Naine, intriigid, raha - kõik on Vene Teatris
Raudteevedudega tegeleva firma Spacecom juhi Oleg Ossinovski
abikaasa Irina Ossinovskaja osales esmaspäeval teatrifestivali
“Kuldne Mask” pidulikul avamisel Tallinna raekojas. Eestisse toodi
Venemaa parimad lavastused. Irina on üritusel oodatud külaline
– veel aasta tagasi tegeles ta ise “Kuldse Maski”
korraldamisega, kuid nüüd on “kõik maskid maha
rebitud”: festivalide jaoks enam aega ei jätku, ja terve elu on
muutunud üheksainsaks teatriks. Vene Teatriks.
Suve
lõpus tähistas tööstusettevõte BLRT Grupp AS oma
sünnipäeva. Peole kutsutud transiidiärimees Oleg Ossinovski
tajus, et tema roll on muutumas.
“Kuidas Vene Teatriga
on?” Transiidiärimeest tervitati just selle küsimusega.
“Aga kas raudtee enam kedagi ei huvita?” naljatas
Ossinovski.
Teatril on rahaprobleemid – esimene asi, mis tuli
ilmsiks pärast seda, kui Vene Teatri uueks juhiks sai Irina
Ossinovskaja.
Kulisside taga sahistati, et Ossinovskaja kui
ärinaine toob teatrisse raha juurde. Sest Spacecom ei toetanud
“Kuldset Maski” mitte ainult moraalselt. Irina aga astus lavale
tekstiga “Taskud tühja on täis”.
Ossinovskaja vs Tšumatšenko: Olla või mitte
olla
“Juhtkond ei tohiks alustada tööd teatri
pankroti väljakuulutamisega!” pahandas teatri kunstiline juht
Mihhail Tšumatšenko. Venemaa Teatrikunsti Akadeemia (endise
GITISe) professor ja režissuurikateedri dekaan Tšumatšenko, kes
tuli Eestisse kultuuriministeeriumi kutsel, vahetas umbes kaks aastat tagasi
välja Vene Teatri senise kunstilise juhi Eduard Tomani. Selle hooaja
alguses peatas Tšumatšenko üldse oma tegevuse Moskvas
– nüüd on ta tervenisti siinses teatris.
“Iseloomustaksin suhteid Irina Ossinovskajaga kui asjalikke.
Mõningate väikeste erimeelsustega,” ütleb ta.
Hooaja alguses tuli konflikt avalikuks: Vene Teatri kunstiline juht ja
direktor vahivad nagu kahepealine kotkas teine teises suunas.
Teatri
siseintriigid hakkasid imbuma ka ajakirjandusse. “Parimad
näitlejannad lahkuvad teatrist,” šokeeris press. Peale selle,
et teatrist ära minna ähvardav näitleja Jekaterina Žukova
on teatri parim, on ta ka Tšumatšenko naine.
Aivar
Mäele, kes asus Ants Leemetsa asemel Vene Teatri nõukogu esimehe
kohale, jääb kujunenud olukorras peaaegu et Batmani osa –
reageerida viivitamata Vene Teatri SOS-hüüetele.
Ossinovskaja vs Demjanov: Kas teater on tulutoov koht?
Need
teatri probleemid, mis nüüd on kõneks tulnud, on tegelikult
juba ammu veerev lumepall. Eesti Vene teater on viimastel aastatel elanud
üle kolm tõelist “tulekahju”. Esiteks, teatrimaja
pikaleveninud remont. Teiseks, remondi tõttu trupi tegelikult katkenud
töö. Ja lõpuks, juhtkonna vahetus.
Teatri direktor
Irina Ossinovskaja ei pea vajalikuks teavitada avalikkust täpsetest
võla- ja laenusummadest, mis teatril kaelas on. Siiski on teada, et
teater võttis Sampo pangast laenu.
Ja kavatseb hakata seda
tagasi maksma 2008. aasta jaanuarist. Teada on ka see, et teatri materiaalsed
probleemid ilmnesid ajal, kui üks direktor asendus teisega.
Vene Teatri endine direktor Marek Demjanov, praegu restoraniketi House
omanik, loeb üheks oma peamiseks saavutuseks teatri eesotsas oleku ajal
Tšumatšenko töölemeelitamist.
“Minu
tegevust hinnaku teised,” ütleb omal soovil lahkunud direktor.
“Jah, teatri rahaline seis ei ole kõige parem. Ning see tekitab &uu
ml;mberringi ebaterve õhkkonna. Ja muidugi, kõige loomulikum on
süüdistada mind. Ma ei mäleta, kui suur täpselt oli
võlasumma selleks hetkeks, kui ma teatrist ära läksin. Kuid
see oli mõistlikkuse piires. Irinasse ma alguses uskusin. Isegi pakkusin
talle abi. Kuid tema pöördus minu poole vaid üksikutes
küsimustes.”
“Teater ei pea olema tulutoov
koht,” vastab Ossinovskaja. “Aga kui tulin ja töötasin
läbi teatri finantsdokumendid, olin ebameeldivalt
üllatunud.”
“Mina ei ole kohtunik, et kuulutada
välja kohtuotsust, kes on süüdi,” selgitab Aivar Mäe.
“Võlg on täiesti talutav. Ma ei kasutaks teatri suhtes
sõna “kriis”, aga see, kui kiiresti teater sellest
olukorrast välja tuleb, sõltub ainult temast endast. Ja mis
puudutab teatrisiseseid intriige...
Raha ja kunsti vahele on
konflikt juba sisse kodeeritud. Kuid Ossinovskaja ja Tšumatšenko
vahel ma mingit erilist konflikti ei näe. Arvan, et 2008.–2009.
hooaega läheme juba normaalselt.”
Kuid seni, kuni teater
lahendas ehitus- ja finantsprobleeme, hõrenesid märgatavalt teatri
austajate read – toimus vaatajate äravool.
C’est la vie: vaatajate äravool
Kuigi see ei
assotsieeru just kõige meeldivama kuupäevaga, toimus selle aasta
11. septembril Vene Teatri suurel laval esietendus – näidend
“C’est la vie”. Režissöör Kaarin Raid ja lavastaja
Mihhail Tšumatšenko tõid vaatajatele hindamiseks
välja lavastuse, mis oli lahendatud teleseriaali reeglite järgi.
“Ütleme nii, et Vene Teatri lavastused langesid paljude
aastatega alla igasugust arvestust. Ja nüüd parimast, mida Vene
Teatris mängitakse – need on “Trahter
“Mirandolina””, “Palat number 6” ja
“C’est la vie”,” kommenteerib teatri repertuaari tuntud
vene teatrikriitik Boris
Tuch. “Üldiselt on viimased
tükid suunatud madala maitsega vaatajale.”
Kriitiku
sõnad kõlavad nagu kohtuotsus. Boris Tuch hindab positiivselt
Tšumatšenko tööd, aga teatri probleemi näeb
selles, et “teater – see ei ole mingi saun, ja sellel peab olema
professionaalne direktor”.
Teine tuntud kriitik, Eteri
Kekelidze arvab, et teatri probleem peitub terves reas põhjustes:
“Kõik see, mis praegu välja tuli, on eelmise juhtkonna
probleemid. Kuhu, näiteks, vaatas nõukogu ja selle endine
esimees?”
Kekelidze näeb teatri praegust
põhiülesannet selles, et tuua publik teatrisse tagasi.
“Praegu mängitakse väikese saali laval täiesti
väärikaid lavastusi. Näiteks “Palat number 6”. Seda
käivad vaatamas isegi eesti koolid.”
Moskvasse,
Moskvasse: näitlejate äravool
Lisaks sellele, et
paljastus vaatajate ebapiisav huvi teatri vastu, tuli päevavalgele ka
probleem näitlejatega.
Kaheteistkümnest näitlejast,
kes Tallinna ja Moskva linnavalitsuse lepingu alusel lõpetasid MHATi
stuudiokooli Oleg Tabakovi juures, on jäänud Vene Teatrisse
tööle vaid kuus inimest.
Lepingu kohaselt tasus Moskva
noorte õppimise, Tallinn aga maksis kinni elamise ja andis stipendiumi.
Selle eest pidid noored näitlejad lepingu järgi töötama
Vene Teatris vähemalt kaks aastat. Kuid Moskvast tuli neid tagasi vaid
kümme. Ja eelmisel aastal jäi teater ilma veel neljast.
Pavel Vorožstsov hakkas juba õppimise ajal mängima Vene filmides.
Lisaks sellele tekkis Pavelil, nagu
ka tema kursusekaaslasel Veronika Issajeval, Moskvas perekond. Ka ärimees
Igor Piotrovski tütar Renata rajab oma karjääri Moskvas,
kusjuures mitte ainult näitleja, vaid ka lauljana. Natalja Popenko,
üks kõige eredamatest noortest vene näitlejannadest,
teatripreemia Kristallkingake võitja, alustas uut hooaega samuti
Moskvas. Sinnasamasse suundus ka Julia Popova (muide, tema mängis
“Sügisballis” vene müüja episoodilist osa), ning
Dmitri Lomovski.
“Meid lasti tulema ilma igasuguste kohustuste
ja sanktsioonideta,” tunnistab Renata Piotrovski.
“Kõik me läheme Moskvasse eraldi. Me ei olnud kokku
leppinud, et kõik lasevad jalga,” kommenteerib Julia Popova.
“Arvan, et probleem on selles, et nende noorte kinnihoidmiseks ei
tehtud kõike mis võimalik,” vastab Ossinovskaja.
Vene teatris püüti noori hoida kinni kuupalgaga, mis ei olnud
suurem kui 7500 krooni. Praegu käivad läbirääkimised GITISe
kursuse avamise üle Tallinna ülikooli juures. Seekord tahetakse
tulevasi näitlejaid kasvatada teatrile lähemal.
Ülesanne: andke “Idioot” tagasi
“Mulle
tundub, et teatrist rääkides ei maksa tarvitada sõna
“tragöödia”,” lõpetab Ossinovskaja.
“Milline on teie meelest väljapääs olukorrast?”
(Irina Ossinovskaja ohkab sügavalt.) “Igaüks peab
tegelema oma asjadega... (Seda lauset kordas ta kolm korda.) “Mina
tegelen rahalise poolega. Tšumatšenko –
kunstilisega.”
“Aga kas te ei taha tuua uuesti
välja mõnda vana lavastust?”
“Seda tuleb
küsida kunstiliselt juhilt. Mina tooksin tagasi Dostojevski
“Idioodi”.”
Neil päevil küsis
Ossinovskaja noorim, viieaastane poeg emalt, kes ei ole tal mitme viimase kuu
jooksul kordagi lasteaias järel käinud: “Ema, äkki ma
peaksin muretsema uue ema? Sina oled ju teatriga kinni.”
Küsimust, milleks talle seda kõike vaja on, nimetab Irina
Ossinovskaja kõige keerulisemaks: “Ma tahtsin ja tahan anda
jõukohase panuse. Tahan aidata Vene Teatrit.”