25.04.2008, 00:00
Naiseks olemise rõõm
Naistearst Kadri Matt vaeb naise elukaart imikueast vanaduseni ning tõdeb, et igal perioodil jagub seda, mille üle rõõmu saab tunda.
Naistearst on tüdrukute eluga seotud praktiliselt sünnist saati,
märgib Kadri Matt. Tihti toovad emad juba imikueas tütred
günekoloogi juurde, et olla kindel, et lapsega kõik korras on.
Ja … On siis?
Liigpüüdliku
ema puhul võib laps vahel olla ülehoolitsetud ja ülepestud.
Suguelundid ei ole hambad, mida peaks mitu korda päevas pesema –
liigne seep ning hooldusained võivad lapse õrna nahka
kahjustada.
Kas paar korda päevas pesemine on liig?
Puberteedieas mitte. Siis muutub kord-paar päevas
pesemine vajalikuks – seoses hormonaalsete muutustega. Ka võivad
tüdrukud sel perioodil rohkem higistada, ka see on põhjus
sagedasemaks pesemiseks. Bioloogiline kaitse on selleks ajaks ammu välja
kujunenud ning pesta tuleks piisavalt sageli, et end mõnusalt puhtana
tunda.
Millal tüdrukud end tulevaste naistena
teadvustama hakkavad?
Kolme-nelja aastaste tüdrukute
mängudes on tihti sees soov tulevikus emaks saada, ürgsed instinktid
on laste peal kenasti näha. Soorolli n-ö sissemängimist tuleks
kodus igati soodustada. Kui peresse on sündimas uus beebi, tuleks
väike suur õde varakult temaga tegelemisse kaasata. Nii saab ta
tulevast emarolli harjutada ning pärisemal on sedajagu veidi lihtsamgi.
Varane positiivne motiveerimine on oluline, et tüdruk tunneks soovi
tulevikus emaks saada. Näiteks võib teda julgustada unistama,
millist peret ja mitut last ta tulevikus tahaks …
Samuti
tuleks tüdrukut julgustada oma emotsioonidega hästi läbi saama,
neid ka välja näitama. Naiste tugevus ja iseseisvus on tunnetega
seotud, naised suudavad muuta maailma – aga ainult siis, kui nende
tundeid pole alla surutud.
Kas sama võiks soovitada
ka teismeliste emadele?
Et rohkem positiivsust – seda
kindlasti. Võtame kas või menstruatsioonist rääkimise.
Tihti emad ei mõtle, mida nad teevad, kui nad räägivad sellest
nagu millestki räpasest, umbes nagu hügieeniprobleemist või
segavast faktorist. Varakult tuleks selgitada, miks see on ja milleks see hea
on.
Olen kokku puutunud isegi selliste teooriatega, et kui emad ei
räägiks oma tütardele menstruatsiooniga seonduvatest valudest
– ehk nad ei tunnekski neid?
See kõlab liiga
hästi, et olla tõene …
Võib-olla
tõesti. Aga kui valud on, saab neid leevendada ka ilma medikamentideta,
vanaemadeaegsete võtetega – näiteks soojad protseduurid,
mähised, vann, dušš, saun, liikumine … Taimeteed,
näiteks naistepuna. Alkohol on samuti valu leevendav, ent sellega on oht
üle pingutada ning halvemal juhul alkohoolikuks saada.
Emaks saamisest rääkides … Kuidas teie soovitate
ühitada sotsiaalset ja füüsilist küpsust?
See on raske teema. Naine saab meie ühiskonnas sotsiaalselt küpseks
vanuses 26-27, mõni alles kolmekümneselt. Samas on aastad
25–30 parim viimane aeg esimese lapse saamiseks.
Rõhutan, parim viimane – sest magusaim aeg on juba
möödas. Samas on ju selge, et väga raske on oma
karjääri algust kokku sättida isegi sobiva partneri leidmisega,
saati siis veel pere loomise ja emaks saamisega. Aastate lisandudes muutub ka
partneri leidmine raskemaks – valikud on teised ning suhete loomine ei
käi enam nii kergelt.
Siit see algab: naistel, kes tahavad
ennast töises mõttes teostada, hilineb esimene sünnitus
tunduvalt. Ühiskond justkui toetaks – 45ni on naine noor. Samas
hakkab viljakus pära
st 35ndat eluaastat alanema ning ehkki soov emaks saada on juba olemas,
võtab rasestumine rohkem aega. Esimene laps ehk saadakse ca 40selt, ent
teise – saati kolmanda – jaoks enam võimalust ei teki.
Näen lahendusena prantslaste idealiseeritud peremudelit, kus kaks esimest
last oleks sünnitatud 35ndaks eluaastaks ja kolmas 40ndaks. Elu läheb
kohutava kiirusega – kunagi ei saa mõelda, et elu on ees ja siis
ma …
Kõik ju ei tahagi …
Ega peagi. Mitte kõik naised ei näe lapsi
eneseteostuse osana ning neid ei tohiks ka survestada lapsi saama. Kõik
ei sobigi lapsevanemateks. See sünnituste plaanimise jutt käib ikkagi
nende naiste kohta, kelle eesmärgiks on lasterikas pere. See on päris
raske valik – enda ego tuleb suuta väga palju alla suruda. Ja
rõõm on ikkagi subjektiivne. Kes tunneb rohkem
rõõmu dissertatsioonist, kes viiest lapsest … Muide, raske
on esimese kahe lapsega, järgmistega on juba kergem.
Seda, millest valikud sõltuvad, ei saa vist üheselt öelda
…?
Olen vahel mõelnud, kui palju sellel
võiks olla seost eestlaste usulise tausta puudumisega. Koos sellega
puudub ka arusaam, et elu on lühike. Ja lõplik. Iga päeva
tuleb kasutada. Inimene ei peaks unustama, milleks ta siin on. Ei saa olla
väga isekas, nautida ainult oma olemasolemist ja tööd.
Kuidas suhtute kunstlikku viljastamisse?
Osaliselt on see kindlasti areneva kapitalismi ja tarbimisühiskonna
tulem: inimene mõtleb, et kui tervist ei ole, siis teenust osta ikka
saab. Mõned naised ei jõua lihtsalt spontaanset rasestumist
ära oodata ja otsustavad siis protseduuri kasuks. Samas annab see
suurepärase võimaluse naistele, kelle munajuhad on kahjustatud
näiteks põletiku või abordi järel. Tõsi, ka seda
protseduuri ei tasuks lõpmatuseni edasi lükata – alates
35ndast eluaastast ei rasestu naine ka kunstlikul teel kuigi hästi.
Tekivad ka eetilised probleemid – põhimõtteliselt on ka
55selt rasestumine võimalik, ent see ema ei näe
tõenäoliselt kunagi oma lapselapsi …
Tihti tekitab fertiilse ea lõpp naistes hirme … Et
nüüd ollakse vana?
Vanaduseni on siit veel palju
aega. Naise iga eluetapp on väga ilus – ja täiesti uus.
Võiks lausa öelda, et keskiga on kõige parem, kõige
magusam iga. Hirmud, suured üllatused ja mure laste saamise pärast on
möödas, teatakse ja tuntakse, mis on armastus … Selle jagamine
on muutunud olulisemaks kui selle saamine. Vabanetud on ema – või
vanemate – kummituslikust mõjust, tuntakse, et suudetakse ise oma
elu kontrollida. Ka välimus ja ilu pole enam üle tähtsustatud
– kõige tähtsam on see, mis ise ollakse. Kui on lapsed, on
põnev näha enda edasikestmist neis – ühes on emalt
üks, teises teine iseloomulik joon. Laste näol on sündinud uus
tase, uus kvaliteet. Lapsed on suured, naisel on aega tegeleda iseendaga. Leida
üles hobid, (taas)avastada sportimine, lugemine, igas mõttes enese
arendamine. Kõik see aitab tasakaalu säilitada.
Aga kurikuulus keskeakriis?
Keskeakriis on pilguheit
minevikku, oma puberteediea unistuste juurde. Kas see, mida ma soovisin, on
saavutatud. See töö? Selline mees? Sellised lapsed? Kui selgub, et
toonased unistused on täitunud, milleks siis kriis? Kui mõni
unistus on täitmata, ehk on mõnes teises valdkonnas saavutatud
rohkem? Küpsuse saavutamist ja tagasivaadet ei maksa võtta
traagilisena. Kuna rasedusi enam
plaanis pole, võib arstiga nõupidamise järel loobuda ka
düsfunktsionaalseks muutunud igakuisest tsüklist, asendades selle
tablettide võtmisega.
Prekliimaks on hea aeg ka seksuaalselt
– loodus on andnud võimaluse seksida rasestumisele
mõtlemata. Paljud naised ütlevad, et on alles selles eas aru
saanud, mis on tõelised orgasmid, ka libiido tõuseb.
Üleminekuiga ei kirjeldata tihti kuigi meeldivana
…?
Ütleksin, et see on hoopis kirjeldaja viga.
Lääne kultuuris on sellest tehtud probleem, ida kultuuris mitte.
Jaapani keeles pole isegi sõna kuumahoogude kohta. Meeste
üleminekueast ei räägita kuskil … Kas seda pole
või pole see kaubanduslikult atraktiivne? Sõna kliimaks on tulnud
kreeka keelest ja seal tähistab see treppi. Ma arvan, et see ei peaks
olema allakäigutrepp, see ongi lihtsalt üleminek. Nüüd on
naine vaba. Mehega võrdne. Ta võib tegeleda loominguga või
poliitikaga või pühenduda lastelastele – igaühele oma.
Naisi, kellele see iga on raske, on umbes 8–15% ja üks lihtsamaid
viise seda leevendada on füüsiline aktiivsus, liikumine ning
küllaldane puhkamine. Kui naine pole selles eas enesega rahul, peaks ta
keskenduma oma rahulolu suurendamisele. Nüüd peaks olema
võimalik ka rohkem reisida, kunsti ja kultuuri nautida – viimane
aeg koguda enesele emotsionaalseid rikkusi! Vaimne potentsiaal on selles
vanuses väga kõrge.
Kuni ring saab täis
…
Ring ei saa kunagi päriselt täis.
Vananedes muututakse taas lapseks ning see aitab kaasa lähedusele
lastelastega. Vanaema olla on kergem ja mõnusamgi kui ema olla. Vanaema
ei irise ega tõesta ennast – tema suunab empaatiaga. Vanadus on
võimalus kogeda uuesti elu algust ja noorust.
Vanaduse
kartmise asemel tuleks läbi elu mõelda sellele, et vanadus
tähendab ka vabadust.
Nüüd osatakse eristada
tähtsat vähem tähtsast ning loodetavasti teatakse, miks elati.