Näoga sissepoole Eesti

Maailma Majandusfoorumi värskeima infotehnoloogia uuringu kohaselt on Eesti maailma edetabelis 20. kohal, olles eelmise uuringuga võrreldes tõusnud 3 kohta. Visionäär Linnar Viik, tehnokratt Peeter Marvet, Digi peatoimetaja Henrik Roonemaa, Homme toimetaja Kristjan Otsmann ja Eesti Ekspressi veebihaldur Kristjan Pillak arutasid Skype’i grupivestluses, milline on selle tähendus Eesti jaoks.

Askur Alas: Küsimus on – mida Eesti 20. positsioonist arvata. On see hea või halb? Mida see tähendab minu kui tavakodaniku jaoks?

Henrik Roonemaa: See tähendab, et palju sinu riigis sinu jaoks iseenesest mõistetavaid asju teistele inimestele teistes riikides seda ei ole :) Täna kuulsin raadiost, kuidas Tallinna abilinnapea Taavi Aas selgitas tasulise parkimise korda ja ütles, et kõik, kes tahavad sooduskaar­ti, peavad tulema kohale linnavalitsuse teenindussaali. Iga teise riigi kodanik oleks seda normaalseks pidanud, aga Eestis on see totaalselt tagurlik, ja see on äge, et me nii mõtleme.

Alas: Oleme nn endise sotsialismileeri selge liider, kuid jääme kaugele maha näiteks esikolmikus olevast Taanist, Rootsist ja Singapurist ning muidugi ka neljandal kohal olevatest põhjanaabritest soomlastest. Kas see on siis uskumatu saavutus või on tegu häbiväärse mahajäämusega?

Roonemaa: Kuna me oleme kolm kohta tõusnud, siis kindlasti pole tegu häbiväärse mahajäämusega. Kolmes eraldi kategoorias, sealhulgas online-teenuste kättesaadavuselt, on Eesti esimesel kohal. See 20. koht koosneb paljudest asjadest.

Peeter Marvet: Taotlesin endale äsja parkimiskaarti e-viisil ning õnnestus igati. Üleeile saatsin digiallkirjaga avalduse, eile helistas transpordiosakond ja ütles, et on teenindussaali saadetud... Aga jah, võiks ju saata mulle postiga koju, nagu haigekassakaardi.
Eestis ei toimu süstemaatilist teenuste arendust: suurematel tegijatel on rohkem raha proovida ja leppida tõsiasjaga, et 80 protsenti läheb aia taha. Meil on üksikud teenused, mis toimivad, ning oleme suutnud nende arvelt piisavalt propagandat teha.

Roonemaa: Jah, ja Äripäevas ütles selle uudise juures Valdo Randpere, et riik peaks uuesti teenuste tellimisel ohjad haarama. Minu arust on see väga 1999. aasta mõtteviis ja ma tahaksin näidata näpuga kodumaiste tarkvaraarendajate peale, kui me räägime mahajäämusest.

Kristjan Otsmann: See on palju räägitud nn 100 miljoni krooni häda. Suurem osa Eesti IT-firmasid kasvatab end 100miljonilise käibe ja paarimillise kasumini. See on just selline raha, mis lubab firma omanikul ja juhil paar korda aastas palmi all puhata. Mis sa veel ihkad. Küsimus on selles, kuidas luua järgmine arenguhüpe, kuidas viia arengukilpkonn järgmisest trepiastmest üles.

Marvet: Olen tähele pannud, et saalitäis Eestit külastavaid välismaalasi kurvastab kahinal, kui ei saa e-valitsust (ja Skype’i kontorit) näha. Kõik teavad mõnda case-study’t, aga nende tausta vähe. Samas, kui ma olen kellelegi seletanud, et TOMi on suht vähe kasutatud ja demon selle peale eoigus.just.ee’d, kukub vestluskaaslane taburetilt ja ütleb, et vot seeeeee on alles teenus, mida mujal pole näinud.
Arenguks on vaja MySpace-attitude’i ehk ettevõtteid, mis jälgivad kasutajate soove ning tegutsevad sellest lähtuvalt (lisades oma panuse innovatsioonina).

Linnar Viik: Ma sutsa nuusutasin ka seda edetabelit ja huvitav oli vaadata, et eranditult kõik riigid, mis oma positsiooni edetabelis parandasid, olid viimastel aastatel teinud suure läbimurde just valitsuse ja erasektori koostöös. Meie senise panuse, turumahu ja oma IT-turu struktuuri kohta on 20. koht väga hea tulemus.

Alas: Kas nii kõrge koht on hea või halb olukorras, kus meie reaalsed kulutused IT-le on umbes kolm korda väiksemad elaniku kohta kui Euroopas keskmiselt?

Viik: See n& auml;itab, et oleme IT-vallas osanud oma väheseid vahendeid hästi kasutada. Positsioneerida tähendab siinses kontekstis: olla näoga pigem kasutaja kui IT-süsteemide omaniku poole ning kasutada seejuures kättesaadavaid vahendeid, mitte ise mingeid imevidinaid välja mõelda. Meist eespool olevad riigid on eelkõige suutnud kasvatada IT kui ekspordi ja majandusharu võimekust. Meil on IT peaasjalikult siseturule suunatud ning ekspordi osakaal siiski pigem marginaalne.

Alas: Piltlikult võib asja tõmmata kokku nii: Eesti IT on näoga sissepoole. Vot sulle 20. koht.

Kristjan Pillak: Seega peame mõtlema toodetele, mis on suunatud meile ja meie naabritele ning veel kaugematele kasutajatele, ja samas mitte panema rõhku ideele, et me ainult välismaale toodame.

Alas: Linnar, mida see uuring sinu hinnangul tegelikult väljendab?

Viik: See uuring näitab riikide, sealhulgas siis ettevõtete, avalike institutsioonide ja inimeste valmisolekut infoühiskonnaks. Valmisolek koosneb ligipääsust internetile, infole ja e-teenustele, oskustest neid kasutada ja IT-sektori tugevusest.

Alas: Aga miks meie, e-valimiste pioneerid, oleme 20ndad?

Viik: Aga see-eest kiired, paindlikud. Oleme “vaid” 20ndad, sest e-hääletus on ainult üks paljudest faktoritest, mis teevad ühiskonnast eduka infoühiskonna. Põhjus, miks oleme “alles” 20. kohal, on eelkõige meie IT-sektori mahus ja selle mõjus meie väliskaubandusele, ekspordile ja muudele majandussektoritele.

Alas: Kui Eesti oleks maailma IT-edetabelis esimene, milline Eesti meil siis oleks?

Otsmann: Eesti oleks sel juhul riik, kus infotehnoloogia on märkamatu, meid ümbritsev ja iseenesest mõistetav.

Viik: Eesti ei saa sellise struktuuriga üles ehitatud uuringus kunagi esimesel kohal olla :) Edetabelis on äärmiselt tähtsal kohal pika aja jooksul tehtud kulutuste mõjukus teadus- ja arendustegevusele IT-vallas – tippu jõudmiseks ei peaks me mitte püüdlema oma praeguste kavade kohast “Euroopa keskmisele järele jõudmist”, vaid peaksime lähimad kümme aastat kulutama teadus- ja arendustegevusele kaks korda rohkem Euroopa keskmisest.
Teine osa puudutab väljundit majandusele laiemalt. Seega on edetabelis äärmiselt oluline IT-sektori rahvusvaheline mõjukus, kuid mahuka siseturu ja tugevat eksporti edendava tehnoloogiasektorita me maailma tippu ei jõua.
Ma ei pea sellise edetabeli tippu jõudmist eesmärgiks. Tähtis on edendada oma vajadustele vastavat infoühiskonda, teha seda oma võimekuse piiridel ja neid piire pidevalt ületades, kuid pole vaja seada sihiks hüpata kõrgust ilma teibata 6 meetrit või heita 40kilost vasarat 80 meetrit. Oleme infoühiskonna Taavetid, mitte Koljatid, ja seda eelist tuleb ka tulevikus kasutada.

Otsmann: Ausalt öeldes – mu arvates pole ka selle edetabeli tippu jõudmine eesmärk. Mulle meeldiks palju rohkem elada riigis, mis on õnnelikkuse edetabeli (www.neweconomics.org/gen/z_sys_publicationdetail.aspx?pid=225 ) tipus :)

Alas: Linnar, kas sa oleksid õnnelik, kui sa elaksid IT-riigis number 1 – Taanis – või hoopis õnnelike inimeste riikide edetabelis number 1 olevas Vanuatul?

Viik: Ma olen pretty õnnelik, kui saan elada Eestis oma lähedastega koos ja naerda Eesti elu iseärasuste peale, nautida neid nädalavahetusi, mida nimetatakse “suvi” ja “talv”, ning nautida meie praegust infoühiskonda. Ja muide, Taanis on inimesed päris õnnelikud, nad lihtsalt osakavad seda. Seega on vähemalt kaks asja, mida taanlastelt õppida – kuidas edukat infoühiskonda ehitada (kusjuures nad on ka ise meid endile eeskujuks toonud, seega vastastikused komplimendid on õigustatud) ning kuidas õnnelikku ja mõnusat elu elada.