Nahast kindad, barett ja punane sall
Meie Moskva kodu asus Kurski vaksali lähedal, vanas veneaegses puumajas, kus korter ulatus huvitavalt läbi kahe korruse. Toona oli veel elus ka Vladimiri ema ning tema toas – ema toas, nagu me seda kutsusime – oli seinal imekauni tumedapäise tütarlapse portree.
Ma olin nii viisakas ja häbelik, et ma kunagi ei küsinud, keda sel fotol on kujutatud, aga lõpuks sain ma siiski teada. Ühel päeval Vladimir ise rääkis mulle.
Fotol olev tütarlaps oli Mila Giovanni, kellega Vladimir oli kohtunud enne sõda. Mila isa oli itaallane ja ema venelanna ning nad mõlemad, andekad noored, olid käinud Leningradi kunstiakadeemia ettevalmistuskursustel. Vladimir ja Mila võeti suure konkursi alusel akadeemiasse ka vastu, aga juba ettevalmistuskursuste jooksul olid nad teineteisesse muidugi ära armuda jõudnud. Juhtus siis nii, et ühel õhtul istusid nad mõlemad Neeva kaldal ning Mila küsis Valdimirilt: “Mis on sinul veel puudu täiuslikust õnnest?” Küllap ta ootas, et Valdimir vastaks – abielu –, aga tema ütelnud hoopis: “Nahkkindad, must barett ja punane sall. Nagu tõelisel kunstnikul.” Hiljem ajas see teda kangesti naerma, et ühel noorukil oli täiuslikuks õnneks vaja nii lihtsaid asju nagu salli, nahkkindaid ja musta baretti. Veidi aega pärast õhtut Neeva kaldal puhkes sõda.
Kui lahingud Leningradile aina lähemale jõudsid, oli Vladimir parajasti Moskvas oma ema juures. Mila ja tema vanemad tahtsid linnast põgeneda, kuid nende rongi – viimast rongi, mis Leningradist väljus – pommitati ja kõik selles olnud inimesed hukkusid. Vladimir elas seda muidugi väga üle. Ta liitus Grekovi sõjakunstnike stuudioga ja käis rindel lahingupilte maalimas, oli isegi Berliini vallutamise juures. Hiljem rääkis ta, kuidas sakslased olid imestanud: noormees, selle asemel et püssi paugutada, istub ja joonistab, sellal kui ümberringi langevad pommid.
***
Tegevkunstnikud said meist mõlemast – Vladimir illustreeris raamatuid ja töötas ajakirjadele, mina tegin aga mosaiike ja sgrafiitosid. Mees ütles ikka, et istu nüüd korralikult laua taga ja maali; aitab sul mööda seinu roomamisest, aga mina ei kuulanud. Huvitav on, et nüüd, kus teda enam pole, tahangi ma tegelda just akvarelliga, aga toona tõmbas monumentaalkunst mind nii kohutavalt.
Igatahes läks mööda ligi kakskümmend aastat ja meie pojad hakkasid jõudma juba murdeikka. Vahepeal lõhuti see huvitav veneaegne puumaja Kurskil vaksali lähedal maha, et teha ruumi seitsmekorruselisele uuselamule, aga läks nii õnnelikult, et saime korteri uue hoone seitsmendale korrusele. Nii elasime me sisuliselt ikka edasi samas kohas ja tegime vahel veel nalja, et elame justkui seitsmendas taevas.
Ühel õh tul saabus meile käsipostiga välismaalt aga pakk.
Kui see lahti sai tehtud, kukkusid sealt välja must barett, punane sall ja peenest kitsenahast kindad.
See oli justkui ilmutus, ilmutus teisest ilmast, me saime kohe aru, et see on seotud Milaga. Aga kõik teadsid, et Mila on surnud ning mitu päeva ei osanud me mitte kui midagi arvata. Tundsime end lihtsalt väga jahmununa. Siis jõudis aga kohale ka kiri ning selgus, et Mila oli ikkagi jäänud elusse. Tol saatuslikul ööl, mil põgenike rongi pommitati, oli tal õnnestunud vagunist viimasel hetkel välja hüpata ning nii oli ta sattunud sakslaste kätte, viidud vangilaagrisse Saksamaale. Kui sõda läbi sai ja vangid vabastati, oli temasse armunud üks Inglise ohvitser. Nad olid läinud Inglismaale ja abiellunud ning neil oli sündinud kaks poega – täpselt nagu meil.
Ühel õhtul, mil Mila Londoni kunstigaleriis töötas – ta maalis ju väga hästi –, astus sinna sisse härrasmees Inglise kuningakojast. Mila tööd meeldisid talle ja ta pakkus võimalust tulla ja joonistada mõningaid pilte. Katse läks hästi ning Mila kutsuti päriseks Inglise õukonda tööle. Seal joonistas ta väikest prints Charlesi ja printsess Anne’i ning töötas kuningakoja kunstnikuna enam kui kümme aastat. Ja ühel heal päeval sai ta vene kunstnike kaudu teada mu mehe aadressi.
Vladimir ja Mila olid kirjavahetuses mitu aastat ning mind ei seganud see vähimalgi määral. Ühel korral käisid meil külas koguni Mila pojad, kes olid tulnud Moskvasse õpilasvahetuse tõttu – toona oli selline veidi pehmem periood ja tehti selliseid asju. Aga Inglismaale mu mehel minna ei lastud, kuigi ta oleks Milaga väga kohtuda tahtnud. Tol ajal oli see võimatu.
1965. aastal oli Vladimiril näitus Prahas, millel osales ta ka ise. Praha oli hoopis midagi muud kui Nõukogude Liit ja näitusest kuuldes sõitis Londonist sinna kohale ka Mila. Mina olin kindel, et mu mees tuleb Moskvasse tagasi, ma ei muretsenud üldse, kuigi hiljem selgus, et teised kunstnikud olid talle proovinud auku pähe rääkida, et ta ikkagi Prahasse jääks, kust hiljem oleks kergem pääseda Inglismaale. Aga mu mees ja Mila olid mõlemad mõistlikud inimesed ja said aru, et neil juba on pered. Et targem on tagasi oma kodudesse tagasi minna.
Tagasi tulles oli Vladimir väga endasse tõmbunud, lausa ära pööranud – ta elas seda kohtumist üle nii väga. Aga läks mööda üks kuu ja kõik muutus endiseks.
Ja siis tuli see õudne 1971. aasta, kui mu mees ootamatult suri rongis.
Tal oli olnud Leningradis kunstinõukogu ning õhtul kell 11 me veel rääkisime telefoni teel. Hommikul läksin Vladimirile vaksalisse vastu, aga keda ma ei näinud perroonil, oli mu abikaasa. Läksin vaatama ja leidsin ta kupeest magamas igavest und.
Hiljem, matustel, ütles üks vana naisprofessor mulle: oli ilus mees, elas ilusa elu ja suri ilusasti. Toona ei saanud ma sellest aru. Mismoodi võib surm olla ilus? Mõistma olen ma seda hakanud alles aastatega.
Pärast Vladimiri surma kirjavahetus Milaga katkes. Möödus 30 aastat, isegi kauem - 35. Mullu kutsusid head tuttavad mind turismireisile Inglismaale, aga mul p olnud kahjuks võimalik minna. Kui nad tagasi tulid, siis vaatasime pilte. London ei jätnud mulle mingit muljet, aga Cambridge seevastu meeldis – pargid ja ülikoolilinnak. Ja uskuge või mitte, kuid järgmisel päeval helises telefon. Räägiti vene keeles. “Tere, helistan BBCst, teid otsib üks Inglise kunstnik!” Mina vastu, et see pole võimalik; ma ei tunne Inglismaal ühtki kunstnikku. Vastati: “Tunnete küll. See on teie mehe esimene armastus.”
Ma ei olnud Milaga kunagi ühtegi sõna vahetanud ja nüüd rääkisime telefoni teel, vene keeles. Olime nii elevil, erutunud, et mõlemad lausa nutsime. Leppisime kokku, et lähen teda Inglismaale vaatama – ta elab Cambridge’i lähistel. Mila tahtis, et läheksin kohe, aga ma ei saanud – igaveneMinu pojal on üks tuttav Inglismaal autojuhiks ja leppisime kokku, et tema aitab meid Londonist edasi Swaffham Priori, kus Mila elab. Tulime Londonis lennukist välja, aga autojuhti ei kusagil. Istusime siis seal lennujaama ees ja ootasime ja ei teadnud, et vaene Rein oli sattunud ummikusse ja sai edasi umbes 1 kilomeeter tunnis. Oli juba läinud täiesti pimedaks, kui me viimaks Cambridge poole sõitma hakkasime – kohale jõudsime alles kell pool üks öösel (see Swaffham Prior on üks väike küla, kus isegi poodi ei ole). Ainsa maja ees, mille aknas tuli põles, seisis üks suur paks mees. Mõtlesime talt teed küsida, kuid mees haaras kohe mul ümbert kinni: “Ma pole teid 40 aastat näinud!!”. Mina mõtlesin, et väga tore, ma pole teid üldse kunagi näinud, aga siis selgus, et see on Mila poeg; seesama väike, kõhn Johnny, kes oli meie pool Moskvas olnud 16 aastase poisina. Ta oli spetsiaalselt selleks kohtumiseks kohale sõitnud Prantsusmaalt.
Mila oli juba magama läinud ja teda me sel ööl ei näinudki – kohtusime alles järgmisel päeval hommikusöögi ajal. Kontakt meie vahel oli koheselt südamlik, aval, justkui polekski kõiki neid aastaid olnud. Kogu mu ärevus ja hirm, et kuidas me küll sobime ja millest üldse räägime, olid korraga läinud. Muidugi rääkisime me peamiselt minu mehest.
Lahkumineku eel kinkis Mila mulle teekannu, mina aga talle enda ja oma mehe akvarellid. Siis tundsime mõlemad, et ka tema on seal – Volodja. Ta seisis sealsamas ruumis, just minu ja Mila vahel.”
Kaks Bogatkinit
Eesti akvarellmaal ja Valli Lember-Bogatkina on sünonüümid. Kuid kui Valli Lember 1940. aastal Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiivmaali erialal lõpetas ja ühe parima diplomandina president Konstantin Pätsi vastuvõtul Kadrioru lossis käis, saatis teda kuulsus oma lennu juhtiva akadeemilise joonistajana. Joonistamisele on kunstnik truuks jäänud tänaseni, ja ehtsa vana kooli kunstnikuna jumaldab Valli kiiret visandamist, tabades hetkega iseloomuliku nii portreteeriva iseloomus, rahvatantsijate poosides kui eksootilistes rännupaikades.
Alati uutele väljakutsetele või eksperimentidele aldis Valli on peale selle oma mitmekülgset annet pillava entusiasmiga jaganud küll dekoratiivpannoode (parimad ajastute stiilinäited mosaiigitehnikas "Lähme suurele peole!" aastast 1950 ja koos Margareeta Fuksiga kavandatud Kalevi spordihalli fassaadi sgrafiitos pannoo aastast 1962), kitsasfilmide, plakatite ja raamatute illustreerimise vahel. Klassikalised on tema pildid ammu bibliofiilseks muutunud muinasjutukogumikele "Imeveski" ja "Kuldvokk" (1946).
Sel suvel hakkab vitaalne kunstnik restaureerima oma 1967. aastal tehtud kohaspetsiifilist seinapannood Karepa rahvamajja!
Vene nõukogude kunstnik Vladimir Bogatkin pole vene kunsti ajaloos siiski nii tuntud kui Valli Lember-Bogatkin eesti kunstiloos. Bogatkin oli realistlik maalija, eelistades pretensioonituid linnavaateid, kammerlikku portreežanri ja maastikku. Ka Bogatkin viljeles akvarelli ning meie jaoks on ehk olulisim tema 1960. aastatel maalitud sari Tallinna vanalinnast.
Harry Liivrand
