Teise jõulupüha hommik kell 9.30. Anu päevitab. Kauaks siia jääme? Vaatan võrgust ilmateadet. Meri on jäänud jube vaikseks ja läinud kaldast kaugele. Veel palju kaugemalt paistab ilmatuma pikk valge laine – tuleb nagu vatimüür ranna poole. Kell on 10.30.

Üks bikiinides proua on kaldast ligi 100 meetrit mere poole kõndinud. Kohalikud pistavad äkitsi kisama. Tädi seisab, käed puusas, ja vahib kihvti lainet. Kohalikud röögivad – tädi hakkab jooksma. Ka kuivale jäänud sukeldujad liduvad ranna poole, kuid laine murrab neist üle ja murdub 20 meetrit enne randa. Päevitusala on vee all. Kaldale on uhutud palju kalu ja sodi, näiteks kasutatud kondoome. Turistid ja kohalikud loobivad kalu tagasi vette. Teen sellest paar pilti. Ja siis äkki – keegi nagu käivitab motika mu kõrva ääres… prrrr-nataki! Olen üleni märg ja liivane, laine hakkab mind vee poole vedama. Veel teinegi litakas lendab vastu selga – see lööb mu naaberhotelli esimese maja juurde. Vesi tõmbab mind tagasi. Kuidagi rebin end esimese korruse rõdule. Lained peksavad vastu kivist maja. Jooksen võõrasse hotellituppa peitu. Kus Anu on?

Lained löövad vastu akent. Ei anna endale aru, et kaldapealses majas on veel ekstra ohtlik olla. Kontrollin fotokat – ei funka enam. Korraks nagu lained vaibuvad, lipsan valja ja hakkan kaldast eemale sumama, läbi puusast saati vee. Mudases vees ujuvad roikad ja mis kõik veel. Kurat, betoonmüür on vahel. Tagasi. Pelgupaiga plaaditud vundament on sodi, ukerdan ujuva jama vahel, peal ja sees oma hotelli poole tagasi. Hüüan Anu. Välibaar on ribadeks, pudelid-klaasid hulbivad vees, üks suur punane õun samuti. Vaatan meie rõdu poole, kuhu viib eraldi trepp. Anut pole. Hüüan. Ei midagi. Hoov on põlvini vett ja risu täis.

Anu hüüab mind teise numbritoa rõdult, kuhu üks rootslane ta üles vinnas. Enne seda oli ta vastu maja seina lennanud, jalad-kaed ära kriipinud. Laine tulles pistis ta maja poole jooksma, suutes kaasa haarata riidest rannakoti, kus oli muuseas osa meie rahast, tema pass, pilet ja mobla. Kott on nüüd paksult liiva ja vett täis. Telefon kutu, paberid vettinud. Rootslaste pakitud kotid ujuvad. Nende lennuk läheb täna…

Sumpame oma trepi poole, mida blokeerib grillvann ja suur känd, mis on tulnud ei tea kust. Ilmselt mõnelt teiselt saarelt.

Meie rõdule jookseb ka üks kohalik, kes väidab, et on elanud Ko Lantal 10 aastat ja selle aja jooksul pole ta midagi sellist näinud. Hirm hakkab. Proovime end pisut liivast puhtaks pesta – vett pole. Lobistame kiirelt pudeliveega. Pakime paaniliselt asjad, mida meil on õnneks kummalgi ühe seljakoti jagu. Lained löövad taas vastu seina. Vaiksemal hetkel lidume 100 meetrit suure tee poole, kuhu on vesi juba igasugu sodi kandnud. 11.30. Kõrgendikul asub mošee, mille juures on palju kohalikke. Osa nutab. Selgub, et naabersaar Ko Phi Phi on täielikult uppunud. Tänase Täiskuupeo jaoks oli sinna spetsiaalselt palju noori kokku sõitnud. Kolme tunni pärast tulevat Ko Lantale järgmine laine. Tuleb süüa ja juua varuda. Anu on paanikas ega julge alla minna.

Enamik poode on kinni. Ühest saame Pepsit, vett ja saia. Ronime kompsudega ca 20 meetri kõrgusele džunglisse. Äärmiselt järsu mäe nõlval istub ja seisab sadu inimesi, peamiselt turistid, enamik poolpaljad, mõned päris verised. Sakslaste kamp kisub suitsu, üks röögib, on vist šokis. Ühel naisel on mees kadunud. Mõni pere on suutnud lastekärud kaasa võtta. Üks ema hoiab oma karjuvat pisikest süles. Läbi puude paistab meri suhteliselt rahulik.

Helistatakse kodustele, kaaslased paluvad ka oma lähedasi teavitada. Isa telefon on kõnepostis. Me oleme elus! Saadan sõnumeid, et sõbrad võrgust vaataksid, mis toimub. Kell on 12.30 – kaks ja pool tundi uue laineni. “Kas oleme piisavalt kõrgel?” “Vaata kohalikke!” “Nemad ju ka ei tea, kuhu ja kuidas!”

13.30. Mõned juba liiguvad alla! Issand, ärge minge! Selgub, et seal saab süüa osta. Toon igaks juhuks puuvilju, kokat, magusat ja veel vett. Rootsi tüdruk räägib, et Indias oli maavärin. Esimesed sõnumid kodustelt – maavärina järeltõuked, pidage vastu, võtke ühendust mis tahes ELi riigi konsulaadiga… Järgmised sõnumid – haid pühi ja aastavahetust neilt, kes ei tea meie asukohta. Lülitan telefoni välja, et akut säästa. 15:00! Kuulame teraselt, aga maanteel kimavad motikad ja autodki – merd pole kuulda. Nii kõrgelt pole enam näha ka. Ootame, jalad on väsinud. Kallakul istumine on füüsiliselt koormav. Sõnumid sõpradelt – olete elus, are you alive? Uuest lainest pole midagi kuulda. Taevas lendavad üksikud helikopterid. Mošees algab valju lauluga palvus.

17.30 pimeneb. Teen kolmest roikast pingi, kus natukenegi istuda saab. Kohalikud korjavad hagu. Inimesed kogunevad ümber lõkete. Kohalik proua ravitseb kannatanute haavu, toob natuke riisi ja mõned tekid. Rootsi vanatädi oksendab. Šokk on suur.

19:30 liigub kuuldus, et pool tundi tagasi tabas mandri lähimat linna Krabi teine hiidlaine. Paris jube. Kas oleme ikka piisavalt kõrgel? Isa teatab, et kogu Aasias on hukkunuid 7000! Ühel rootslasel on sünnipäev – lauldakse. Täiskuu kumab taevas, meri ei paista. Kuulame pingsalt. Kas nüüd? Eee, keegi vist käivitas motika… Kas see? Eee, ei tea, mingit karjumist pole kuulda… Kas see porisev kohin? Nüüd? Kas see?

Kell 22.00 teatab isa, et hukkunuid on 10 000. Kuidas me siin magame? Paneme märjad riided kilekotti. See on padi. Jalgu pole kuhugi toetada. Liikmed surevad üksteise võidu. Püherdame. Vahepeal natuke tukume. Öösel liiklus vaibub. Kuulame merd. Kohati mühiseb päris kõvasti. Suured lained? Mis rannas toimub? Džunglis kisub jahedaks. Paneme kampsunid selga. Vaike Rootsi poiss köhib teki all väga valusasti ja kaua. Jõulud on selleks korraks läbi.

01.30 kireb kusagil ogar kukk!? Koerad uluvad täiskuu poole. Üritame magada. Mehed hoiavad lõket. Kokku on kallakul mitukümmend tuleaset ja mõnisada inimest. Kauaks me siia saarele jääma peame?

Mošees esimene palvus kell 05.00, päike hakkab tõusma. Mis teeme? Vaatame hotelli juurde? Ei – laseme jalga! 06.00 kotid selga ja mäest alla.

Sõbralik autojuht viskab meid kaile. Selgub, et laev ei käi täna! Appi! Mis teha? Anul jalg valutab, nagu oleks motikalt kukkunud. Palju sodi on majade vahele uhutud, kohalikud pühivad tänavaid. Majad ise seisavad enam-vähem püsti. Jõgi on kuiv. Meri on vaikne. Avatakse esimesed turismibürood. Saarelt pääseb ära ka minibussiga, mis sõidab ringiga ja kasutab kahel korral lühikese maa läbimiseks autopraami. Saame kohalikke hindu arvestades kallid piletid – 100 krooni nägu. Pääseme esimeste seas, sest meil ei jäänud midagi hotelli. Sõidame rannikule ja edasi sisemaale. Kui see kõik oli film, siis loodame, et teine osa ei tule enam nii huvitav.