Anneli ei salli, kui keegi k ü k i t a b, et temaga rääkida. “Kui ma istun laua taga ja keegi tuleb minuga rääkima ja kükitab, siis pole sellest midagi. Aga kui ma seisan ja keegi kükitab, siis on mul ebamugav tunne,” seletab Anneli. Küll pole tal midagi selle vastu, kui lärmakas ööklubis inimesed tema juurde alla kummarduvad, et jutt ikka kuulda oleks.

Annelile ei meeldi, kui inimesed arvavad, et talle on vaja kõik ette-taha ära teha. “Ma tahan, et inimesed käituksid minuga nagu endaga võrdsega!” soovib ta.

Tartus ülikoolis majandust õppiv Anneli saab hakkama peaaegu kõigega. Hambaarsti juurde minnes peab neiu küll maja välisukse avamiseks end tublisti ülespoole upitama, sest ukselink on mitukümmend sentimeetrit kõrgemal kui tema pea. “Kui ma lingini ulatun, küll siis jõuan lahti ka tõmmata,“ tähendab Anneli.

Poes valib Anneli kaupa neilt riiulitelt, kuhu ta ise küünib. Talle ei meeldi müüjatelt abi paluda, et nad ulataksid kõrgemale paigutatud kraami. Vahel tuleb seda siiski teha. "Ja siis müüjad vaatavad mind vihase näoga,“ ohkab Anneli.

Kodus ronib Anneli lihtsalt toolile, kui tal on vaja midagi kõrgemalt kätte saada. Ta on harjunud, et istudes kõlguvad jalad kõrgel õhus, ega tunne vajadust erimõõdus mööbli järgi. Anneli pereliikmed on igati keskmist kasvu: ema 160 sentimeetri kanti, isa ja vend 180 sentimeetri ringis. Tütre mugavuse huvides on vaid vannitoa kraanikauss paigutatud küllalt alla ning köögimööbli tellis ema kõige madalama, mis vaid leidis.

Mõni pangaautomaat on küll nii kõrgel, et Anneli ei ulatu pangakaarti sisse pistma. Kui kõrval pole mõne sõbra abistavat kätt, tuleb tal kõndida järgmise rahaautomaadini.

Tema pangaarvele laekub iga kuu 1500 krooni ringis toetust raske (endise teise) invaliidsusgrupi eest, pluss mõnisada krooni toimetulekutoetust. Küllalt palju, arvestades, et ta elab vanematekodus. Samas liialt vähe, et üürida omaette korterit, kuigi Anneli tahaks heameelega eraldi elada.

Naine, kes mahub taskusse

Eakaaslastest lühem oli Anneli juba lasteaias, praeguse pikkuseni kasvas ta 13-14 aastasena.

Tavalises gümnaasiumis õppinud Annelile ei meenu, et teda oleks koolis narritud. “Mõne klassikaaslasega olin samas lasteaias käinud, ülejäänutega olin koos esimesest klassist peale. Kõik olid omad,” tähendab Anneli. "Esimeses klassis oli mul üks sõber, kes ütles, et ta võtab mu kunagi naiseks, ma olen nii hea väike, saab taskusse panna.” Ent teises-kolmandas klassis kolis see poiss koos vanematega Soome elama ja rohkem pole Anneli temast kuulnud.

“Püsisuhet ei ole mul kunagi olnud,” nendib Anneli. “Ma arvan, et osalt on selle põhjuseks ka eelarvamused. Kompleksidega mees ei loo juba sellepärast minuga suhet, et ülejäänud inimeste arvamus läheb talle nii palju korda, et ta ei kannataks seda lihtsalt välja.

Sõbrannad ütlevad, et kõik algab sellest, kuidas ma iseendasse suhtun, et samamoodi suhtuvad ka teised. Ma ei suhtu endasse eriti hästi. Pikkus häirib, muu mitte. Muidugi ma võiksin olla ka palju peenem. Vahel olen ka dieeti alustanud, aga natuke aega pean, ja siis mõtlen, et kurat, kelle jaoks mul seda vaja on?”

Kasvukõver vaatluse alla

Kui suur on tõenäosus, et tavalist kasvu vanematel sünnib kas kääbuskasvu või ülipikk laps?

"Väga väike. Tavaliselt on siis põhjuseks kas loote arenguhäire või sünnitrauma,“ ütleb endokrinoloog Bela Adojaan, kes on kasvuhäirete diagnoosimise ja kasvuhormooni ravi juurutaja Eestis.

Kasvuhäire põhjuseid on sadu. Tihtipeale ei leiagi arstid selget põhjust, sest lapse kasvamist mõjutab väga palju faktoreid. Muuhulgas vanemate pikkus, toitumine, füüsiline aktiivsus, kroonilised haigused, geneetilised defektid, hormonaalsed häired ja veel palju muud.

“Normaalne kasvamine on lapse hea tervise parameeter ja kasvuhäire on paljude haiguste üks sümptom,” märgib Adojaan. “Lapse sünnist alates täidab perearst korra aastas lapse individuaalse kasvukõvera. Kasvukõver on graafiline kujutis kolme paralleelse kõveraga:  ülemine norm-eesti keskmine-alumine norm. Kui lapse kasv ja kasvukiirus läheb kasvõi väheke alumisest või ülemisest normist välja, siis diagnoositakse kasvuhäiret ja asutakse põhjust selgitama.“

Mis on sarnast ülipikal ja ülilühikesel naisel?

Nii 128 sentimeetrine Anneli Tiido, 190 sentimeetrine Katrin Lugina kui ka 189 sentimeetrine Evelin Saro on alati sõpru valinud iseloomu, mitte kasvu järgi. Omapikkustest on Anneli vahel suhelnud (täpsemalt: MSN-is lobisenud) ainult näitlejaks pürgiva 135 sentimeetrise Alo Kurvitsaga.

Erinevalt Annelist kinnitab Alo, et tal pole mingeid kasvuga seotud komplekse. "Tunnen ennast täiesti pika inimesena. Ainult teatrikooli akrobaatikatunnis ei saa ma kõike kaasa teha," ütleb Alo, kes lõpetab sel kevadel Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala.

Poest sobivate pükste leidmisega on raskusi ka ülipikkadel naistel, kuid Annelil on see sootuks võimatu, ikka tuleb õmmelda lasta. Kampsikutega Annelil siiski vahel näkkab.

Kõige pikemate jalgadega pruut

Ekspressi ajakirjaniku telefonikõne ajal muutub 189 sentimeetrise Evelin Saro (31) hääl aina nukramaks. Järgmisel päeval seletab Evelin juba naerulsui: "Algul rõõmustasin, et ohoo!, kas tahetakse kirjutada äsja avatud sisustussalongist, mida ma juhin. Ja siis sain aru, et jutt on ikka pikkadest jalgadest…“

Evelin lagistab naerda ja räägib anekdoodi mehest, kel oli kolm pruuti.

Keda võtta, keda jätta? Mees andis igale pruudile 40 000 krooni ja ütles, et abiellub sellega, kes kulutab raha kõige paremini.

Esimene pruut kulutas kogu raha enda ilule ja seletas: kallis mees, ma olen ju ilus ainult sinu pärast!

Teine pruut kulutas kõik kodu sisustamisele ja seletas: kallis mees, kõik ikka selleks, et sul oleks hubane kodu!

Kolmas pruut kulutas raha  äri alustamisele, andis mehele selle 40 000 krooni tagasi  ja ütles: kallis mees, ma olen äriga  teeninud veel teist samapalju ja teenin rohkemgi, ikka sinu heaks!

Kelle mees valis?

Eks ikka selle, kel olid kõige pikemad jalad.

Õpingute ja oma äri alustamise kõrvalt ei näe Evelin endal praegu piisavalt vaba aega, et mõne mehega suhteid luua. Mitte et mehed poleks sihvakale (mõõdud 95-67-94)  iludusele oma kätt ja südant pakkunud. Ikka on juhtunud, eriti kümmekonna aasta eest, kui Evelin esines edukalt modellikonkurssidel nii Eestis kui ka välismaal. „Üks rikas mees viis mu pooliku majakarbi juurde ja rääkis, et siia tuleb tenniseväljak ja siia bassein ja siia viis magamistuba, palun tule mulle naiseks,“ naerab Evelin. „Aga mulle pole kunagi olnud kõige tähtsam raha, vaid ikka muud asjad.“

Enesekindluse mõõt

Praegu naeratab rohesilmne Evelin vastu modelliagentuuri Living Models koduleheküljelt. “Vahel on teda palgatud küll, kuid nii pikal on siiski raskem tööd saada, kuna talle ei lähe kõik riided selga,” märgib agentuuri omanik Evelyn Mikomägi.

„Omaruumis sa ei ole liiga pikk. Oled lihtsalt selline, nagu oled. Inimese omaruum on füüsiliselt tema keha pikendus ja vaimselt tema olemise stiili ja laadi kehastus,“ ütleb Evelin, kes andis ka Tallinnas avatud sisustussalongile nimeks Omaruum. Tema äriidee on müüa ka noorte autorite töid, justnagu Evelin ise ja tema kursusekaaslased Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini erialalt.

Tartu Ülikoolis lõpetatud keemia erialal pole Evelin päevagi töötanud. Ent ta ei kahetse: keemiat õppides saadud teadmised materjalide omadustest tulevad uusi tooteid kavandades aina kasuks.

„Kõige tähtsam on olla iseendaga rahul. Ehk just tänu pikale kasvule on mul oma ettevõtmistes rohkem enesekindlust,“ arutleb Evelin, kellele igapäevased kontsakingad lisavad veel 6-7-8 sentimeetrit enesekindlust. „Kui sa oled nii pikk, siis pole enam vahet, kas oled 189 või 195 sentimeetrine.“

Pikad mehed tekitavad klaustrofoobiat

190 sentimeetri pikkuse tallinlanna Katrin Lugina (22) kapis on aga vaid üks paar kõrgekontsalisi kingi, neidki on ta mõelnud ära visata. Mis nad võtavad ruumi, nagunii paneb ta neid jalga üliharva. Ükskord pani ja põrutas siis trammis pea vastu ülemist metallkäsipuud, nii et silmist lendas tuld. Kõrvalseisval teismeliste kambal nalja kui palju. Ent ka madalakontsaliste kingadega peab Katrin olema trammi astudes ettevaatlik, ukseavad on seal ju madalad.

Kooliajal korvpallitüdrukutega Lätis käies nägi Katrin autogramme kirjutamas kunagist läti tuntuimat naiskorvpallurit, 213 sentimeetrist Uljana Semjonovat (53). Pikk plika jahmus, et tema pea ulatus vaid kirjutava käe küünarnukini. „Mõtlesin, et kasvangi ise sama pikaks,“ tähendab Katrin.

Nii see siiski ei läinud ning korviküttimisega ei tegele Katrin enam ammu. Töötab hoopis sekretärina ning kavatseb astuda ülikooli sotsiaaltööd õppima.

Kui Katrin õhtul välja tantsima läheb, leidub baaris-ööklubis pahatihti mõni mees, kes ujub talle kaenla alla küsimusega: „Miks sa nii pikk oled?“ Katrin ei vaevu tavaliselt vastama, praagib lihtsalt küsija võimalike tantsupartnerite hulgast välja.

„Minu meelest on pikkuse teema ületähtsustatud,“ usub neiu. Ta on harjunud vaatama ülevalt alla suuremale osale inimestest, sealhulgas mõnikord ka oma kallimatele. Katrinit ei sega, kui kavaler on temast lühem, otse vastupidi: „Endast palju pikema mehega tekib mul klaustrofoobia tunne. Ma pole harjunud nii kõrgele üles vaatama.“

61 cm Maailma kõigi aegade lühim naine* on Hollandi päritolu Pauline Mustus (1876-1895).

65 cm Maailma lühim praegu elav naine on Lõuna-Aafrika Vabariigis elav Madge Bester (41), kes põeb hapraluutõbe, mistõttu ta saab liikuda ainult ratastoolis.

128 cm Kas Anneli Tiido on Eesti lühim naine? Kes seda teab, vastavad andmed puuduvad.

189 cm Modellivõistlustel edukalt esinenud Evelin Saro kannab alati kõrgekontsalisi kingi.

190 cm Plikana korvpalli mänginud Katrin Lugina on rõõmus, et ta ei veninud 213 cm pikkuseks nagu kooliajal kohatud läti naiskorvpallur Uljana Semjonova.

211 cm Eesti pikim naine on ilmselt Jana Kotova (30), kes kolis mõne aasta eest USAsse  õppima ja korvpalli mängima.

231 cm Maailma pikim praegu elav naine on Sandy Allen (49), kes on sõltuv ratastoolist kehva verevarustuse ja nõrkade jalalihaste tõttu.

248 cm Maailma kõigi aegade pikim naine on hiinlanna Zeng Jinlian (1964–1982).

*Välismaised andmed pärinevad Guinnessi rekordite raamatu 2005. aasta väljaandest, kodumaised Heino Keesi “Eesti rekordite” viiendast raamatust.

Meeste kasvurekordid on äärmuslikumad kui naistel

Maailma tuntuim liliput on ilmselt Verne Troyer, kes mängis doktor Kurja pisikest klooni Mini-Mina filmis „Austin Powers: Spioon, kes mind kargas” (1999). Aga see selleks, nüüd on pikkuserekordite aeg:
57 cm - maailma kõigi aegade lühim mees on Indias elanud Gul Mohammed (1960-1997).

105 cm - Eesti lühimad mehed on kaksikud Riiko ja Raiko Hansen, kes õpivad praegu Tartu lennukolledžis lennunduse andmeside- ja infotöötlusseadmete käitamist.

219 cm - Eesti pikim mees on Ain Lipstok (36).

236 cm - maailma pikim praegu elav mees on tuneeslane Radhouane Charbib, kes naudib korvpallimängu. Mitu inimest on küll väitnud, et on temast pikemad, kuid pole soostunud ametliku mõõtmisega.

272 cm - maailma kõigi aegade pikim mees on ameeriklane Robert  Pershing Wadlow (1918-1940). Kuni kaheaastaseks saamiseni oli ta tavalise kasvuga, kuid siis tehti poisile kaks songaoperatsiooni, mispeale ta hakkas sirguma ülihoogsalt.