Sadamast veeres jalgpall Nõmmele, kus liivaseljandikel algasid tõelised lahingud. Omavahel võtsid mõõtu Ranna ja Kassisaba poisid, kes liivaseljandike järgi nimetasid end düünapoisteks.

Esimesed jalgpalliklubid

Möödus veel mõni aasta ning möödunud sajandi esimese kümnendi lõpul asutati Tallinnas Eesti esimene jalgpalliselts Meteor. Siingi oli inglaste käsi mängus – meeskonna treeneriks võeti kohalik inglane Urchard, kes tellis Inglismaalt kohe ka jalgpallisärgid. On teada isegi särgi hind – 30 kopikat. Meteori seltsi kuulus ligi 40 koolipoissi või kooli äsja lõpetanut.

Peagi tekkis Tallinna ka teine klubi, trükitööliste initsiatiivil loodud Merkuur. Meeskonna aitas jalgele rikas tallinlane Orlov, kes ostis mängijatele kogu vajaliku varustuse. Meteori ja Merkuuri esimest kohtumist võibki pidada Eesti jalgpalli sünnikuupäevaks. 95 aastat tagasi, 6. juunil 1909 mängisid Meteor ja Merkuur Lasnamäe Valge majaka taga karjamaal. Nagu kohtki, oli ka mäng algeline. Kuid tulemuseni jõuti ikkagi. Ajaloolise kohtumise võitis Meteor 4:2.

Jalgpall levis Eestis kiiresti. Loodi hulk meeskondi, mis tänapäevaga võrreldes kandsid palju huvitavamaid nimesid, nagu näiteks Tallinna klubi Halley Komeet. Jällegi aitasid mängu levikule kaasa inglased. Narva esimene jalgpalliselts Concordia asutati 1908. aastal inglase C. Johnsi eestvedamisel. Reeglitelt oli pilt kirju. Tallinnas mängiti inglaste, Tartus sakslaste ja Narvas Peterburi määruste järgi.

Ettekujutus jalgpallist oli tollal hoopis erinev tänapäevasest. Meeskonnamängu kui sellist ei harrastatud. Fotograaf Karl Akel, kes ka ise jalgpalli mängis, iseloomustas toonast mängu järgmiselt: “Kaitsjateks valiti niisugused mehed, kes palli jaksasid hirmus kaugele lüüa. Ei olnud tol ajal tähtis, et keegi palli oma mehe kätte mängis. Peaasi oli hea löök. Kõige kiiremad pandi äärtele, et need palli rutem vastase värava alla viiks ja driblamehed seati keskele. Kes ei kõlvanud ei siia ega sinna, need pandi äärehalfideks. Viimastelt ei nõutud ka palju, nad olid platsil enamvähem mööbliks. Treeningut selle sõna tõsises mõttes polnud olemaski. Palli taoti tundide kaupa ja arvati, et sel kombel kõige kergemini heaks mängijaks saab. Vastupidavust ja kiirust oli meestel looma moodi. Ei hoolitud vihmast ega külmast. Tuldi kokku ka südatalvel 18 kraadise pakase juures ja mängiti.”

Mängutingimusedki olid üsna algelised. Sageli oli värava põiklati asemel lihtsalt nöör, väljakki polnud alati tasane, nagu kirjeldab Tallinna ajaleht Virulane Meteori-Merkuuri kohtumist 31. mail 1910: “Tuul, mis ajuti kaunis kõvaks läks, segas mängu ja ei lasknud kõigi mängijate osavust välja paista ja plats ei olnud ka mitte kõige parem. Nimelt oli üks pool platsi kõrgem kui teine. Sellest siis tuligi, et pall ikka rohkem ühel pool seisis, selle peale vaatamata, missugused mängijad vastas olid.”

Inglise madrused, kes nahkkera Eestisse tõid, võtsid oma õpipoistega mõõtu veel aastaid. Ja said lakki. Maikuus 1910 kohtusid eestlased ja inglased Valge majaka taga karjamaal. “Siinses sadamas oleva Inglise “Wellhead”-i madrused ja Tallinna jalgpallispordi ringkond “Meteor” läksid “elu ja surma” peale võistlusele. Kummagilt poolt oli 11 osavõtjat, vahekohtunikuks kutsuti keegi Tallinnas elutsev inglane. Tagajärg oli niisugune, mida oodata ei võidud. Meteoorlased võitsid kuulsad “footballi” meistrid kokku 4 korda ära – esimese 45 minuti jooksul 1 kord ja teise 45 minuti jooksul 3 korda. Külmaverelised inglased said väga erutatud,” kirjeldas matši Virulane. Madrustega mängiti hiljemgi. Esimese maailmasõja ajal kohtuti pühapäeviti sõjalaevastiklastega, näiteks Vene soomuslaeva Poltava ja Inglise allveelaevade esindustega.

Tollase Eesti jalgpalli tegelik tase oli muidugi nõrk, mida näitasid ka esimesed sõprusmängud. 1912. aastal kohtusid Tallinna Kalev ja Helsingi Kisaveikot. Eestlased sai hävitavalt lüüa – 7:0. Aasta hiljem olid numbrid juba paremad, Kalev kaotas 3:0. Enne I maailmasõda jõudsid Eesti nahkpallurid osaleda Venemaa II olümpiaadil Riias, kus Tallinna koondmeeskond mängis 2:2 viiki Moskva linna koondmeeskonnaga.

“Venelased on ülekaalus ja aina pressivad. Tekib moment: nende kesktormaja on puhtalt läbi ja takseerib, kumba nurka lüüa. Ohaka, nähes, et ta puuri puutumatust enam ükski vägi ei päästa, tormab mehele vastu, välkkiire löök huupi, ja Moskva pikk kesktormaja on meie värava ees knock-out! Aga pall oli vaatamata sellele väravas...” meenutas hiljem mängu Eesti Jalgpalli Liidu esimees Ado Anderkopp.

Algab tõsine mäng

Maailmasõja ja Vabadussõja järel elavnes Eesti jalgpall kahekümnendate aastate algul taas. Aastast 1921 hakati korraldama Eesti esivõistlusi jalgpallis. 1922 astus Eesti FIFA liikmeks. Toimuma hakkasid maavõistlused Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Poola jt riikidega.

Sõjaeelsel ajal oli Eestis kaks silmapaistvat jalgpalliklubi, 1915. aastal asutatud V.S. Sport ja 1921. aastal loodud Tallinna Jalgpalli Klubi (TJK). Mõlemad tulid korduvalt Eesti meistriks, V.S. Sport koguni üheksal korral.

V.S. Spordi väravat kaitses Eesti jalgpallilegend Evald Tipner – forvardite lõks, nagu teda kutsuti. “Praegusel momendil on Tipner Baltimaade parim väravavaht, kelle taolisi mehi pole ka Soomel ega vast ka Skandinaavias,” kirjutati Tipnerist kolmekümnendate algul. Eestil on üldse läbi aegade olnud häid väravavahte, enne sõda Tipner, nüüd Mart Poom.

Mais 1921 annetas ärimees Eduard Saarepera V.S. Spordile uhke karika, mis kandis teksti: “Rändav auhind, annetatud Eduard Saarepera poolt V.S. Sport’ile Eesti ülemaalistel jalgpalli-võistlustel väljamängimiseks, 10. mail 1921”. Estonian Cup, nagu seda kutsuti, oli valmistatud Londonis 1826. aastal. Kullatud hõbekarikas kaalus 3,6 kilo, oli 42 cm kõrgune ning tema väärtust hinnati 1930. aastate keskel 2000 kroonile.

Spordi rivaaliks oli Tallinna Jalgpalli Klubi, mille esimeseks treeneriks oli tuntud sportlane Jüri Lossman. TJK lipukiri oli: mäng olgu aus. Lossmani treeningud olid väga kõvad, kaks korda päevas. “Hommikune treening toimus enne tööleminekut, kella 6-8-ni “Kalevi” tennisväljakute kõrval asetseval platsil. Iga mängija tegi seda, milles ta end tundis olevat nõrga. Õhtune treening toimus kas Lasnamäel või kusagil linnaveerel. See kestis tavaliselt 5 kuni 6 tundi, millele lõpuks järgnes veel jooks. Mina ees ja poisid järel – ikka mööda Kadrioru ringteed. Jooksu lõpetanud, siirdusime hanereas oma hariliku kvassiputka juure, jõime kvassi peale ja läksime heatujuliselt igamees oma teed. Poisid olid karastatud ja tugevad nagu karud,” meenutas Lossman hiljem.  

Jalgpalli mängisid hoogsalt ka mitte-eestlaste klubid. Oma meeskonnad olid Eesti venelastel, sakslastel ja juutidel. Venelastel oli Tallinnas kaks jalgpallimeeskonda – kahekümnendatel asutati Vitjaz ja kolmekümnendatel Russ. Sakslaste meeskond Greif loodi kahekümnendatel, kuid see jäi amatöörklubi tasemele. Märksa silmapaistvam oli juutide jalgpallimeeskond Tallinna Makkabi, mis mängis päris heal tasemel vutti. Juute kuulus isegi Eesti rahvusmeeskonda, näiteks K. Koslovski. Makkabi oli juutidel levinud klubinimi, samanimelised meeskonnad olid ka Riias ja Kaunases.

Traumad kollitasid ka siis

Pole jalgpalli ilma traumadeta. Venitusi, põrutusi ja luumurde jagus kuhjaga siingi. Ligi 70 korral Eesti rahvusmeeskonna väravat kaitsnud Evald Tipneril tuli tihti valust nägu krimpsutada. Augusti lõpus 1929 mängis Eesti rahvuskoondis Helsingis soomlastega. Kui Tipner viskus palli püüdma, tabas teda rünnanuid soomlane Närvänen Tipnerit jalaga vastu pead. Tipner kaotas meelemärkuse ja kanti väljakult ära. Tal tuvastati lõualuu murd.

Juhtus ka lõbusamaid lugusid. TJK keskpoolkaitsja August Silber sai kevadel 1922 mängide trauma, vigastades kokkupõrkes vastasmängijaga vasaku jala pahkluud. Ligi kuu aega käis Silber Pikal tänaval Eesti Punase Risti arstipunktis massaažis. Paistetus alanes, kuid valu jalast ei tahtnud kuidagi kaduda. Ees seisis aga tähtis mäng V.S. Spordiga ning Silberil tuli mängijate puudusel platsile minna.

“Mängu ajal oli mul jällegi kokkupõrge ja seekord “Spordi” mängija Vahruschoviga. See kokkupõrge põrutas minu haiget jalga ja nii tugevalt, et kuuldus paras tugev plaksatus. Momendiks oli nii suur valu, et silme ees kõik mustaks läks ja sädemed lendasid, kuid siis tundsin jalas mõnusat olemast. Katsusin liikuda ja imestuseks tundsin, et jalg kokkupõrke tagajärjel oli terveks saanud,” jutustas Silber.

Mehed mängisid innuga, valu ja vigastusi trotsides. Ja rahvas elas nahkpalluritele kaasa. Jalgpall oli ennesõjaaegses Eestis väga populaarne. Kujukas näide sellest oli 28. augustil 1921 Tallinnas peetud esimene Eesti-Rootsi maavõistlus, mis lõppes väravateta viigiga. Mäng toimus Tiigiveski väljakul, kuhu mahtus paar tuhat pealtvaatajat. Enamik vaatajaid istus aga platsi ümbritseva surnuaia ja linnahaigla küngastel, kus pealekauba raha vaatamise eest ei küsitud. Nii kogunes kokku ligi 5000 vutifänni.

“Musttuhat inimest surnuaia mäel tallas maatasa 175 hauda, murdis pooleks teist niipalju riste ja hulk puuoksi, paremat istekohta valides. Ka haigemajas oli haigete arv harukordselt suureks tõusnud, täites kogu mäekallaku, vahel ka üle aia varisedes. Ja maeti surnuidki elagu-hüüete ja pöörase hulgumise, ragina-kärina saatel, millest vaevalt läbi kostsid koraali kahvatud helid,” kirjeldas melu Tallinna ajaleht.

Kuni 1940 aastani selgitati Eesti meister jalgpallis 19 korral. Eesti karikavõistlusi peeti kolmel korral. Maavõistlustes kohtuti 13 riigiga, neist kõige rohkem Lätiga – 39 korda.

VÄLJATÕSTE

Kaitsjateks valiti niisugused mehed, kes palli jaksasid hirmus kaugele lüüa.