Ja … On siis?


Liigpüüdliku ema puhul võib laps vahel olla ülehoolitsetud ja ülepestud. Suguelundid ei ole hambad, mida peaks mitu korda päevas pesema – liigne seep ning hooldusained võivad lapse õrna nahka kahjustada.



Kas paar korda päevas pesemine on liig?


Puberteedieas mitte. Siis muutub kord-paar päevas pesemine vajalikuks – seoses hormonaalsete muutustega. Ka võivad tüdrukud sel perioodil rohkem higistada, ka see on põhjus sagedasemaks pesemiseks. Bioloogiline kaitse on selleks ajaks ammu välja kujunenud ning pesta tuleks piisavalt sageli, et end mõnusalt puhtana tunda.


Millal tüdrukud end tulevaste naistena teadvustama hakkavad?


Kolme-nelja aastaste tüdrukute mängudes on tihti sees soov tulevikus emaks saada, ürgsed instinktid on laste peal kenasti näha. Soorolli n-ö sissemängimist tuleks kodus igati soodustada. Kui peresse on sündimas uus beebi, tuleks väike suur õde varakult temaga tegelemisse kaasata. Nii saab ta tulevast emarolli harjutada ning pärisemal on sedajagu veidi lihtsamgi. Varane positiivne motiveerimine on oluline, et tüdruk tunneks soovi tulevikus emaks saada. Näiteks võib teda julgustada unistama, millist peret ja mitut last ta tulevikus tahaks …


Samuti tuleks tüdrukut julgustada oma emotsioonidega hästi läbi saama, neid ka välja näitama. Naiste tugevus ja iseseisvus on tunnetega seotud, naised suudavad muuta maailma – aga ainult siis, kui nende tundeid pole alla surutud.


Kas sama võiks soovitada ka teismeliste emadele?


Et rohkem positiivsust – seda kindlasti. Võtame kas või menstruatsioonist rääkimise. Tihti emad ei mõtle, mida nad teevad, kui nad räägivad sellest nagu millestki räpasest, umbes nagu hügieeniprobleemist või segavast faktorist. Varakult tuleks selgitada, miks see on ja milleks see hea on.


Olen kokku puutunud isegi selliste teooriatega, et kui emad ei räägiks oma tütardele menstruatsiooniga seonduvatest valudest – ehk nad ei tunnekski neid?


See kõlab liiga hästi, et olla tõene …


Võib-olla tõesti. Aga kui valud on, saab neid leevendada ka ilma medikamentideta, vanaemadeaegsete võtetega – näiteks soojad protseduurid, mähised, vann, dušš, saun, liikumine … Taimeteed, näiteks naistepuna. Alkohol on samuti valu leevendav, ent sellega on oht üle pingutada ning halvemal juhul alkohoolikuks saada.


Emaks saamisest rääkides … Kuidas teie soovitate ühitada sotsiaalset ja füüsilist küpsust?


See on raske teema. Naine saab meie ühiskonnas sotsiaalselt küpseks vanuses 26-27, mõni alles kolmekümneselt. Samas on aastad 25–30 parim viimane aeg esimese lapse saamiseks.


Rõhutan, parim viimane – sest magusaim aeg on juba möödas. Samas on ju selge, et väga raske on oma karjääri algust kokku sättida isegi sobiva partneri leidmisega, saati siis veel pere loomise ja emaks saamisega. Aastate lisandudes muutub ka partneri leidmine raskemaks – valikud on teised ning suhete loomine ei käi enam nii kergelt.


Siit see algab: naistel, kes tahavad ennast töises mõttes teostada, hilineb esimene sünnitus tunduvalt. Ühiskond justkui toetaks – 45ni on naine noor. Samas hakkab viljakus pära st 35ndat eluaastat alanema ning ehkki soov emaks saada on juba olemas, võtab rasestumine rohkem aega. Esimene laps ehk saadakse ca 40selt, ent teise – saati kolmanda – jaoks enam võimalust ei teki. Näen lahendusena prantslaste idealiseeritud peremudelit, kus kaks esimest last oleks sünnitatud 35ndaks eluaastaks ja kolmas 40ndaks. Elu läheb kohutava kiirusega – kunagi ei saa mõelda, et elu on ees ja siis ma …


Kõik ju ei tahagi …


Ega peagi. Mitte kõik naised ei näe lapsi eneseteostuse osana ning neid ei tohiks ka survestada lapsi saama. Kõik ei sobigi lapsevanemateks. See sünnituste plaanimise jutt käib ikkagi nende naiste kohta, kelle eesmärgiks on lasterikas pere. See on päris raske valik – enda ego tuleb suuta väga palju alla suruda. Ja rõõm on ikkagi subjektiivne. Kes tunneb rohkem rõõmu dissertatsioonist, kes viiest lapsest … Muide, raske on esimese kahe lapsega, järgmistega on juba kergem.


Seda, millest valikud sõltuvad, ei saa vist üheselt öelda …?


Olen vahel mõelnud, kui palju sellel võiks olla seost eestlaste usulise tausta puudumisega. Koos sellega puudub ka arusaam, et elu on lühike. Ja lõplik. Iga päeva tuleb kasutada. Inimene ei peaks unustama, milleks ta siin on. Ei saa olla väga isekas, nautida ainult oma olemasolemist ja tööd.


Kuidas suhtute kunstlikku viljastamisse?


Osaliselt on see kindlasti areneva kapitalismi ja tarbimisühiskonna tulem: inimene mõtleb, et kui tervist ei ole, siis teenust osta ikka saab. Mõned naised ei jõua lihtsalt spontaanset rasestumist ära oodata ja otsustavad siis protseduuri kasuks. Samas annab see suurepärase võimaluse naistele, kelle munajuhad on kahjustatud näiteks põletiku või abordi järel. Tõsi, ka seda protseduuri ei tasuks lõpmatuseni edasi lükata – alates 35ndast eluaastast ei rasestu naine ka kunstlikul teel kuigi hästi. Tekivad ka eetilised probleemid – põhimõtteliselt on ka 55selt rasestumine võimalik, ent see ema ei näe tõenäoliselt kunagi oma lapselapsi …


Tihti tekitab fertiilse ea lõpp naistes hirme … Et nüüd ollakse vana?


Vanaduseni on siit veel palju aega. Naise iga eluetapp on väga ilus – ja täiesti uus. Võiks lausa öelda, et keskiga on kõige parem, kõige magusam iga. Hirmud, suured üllatused ja mure laste saamise pärast on möödas, teatakse ja tuntakse, mis on armastus … Selle jagamine on muutunud olulisemaks kui selle saamine. Vabanetud on ema – või vanemate – kummituslikust mõjust, tuntakse, et suudetakse ise oma elu kontrollida. Ka välimus ja ilu pole enam üle tähtsustatud – kõige tähtsam on see, mis ise ollakse. Kui on lapsed, on põnev näha enda edasikestmist neis – ühes on emalt üks, teises teine iseloomulik joon. Laste näol on sündinud uus tase, uus kvaliteet. Lapsed on suured, naisel on aega tegeleda iseendaga. Leida üles hobid, (taas)avastada sportimine, lugemine, igas mõttes enese arendamine. Kõik see aitab tasakaalu säilitada.


Aga kurikuulus keskeakriis?


Keskeakriis on pilguheit minevikku, oma puberteediea unistuste juurde. Kas see, mida ma soovisin, on saavutatud. See töö? Selline mees? Sellised lapsed? Kui selgub, et toonased unistused on täitunud, milleks siis kriis? Kui mõni unistus on täitmata, ehk on mõnes teises valdkonnas saavutatud rohkem? Küpsuse saavutamist ja tagasivaadet ei maksa võtta traagilisena. Kuna rasedusi enam plaanis pole, võib arstiga nõupidamise järel loobuda ka düsfunktsionaalseks muutunud igakuisest tsüklist, asendades selle tablettide võtmisega.


Prekliimaks on hea aeg ka seksuaalselt – loodus on andnud võimaluse seksida rasestumisele mõtlemata. Paljud naised ütlevad, et on alles selles eas aru saanud, mis on tõelised orgasmid, ka libiido tõuseb.


Üleminekuiga ei kirjeldata tihti kuigi meeldivana …?


Ütleksin, et see on hoopis kirjeldaja viga. Lääne kultuuris on sellest tehtud probleem, ida kultuuris mitte. Jaapani keeles pole isegi sõna kuumahoogude kohta. Meeste üleminekueast ei räägita kuskil … Kas seda pole või pole see kaubanduslikult atraktiivne? Sõna kliimaks on tulnud kreeka keelest ja seal tähistab see treppi. Ma arvan, et see ei peaks olema allakäigutrepp, see ongi lihtsalt üleminek. Nüüd on naine vaba. Mehega võrdne. Ta võib tegeleda loominguga või poliitikaga või pühenduda lastelastele – igaühele oma. Naisi, kellele see iga on raske, on umbes 8–15% ja üks lihtsamaid viise seda leevendada on füüsiline aktiivsus, liikumine ning küllaldane puhkamine. Kui naine pole selles eas enesega rahul, peaks ta keskenduma oma rahulolu suurendamisele. Nüüd peaks olema võimalik ka rohkem reisida, kunsti ja kultuuri nautida – viimane aeg koguda enesele emotsionaalseid rikkusi! Vaimne potentsiaal on selles vanuses väga kõrge.


Kuni ring saab täis …


Ring ei saa kunagi päriselt täis. Vananedes muututakse taas lapseks ning see aitab kaasa lähedusele lastelastega. Vanaema olla on kergem ja mõnusamgi kui ema olla. Vanaema ei irise ega tõesta ennast – tema suunab empaatiaga. Vanadus on võimalus kogeda uuesti elu algust ja noorust.


Vanaduse kartmise asemel tuleks läbi elu mõelda sellele, et vanadus tähendab ka vabadust.


Nüüd osatakse eristada tähtsat vähem tähtsast ning loodetavasti teatakse, miks elati.