Esikohal on mõistagi kirurgilised probleemid. Näosiirdamisel sõlmib kirurg mikroskoobi all kokku näo närvid ja veresooned. Ehkki statistika kohaselt õnnestub tänapäeval enamik sääraseid mikrokirurgilisi operatsioone, võib veresoontes 5-10% tõenäosusega siiski tekkida saatuslikke tompe, seda just esimestel päevadel pärast operatsiooni.

Teine oht peitub asjaolus, et patsiendi keha immuunsüsteem surutakse opreratsiooni ajal ja järel tugevate medikamentide abil maha, et vältida äratõukereaktsiooni teket uuele näole. Kuid see muudab keha äärmiselt vastuvõtlikuks kõikvõimalikele nakkustele ja haigustele. Lisaks suurendab immuunsüsteemi pärssivate rohtude kasutamine patsiendi vähiriski, mis tõstatab küsimuse, kas näosiirdamist poleks targem siiski vältida.

Ühe lahendusena kavatsevad arstid patsiendi keha juba enne operatsiooni hakata harjutama pisikeste koenäidistega näodoonori kehast, et vähendada äratõukereaktsiooni ohtu ja seeläbi ka kangete medikamentide pruukimise vajadust. Säärast võtet on edukalt kasutatud neerusiirdamistel. Ka mullu sooritatud osalise näosiirdamise käigus "harjutati" patsiendi keha esmalt näodoonori luuüdiga.

Kuid jääb veel psühholoogiline probleem. Näosiirdamispatsiendile õige ilmega doonornäo valimine võibki osutuda kõige keerulisemaks.

Nägu kätkeb suurt osa inimese identiteedist ning võõra inimese näo nägemine iseenda peegelpildis või lähedase inimese peas võib olla väljakannatamatu. Samas ei tea keegi täpselt, kuidas teise inimese koljule ja lihastele istutatud nägu tegelikult välja nägema hakkab. Kuna näo uue peremehe või perenaise luud ja lihased erinevad näo varasema kandja omadest, ei pruugi nägu enam kuigivõrd meenutada persooni, kellele ta varem kuulus.

Teisalt tähendab see aga, et ka näosiirdamise patsiendil ei tasu loota, et ta saab operatsiooniga tagasi oma varasema väljanägemise - või isegi midagi ligilähedaselt sarnast. Samas on kardetavasti just need patsiendid, kes kõige raskemini elavad üle oma näovigastusi ja võiksid seetõttu soovida endale uue näo siirdamist, kõige tundlikumad ka uue näoga ringikäimise psühholoogiliste raskuste suhtes.

Näiteks maailma esimese käesiirdamise patsient Clint Hallam palus siiratud jäse eemaldada, kirjutab ABC Science Online. Ta ei suutnud enam kauem taluda "võõrast" kätt oma keha küljes.