|
| Vana kukk riskib eluga | |
| Kanamammide hoolitsus oli Herberti surmani ära tüüdanud ja poputamisest pääsemiseks lendas kukk katuseharjale. Sealt nautis kikas vaadet ümbrusele, ajas rinna kummi ja lasi laulu lahti. Kanad all õuemurul ahastasid. Nad kartsid, et Herbert võib libastuda, alla kukkuda ja oma värviliste sulgedega ehitud kaela murda. | Ühel suvepäeval lendas kukk Jaagup aiaposti otsa ja kires, nii et õu rõkkas: "Vaadake, kui kõrgel ma olen! Vaadake, kui kõrgel ma olen!" Kanad vangutasid murelikult pead. Soliidses eas kukk ei peaks noore kikka kombel uhkustama ja ennast naeruväärseks tegema. |
| Klatšihimuline telereporter kiusab peategelast | |
| Maara tuntus ravitsejana kasvas ja seepärast polnud midagi imestada, kui ühel päeval saabus tema juurde telereporter Plõks, kelle erialaks olid igasugu kõlakad ja seltskonnauudised. "Noh, Maara, aeg on sinust üks vahva uudislugu teha," teatas Plõks rõõmsalt. | Lõpuks jõudsid kuuldused päkapikk Peetrist ka reporter Elmar Lontkõrvani. Kuna hetkel ühtki teist kuulujuttu liikvel polnud, plaksutas Elmar rõõmust käsi, haaras kaamera ning hüppas autosse. Varsti peatus masin pidurite kriginal metsatalu väravas. "Kus päkapikk on?" nõudis reporter majarahvalt. |
| Peategelane pääseb meedia käest | |
| Plõks pidas sõna. Maarat ei tülitanud ta enam kunagi. | Pärast Lontkõrva ei julgenud ükski reporter päkapikku uuesti jahtima tulla ning metsatalus hingati taas kergemalt. |
| Poiss juhatab loomade laulukoori | |
| Siis hakkas laulupidu. Pärast väikest segadust kohtade sissevõtmisel sai koor häälerühmade kaupa paigale ja Tõnn tõstis käed. Tema märguande peale alustasid loomad-linnud laulu, mis helises vastu metsas, tõusis puude ladvusse ja kandus kaugele eemale. | Peeter seisis keset voogavaid hommikuhääli ning vehkis kätega otsekui dirigent Ta näitas sisse vintide trillerdusi ja rabakana hõike, tetrede kudrutamise ning kukk Jaagupi pika ilusa soolo. Koor allus dirigendi kepile nagu üks mees ning meloodiasse ei eksinud ainustki valet nooti. |
| Loomad purustavad piirdeaia | |
| Aiapostid rägisesid ja järgmisel hetkel prantsatas pehastu-nud piire vastu maad. Tee kartulivagude juurde seisis valla. Sigudi-kud tõstsid sabad selga ja leekisid julgelt ihaldatud maiuse poole. Veel hetk ja nende rammusad kärsad oleksid hakanud mullast mahlaseid mugulaid kündma. | Sõrgadega mullakamakaid üles paisates tormas vihane härg laudast välja ning lõi paari hoobiga pilbasteks aidaseina najale tõstetud ree, kündis sarvedega üles mitu lillepeenart ning lennutas kiviaia najale toetatud jalgratta viuhti üle majakatuse. |
| Metsas kütib halastamatu jahimees | |
| Metsas, mis Maara majapidamist ümbritses, luusis sageli ringi jahimees Välejalg. Kaheraudne püss rihmapidi seljas, müdistas ta loomade jälgi ajades puudealuses ja ragistas padrikus. See suur ja südametu mees ei halastanud mitte ainsalegi ulukile, kui see ta püssiraua ette sattus. | Hunt võsavillem oli jahimeestele pihku jäänud. Ühelt poolt tulid püssimehed koertega, teisalt takistasid põgenemist kirjud lehvivad lipud, mida metsakutsa pelgas. Surm vaatas laigulistes riietes jahiliste kätes kiiskavatest püssiraudadest vanale kavalale laanepenile otse silma. |
