Naine ja tort, mees ja pasteet
Mida jumaldas “Nimed marmortahvlil” naispeategelane Marta? Kes filmi nägid, teavad. Vaarikateed.
Mida aga ihaldas “Täna öösel me ei maga” Älis? Kes kinno julgesid minna, teavad. Maasikakooki muidugi. Ja kõigepealt oli tal vastik kutt, kes maasikakooki süüa ei lubanud, pärast aga tuli mängu hea poiss, kes talle tennisekohvikus lausa ise kooki tõi ja mugima innustas.
No ja siis “Sigade revolutsioonis” läks Päike Henri juurde telki, ja nõudis poisilt pärast seksi ei midagi muud kui šokolaaditorti! No kust see vaene poiss keset metsi ja mägesid selle tordi välja tõmbama pidi? Ja kui tüdruk torti ei saanud, siis tõmbas käteräti ümber ja marssis minema.
Võib ju tunduda meelevaldse seosena need kolm toiduga seotud näidet siia tuua. Igas filmis ju tuleb ette mõni söömis- või joomisstseen, miks eelpoololevad kuidagi erilised on? Vastus on lihne: need on pisiasjad, mis eelpoolmainitud filmidest naistegelaste kohta meelde jäid. Aga... ega peale nende pisiasjade me läbivate naistegelaste kohta suurt midagi muud teada ei saanudki.
Need detailid tõestavad, et naise asemel on loos kehand, mida markeerivad vaid välised atribuudid, millesse on sisulise mõõtme puudujäägi kompenseerimiseks kallatud ekstraportsjon võltsomapära. Välise külje (keha, riiete) eksponeerimisele lisaks aitavad pseudoindividualiseerida kulinaarsed detailid. Tort ja tee sobivad ju naisele ideaalselt. Selline väike armas planeeritud spontaansus.
Mis siis oleks sobilik toit markeerimaks meest? Pasteedileib? Sardell?
Tegelikult pole põhjust meestele ekraanireaalsuses ekstsentrilisust ja tujukust külge pookida. Need on naiselikud kriteeriumid. Mehelik diskursus ongi ratsionaalne ja verbaalne, sel ajal kui naiselik peaks olema intuitiivne, emotsionaalne, kehakeskne ja ebaverbaalne.
Naise seostamine toiduga on igati loogiline, mõni psühhoanalüütik kirjutaks neist kolmest näitest väga lõbusa analüüsi. Esiteks assotseerub naine ju köögi ja toiduga. Teiseks, mis sümboliseeriks paremini tänase päeva Eesti naist kui tort? Esinduslik, ilus, maitsev, õrn. Noaga hõrgust ümarast tordist lõigatud viil on kui läbilõige naiste maailmast – magusast, kaunist ja roosast. Ja mis muudaks naise karakterit paremini naiselikuks kui naiselik nõrkus – ahvatlus šokolaadi- või maasikatordi järele. Lisasümboolsust annavad juurde ka šokolaad ja maasikad kui tuntud afrodisiaakumid.
Ega ma siin ei kobiseks nende märkide kallal, kui nad oleksid põhjendatud, kui nendega kaasneks suurem ja sügavam sisu. Üksnes õhku rippuma jäädes mõjuvad nad aga häguselt. Natuke halenaljakas on jälgida, kuidas me kogu filmi jooksul saame naistegelasest teada vaid paar detaili tema toitumisharjumustest.
Loomulikult on film meestekeskne ala, ja ega ma ei väidagi, et kodumaine filmikunst peaks üleöö naistepsühholoogia libedasse mülkasse sukelduma. Naiste stereotüpiseerimine kõigis popkultuuri ilminguis on ammu veenvalt tõestatud ja see pole kuidagi Eesti-spetsiifiline nähtus. Lihtsalt on veider, kui konstrueerituks ja naeruväärseks võib kujuneda see tore mõiste “naiselikkus”.
Jääb ainult üle oodata, milliste kulinaarsete üllatustega tulevad lagedale järgmised kodumaised linalood.
