Naeratusega märgitud*
“Elen on üks neist kolmest, kellele ma võiksin rahuliku südamega PÖFFi jätta,” ei varja festivali ema Tiina Lokk oma siirast respekti Elen Lotmani ja teiste alafestivalide juhtide Katrin Rajasaare (Sleepwalkers) ja Heilika Võsu (Animated Dreams) suhtes. “Rõõmupallideks” kutsub ta neid kõiki, aga Elenist võiks ta ilmselt kõige pikemalt rääkida.
See, kuidas Tartust Miina Härma gümnaasiumist pealinna operaatoriks õppima tulnud Elen kohe esimesel kursusel JustFilmi korraldama sattus, on Tiina sõnul traditsioonilne “õnnetu” õpilase lugu. “Lugesin sel ajal Pedas filmiajalugu. Elen oli selline tüdruk, kes hakkas silma ja kelle ümber keerles elu. Elen tahtis tegelikult ise ka festivalil kaasa lüüa ja mina haarasin temast mõistagi kohe kinni.”
Nüüdseks juba kaks aastat festivali “vedada” aidanud Maris Vals ütleb otse, et “kõikide südamete sekundiga sulataja” Elen on hingelt teismeline ja sellepärast ongi talle see noortefestival nii südamelähedane.
Eleni oma teooria on, et ka viiekümnene võib end teismelisena tunda. Just seetõttu on ta igal aastal “JustFilmi” programmi valinud ka tõsisemaid filme, kus ei oleks “mitte ainult seksi, vaid ka vägivalda”. Seletatuna tähendaks see siis mürsikute kasvuvaludele lisaks ka teisi, universaalsemaid, laiema kandepinnaga probleeme, nagu lapsed Iraagi sõja keskel, perevägivald jne.
Elen näeb eestimaise kino kiratsemise ühe põhjusena näiteks ootusäreva publiku pealekasvu puudumist. Selline tilluke suur missioon tal ilmselt meeles mõlgubki, et juba viis aastat kustumatu kirega lapsi ja noori kinno kutsub ning pisut teistsuguste filmide vaatamise harjumust süvendab.
Tiina Lokk tõstab esile Elenis ühendunud erakordset ratsionaalsust ja emotsionaalsust, avatust kõige suhtes, mis elul pakkuda on. “Ma ei ole tema suhtes üheski punktis eksinud. Temas oli juba viis aastat tagasi selline särts ja sära, mis tõmbas noori kaasa. Elen on universaalne, ta hõlmab hõlmamatut.”
Eleni lapsepõlv möödus põhiliselt Tartus, vanaisa Juri Lotmani viietoalises korteris. Maailmanimega semiootikul on kolm poega – bioloog Alex, semiootik Mihhail ja kunstnik Grigori. Ja sellest tüüpilisest nõukaaegsest ühiselust puudus vaid Mihhail. Ühes toas elas onu Grigori, kes Eleni avangardse kunstimeele üle siirast rõõmu tundis, teises toas elasid vanaisa-vanaema, ja kolmandas Eleni isa-ema, bioloogidest abielupaar Alex ja Kaja. Elenil on aasta ja neli päeva vanem õde Silvia (samuti bioloog, õpib magistrantuuris) ning seitse aastat noorem vend Eno-Martin ja viimasest veel kaks aastat noorem õde Aliine, kes praegu käivad keskkoolis.
Silvia sõnul oli Elen see, kes hommikul vanaema punutud pika patsi õue minnes kohe nokkmütsi alla peitis, sest rohkem kui midagi muud tahtis too tüdruk hoopis poiss olla. “Ta oli täielik rüblik, meeletu fantaasiaga tegelane. Elenil oli kogu aeg lasteaias mingi lugu jutustada, mida ta ise pärast veendunult uskuma jäi,” meenutab Silvia, kes vastupidiselt nooremale õele uhkelt paksu patsiga ringi vehkis.
Kajal ja Alexil oli Peipsi ääres ka maamajapidamine. Isa laenutas kolhoosist hobuse ja püüdis vanamoodsalt hakkama saada. Sinna aega jääb ka kodukits Nukitsamees, kellest õed Lotmanid võiksid lõputult lugusid vesta. Emapoolne vanaema elas aga Tallinnas Lasnamäel, ja siiani loob mõni Soome televisioonist nähtud jogurtireklaam otseühenduse lapsepõlvega.
Filmihuvi tuli Elenil juba varakult – vanaisale meeldis see eriliselt. Möödunud aastal ilmus Eleni eesti keelde tõlgitud Juri Lotmani “Filmisemiootika”. Poeetiline oleks mõelda, et omamoodi tänutäheks, et keegi tema püüdlustesse nii palju uskus – sest, olgem ausad, eks see paras hullumeelsus oli. Tahtmine Eestis filmitegijaks saada. Operaatoriks olukorras, kus pakkumine on siiani suurem kui nõudlus, kui nüüd pragmaatiliselt väljenduda.
1991. aastal kolis Alex Lotman Matsallu. Naine ja poeg läksid peagi järele ja õed nautisid teismelistena Tartus piiritut vabadust. Eks ema õhtuti helistas ja kontrollis ka, kus keegi on, aga põhimõtteliselt olid koolikaaslased ikka kadedad.
Keegi, kes alati võluvalt naeratavat, huvitavalt nasaalse häälega, südamlikku ja õhust emotsioone tabavat ning neist lähtuvalt tegutsevat Elenit kohanud, ei saa tema kohta midagi halba öelda. Sest tema oskus leida igas inimeses üles ainult neile omane keel ja nendega siis selle kaudu suhelda hävitab eos konflikti. Ta on lihtsalt nii vahetu ja aus, et need, kes konfliktseid situatsioone ikkagi mingil põhjusel tekitavad, hakkavad peagi oma kitsarinnalisust ja paindumatust häbenema.
Tudengid, kelle filmide operaatoriks praegu magistrantuuris õpinguid jätkav Elen aastate jooksul on olnud, kinnitavad nagu ühest suust, et temaga koos stressi ei ole – ta naerutab oma meeletu fantaasialennuga mis tahes mure minema. Lõputud lood kuristikku kukkuvatest lemmingutest ja teatud putukate veidratest paaritumisharjumustest hävitavad igasuguse loiduse. Muide, pühapäeval esilinastuvad “Sleepwalkersi” tudengifilmide festivali all kaks värsket tudengifilmi, mille operaator on Elen ise. Kaupo Kruusiaugu “Meister” ja Moonika Siimetsa “Deus ex Machina”.
Katrin Rajasaare, kes Raadiomajja kolinud PÖFFi kontoris on Eleniga pidevalt ninapidi koos, tunneb Eleni kõikjale jõudmise üle isegi natuke muret: “Ma ei ole kindel, kas ta üldse kunagi puhkab ka, sest tavaliselt kohtan teda pärast unetut ööd võtteplatsil või veidratel ajahetkedel PÖFFi kontoris arvuti taga korraga viies aknas vestlust arendamas – toores kaalikas näpus ja klapid peas.”
Vanem õde Silvia kinnitab, et Elen on tõesti kogu aeg töös – tal on sada projekti korraga käsil, üks huvitavam kui teine. Rikkaks need teda ei tee, aga õnnelikuks ilmselt küll. “Harilikult rabeleb ta nii palju, et unustab suisa ära, et tal on ka materiaalne keha, mis natuke hoolt vajab. Mingil hetkel jääb ta haigeks, ja siis ta lihtsalt lamab voodis, rüüpab teed ja ei räägi sõnagi. Põgusa turgutamise järel tormab ta jälle mõnele varem kokku lepitud kohtumisele kuulsa režissööriga või filmivõttele või järjekordset projekti juhtima.”
Eleni esimene oma film oli kursusetöö isa elust ja tööst Matsalu looduskaitsealal. “Homo sapiens” on tänaseks korjanud mitmelt rahvusvaheliselt festivalilt äramärkimisi. Jahimehe elufilosoofiat lahanud “Jäägermeistri” valmimise järel hakati Elenist rääkima kui lootustandvast tegijast loodusdokumentalistikas, Rein Marani mantlipärijast.
Aga Eleni jaoks on viimasel ajal looduse kutsest tugevam olnud loominguline kutsumus luua uusi maailmu. Kuigi vastuoli ta siin ei näe. ““Noh, võluriõpilased,” ütles isa ükskord, kui talle kursaõega maale külla läksime. Minu arust on see kõige ilusam asi, mida filmitudengite kohta öelda saab. Nii et ma ei saa dokumentaali ja mängufilmi tegemist kuidagi vastandada, nad on ühe maagia eri vormid. Keskkooli lõpus tuli igaühel midagi lennu-albumisse kirjutada. Mina ei osanud muud kui: “Minu elu on Film.””
* Üks Eleni kurt sõber võttis kohe tema nimeks viipe “naeratus”.
Saatuslik aasta 2005p
Elen Lotman osales tänavu märtsis-aprillis Jaapani film-noir’i thriller’i “Invisible Waves” võtetel. Režissöör Pen-ek Ratanaruang, operaator Christopher Doyle (“2046”).
Veebruari alguses Berliini filmifestivalil Doyle’il nööbist haaranud Elen rääkis ennast operaatorgruppi assistendiks. Tuli veel viivuks Eestisse ja lendaski saladusloori all põrgupalavasse Bangkokki. Kunagi algab Eleni CV ehk just viitega aastale 2005.
Kaugelt saadetud reisikirjad lõppesid kõik ühtmoodi – alla oli kirjutanud “maailma kõige õnnelikum Elen”. Otsutage ise: “Istusime kuulsa Oriental Hoteli jõeäärsel terrassil ja sõime õhtust koos Chris Doyle’i, Pen-Ek Ratanaruangi, Gus Van Santi ja tema boyfriend’iga. Lõbus oli. Ja järsku avastasin ma end mõttelt, et vähem kui pool aastat tagasi võitsid nii Chris kui ka Gus PÖFFil peaauhinnad. Ja kui keegi oleks mulle siis öelnud, et aprillis viskan ma nendega koos öises Bangkokis nalja Peter Greenaway üle, oleks ma ennast ribadeks naernud. Vot selline imelik asi on elu.”
