!" hõikasid. Jooksin läbi
talvepakase Stockmanni ja ostsin karbi Tallegi range režiimiga kanavanglas
munetud mune - kõik üksnes selleks, et avastada koju jõudes,
et mu köögis on ainus rasvaine tumepunane Aafrikast pärit
palmiõli. Jooksin läbi pakase Kaubamajas paiknevasse ökopoodi
ja ostsin sealt veidi kodumaist ja kolm korda palmiõlist kallimat
tudraõli (ja mahekohupiima ja kanarbikumett ja rukkihelbeid) -
kõik üksnes selleks, et avastada kodus, et mul pole Eesti soola. Ja
Eesti soola hankida on tõepoolest võimatu, jookse palju tahad -
kui just seda mitte ise aurutada mereveest.
Seitsmenda
eksperimendipäeva hilisel õhtutunnil tekib toimetusse
egüptoloog Sergei Stadnikov. Nagu ikka on Sergeil kaasas kommid, mida ta
slaavi külalislahkusega teistele meele
ldi pakub. "Mis ta nüüd oligi," tuustis Sergi oma koti
kallal, leidis siis mingid nutsakad ja lõi üle näo
särama: "Geisha!"
Ja sekund hiljem: „Rafaello!!"
Kuid ma ei saa seda kommi süüa, ei saaks isegi Kalevi oma, sest, nagu
tunnistab Kalevi kommunikatsioonijuht Karin Leemet, "kakaouba ja
suhkruroog meil ei kasva". Ja ikkagi olen ma eksperimendi osas juba
rikkunud reegleid, sest (nagu selgus päev liiga hilja) pole ka
ühel õhtul innukalt manustatud Saku Tume toodetud sugugi mitte
ainult Eesti toorainest.
„Kahjuks peame tõesti nentima, et Eestis ei ole oma linnasetootmist
ning ka humalaid tööstuslikult kasutataval kujul meil ei
kasvatata," teatab Priit Põiklik, Saku kommunikatsooonijuht. Lisaks
olen masenduse ja letargia vastu joonud ka kohvi (sisendades endale, et see
koosneb 99 protsendi ulatuses kodumaisest kraaniveest), kuigi peatoimetaja
Priit Hõbemägi soovitas mul mahedalt naeratades asendada kohv
eksperimendi ajaks „põieteega". Aitäh, Priit, jumalik
nõuanne - ja
jumal näeb, et ma olengi neid joonud: ilget nõgeseteed ja päris
maitsvat piparmünditeed ja tolmumaitselist „kosutavat teed",
mis ilmus
mu köögikapist välja masalapaki tagant ja kaotas
tarvitamiskõlblikkuse
kirjade järgi juulis 2006. Ja ma pole söönud nädal aega
ühtki mitte-eesti toitu -
ja nüüd on mul sellest
kõigest villand.
Viis minutit hiljem olen juba Vapiano ukse
ees mis, taevale tänu, pole veel kinni. „Üks papardelle pasta
pomodoro e ruccola kastmega - ja palun pange tšillipipart ka, kohe
hästi palju! Ja parmesani ka, palun!"
* * *
Nädal otsa vaid Eesti toitu süües olen ma kaotanud
märkimisväärselt raha.
Luban siinkohal, et ma ei vali
enam kunagi poest Peipsi sibulat, kui see on kaks korda kallim kui Soome sibul,
või Eesti ubinaid olukorras, kus need on viis korda kallimad kui Poola
õunad. Unustage ära see patriotismil ratsutamine, palun! Kindlasti
on teil ohtralt kliente, kuid kui te ei suuda müüa õunu ja
sibulaid piisavalt mõistliku hinnaga siis m i n u poolest, kallid
talunikud, võite neist
teha oma tarbeks lihtsalt väga palju
õuna-sibulahoidist.
Teiseks olen ma kaotanud kaalus 3,6 kilo.
Mitte sellepärast, et Eesti toit oleks eriti rasvavaene, vaid
sellepärast, et ma olen saanud süüa umbes kolm korda vähem
kui enne. Tervisekasu, mida kohalik toit väidetavalt tooma peaks, on
jäänud aga märkamatuks. Ma olen küll energilisem kui varem,
kuid paraku ka kõvasti vihasem. Mu põlved raksuvad valjult -
miski, mida nad kindlasti ei teinud nädal varem, mojo´ga on lood
sama kehvad kui Austin Powersil ja huuled on kärnas, verised ja
lõhenenud ("Väga hea rohi lõhkenud ja ülesohatanud
mokkadele olla kuusekoor, kui seda puust saadik ära lõigatavat,
pealt must jagu kuni mähini ära kaabitavat ja mokkade vahel
hoitavat," teavitas rahvatarkus.)
Viimane lubadus kõlab
nii: ma ei loobu enam kunagi nädalaks ajaks vürtsidest. Sidrunirohust
ja tähtaniisisist ja kakaost ja tšillipiprast ja kurkumist - mitte
iial enam! Piirata oma toidumaitsestamist keset talve ainult pune ja
piparmündiga on selge masohhism; katse muuta inimest, kes ju iial ei
muutu. Kel vere maitse suus, see murrab edasi, nagu kirjutas Mati Unt. Teie
häbematult kallites saiades võiks olla pisut rohkem kaneeli, nagu
ütles Karlsson.