Narkodiiler, HIV-positiivne, viie lapse ema...
Laupäev, kell kaheksa hommikul. On külm. Tallinna vangla sissepääsu juures on väike järjekord. Kõik külastajad on naised. Hambapasta, seep, tee (kaks pakki) – kohaletulnud abikaasad, emad täidavad hallikale paberile trükitud blankette, kuhu tuleb täpselt kirjutada, mis on teisele poole trelle minevas pakis.
"Teie dokumendid. Kelle juurde? Kes olete tema jaoks?" Klaasiga luugi tagant esitatakse konkreetseid küsimusi. Kuivalt, emotsioonideta.
Imekaunis lapsepõlv lõpeb rasedusega
Väike Lena eelistas öelda, et tal "vist ei ole ema". Ta oli elanud terve elu vanaemaga Koplis. Ema ennast eriti näole ei andnud. Vanaema kutsus Lenat Imekauniks Jelenaks (nagu muinasjutus) või Jelena Leonidovnaks (kui jutt võttis tõsisema pöörde). Kui juba isanimi on olemas, on järelikult ka isa, kuid ka tema ei osalenud eriti Lena kasvatamisel. Tõsi, oli ka veel noorem õde Tanja, ja vend, kes kasvas lastekodus.
Lapsepõlvele mõeldes Lena naeratab ja kasutab sõna "imekaunis".
Hiljem läks Lena kooli – Pelgulinna gümnaasiumi. Õppis keskmiselt. Ja armastas hullupööra Alexandre Dumas’d ning lugusid rüütlitest ja uhketes kleitides preilidest. Pärast üheksandat klassi Lena edasi õppima ei läinud – tunnistusel oli üks kaks. Läks, nagu ta ise ütleb, patriootilisele tööle: hakkas õmblema Eesti ajateenijatele mundreid. Töötas täpselt üheksa kuud. Üheksa kuud on omandanud Lena elus üldse maagilise tähenduse.
18aastaselt avastas Lena esimest korda, et ootab last.
Vangla territoorium. Väravast külastustoani tuleb minna mööda teed umbes 150 meetrit. Väljas on külm. Ümberringi on kõrged müürid, mida kroonib okastraat. Millegipärast kõlab vastikult kõrvadele käiv sireen. Kuhu peab minema? Siin ei olegi teist teed – see ainuke viib otse metallist ukse juurde. Must kellanupp. Vajutan.
Viiest lapsest neli lastekodusse
Lenal sündis poeg. Lena pani talle nimeks Dima. Kuni kolmanda eluaastani elas Dima koos emaga. Aga pärast (Lena on millegipärast veendunud, et selle taga on tema ema salasepitsused) võeti Lenalt vanemlikud õigused ära. Ta protestis. Lena kinnitab, et tookord ta veel narkootikume ei tarvitanud, kuid lapse äravõtmise ametlikus põhjenduses seisis just "narkootikume tarvitav ema".
"Ma ei ole valmis oma lastest rääkima," ütleb naine, kelle viiest lapsest neli ei ela temaga. Juba hoopis hiljem selgub jutuajamise käigus, et Lena teab suurepäraselt, kus ja kelle juures elab tema esimene poeg (kelle lapsendas eesti pere). Teab sedagi, et poeg käib esimeses klassis. See on esimest korda meie vestluse jooksul, kui Lena... mitte ei hakka nutma, vaid muutub kuidagi kohmetuks. "Kui oleks minu teha, võtaksin ta tagasi... Ma võtaksin nad kõik tagasi."
Maksim on Lena teine laps. Ja ainus, kes jäi tema juurde. Pärast Maksimi sünnitas Lena veel kaks korda. Viimasena sündisid kaksikud. Lena jättis nad sünnitusmajja.
"Sa ilmselt ei vaadanudki lapsi? Öeldakse, et nii on neid kergem jätta?" – "Miks? Ühte ma isegi imetasin."
Küsimusele, miks ta lapsed maha jättis, vastab Lena, et tal ei olnud raha neid kasvatada. Küsimusele, miks ta aborti ei teinud, vastab Lena, et avastas liiga hilja, et on rase.
Raske uks avaneb. Minu ees on järjekordne valveruum. Taas raiub emotsioonideta hääl klaasi tagant: "Teie dokumendid. Kelle juurde? Kes olete tema jaoks?"
Ja seejärel: "Andke oma kott ja tehke taskud tühjaks. Peale pliiatsi ja paberi ei ole lubatud midagi sisse viia. Minge läbi metalliotsija." Kummaline, kuid kusagilt kostab muusikat. Nukrameelset.
1500 krooni päevas narkootikumidele
Lena kaalub tõsiselt steriliseerimist. Sest arvab, et tal ei ole õigust oma lastega niimoodi ümber käia.
Nimetab ainsa lastest loobumise põhjusena materiaalset. Ütleb, et raha ei olnud, sest ta ei käinud tööl – igal aastal oli uus rasedus. Muide, kõikidel lastel on üks isa. Kuid oma vabaabielumehega ei ole Lena laste edasisest saatusest kunagi rääkinud.
See-eest olid neil teised jututeemad. Ka Sergei (30) istub praegu kinni, ja nagu Lena ütleb, narkootikumide tarvitamise eest. Paraku ei panda nende tarvitamise eest vangi.
Narkootikumide jaoks selles peres raha jätkus.
"Ei, minul ei olnud. Mehel küll. Kust ta raha sai? Ma ei küsinud. Öeldakse, et mida vähem tead, seda paremini magad," räägib Lena.
Ta kinnitab, et tarvitas ainult amfetamiini. Ühe grammi hind on kusagil 150–250 krooni. Kui elu sai narkootilise maitse, vajas ta päevas kuni kümmet ühegrammilist doosi. Kokku – 10 grammi päevas.
"Hallutsinatsioonid? Mis sa nüüd, muidugi mitte! Lihtsalt tunned meeletut energiatulva. Oled hoobilt kõigeks võimeline ja jõuad ära teha terve hulga asju. Kuid niipea, kui narkootikumi toime kaob, algab depressioon."
See juhtus ootamatult. Politsei võttis ta mullu septembris Kopli trammipeatuses narkootikumidega kinni. Läbiotsimisel leiti minigrip-kilekott kaheksa grammi amfetamiiniga ning mõned ecstasy tabletid. Ja kaks tuttavat tunnistasid, et ostsid Lenalt. Kuigi Lena ise nimetab seda sonimiseks. Ja kinnitab, et ei müünud midagi. Väidab, et istub kinni tarvitamise eest. Kohtunik naise juttu ei uskunud ja määras aastase vanglakaristuse. Sellest seitse kuud on tingimisi, nii et Lena vabaneb juba veebruaris.
Praegu vanglas Lenal nälga ei ole. Ütleb, et võib vabalt olla ka ilma narkootikumideta. Ainult veenid poevad peitu.
Veel üks uks ja lõpuks... pikk tuba. Paremal valged, heli läbilaskvate klaasidega kabiinid. Kõik on hõivatud.
"Minge viimasesse. Teid juba oodatakse."
Üks partner, uus süstal, HIV?
Vanglas ootas Lenat kõigepealt ebameeldiv uudis – talle teatati, et ta on HIV-positiivne. "Kuidas see on võimalik?" mõtles Lena. "Kogu aeg üks ja sama partner... alati uus süstal."
Mees pandi kinni kuu enne Lenat. Ja ka temal avastati HIV. Nad isegi tülitsesid kirja teel selle üle, kust see pärit on.
Kuid diagnoos Lena tuju ei rikkunud. "Ma ju niikuinii ei tunne seda," ütleb ta. See-eest kavatseb ta nüüd mehega abielluda. Mehel on jäänud istuda kolm aastat ja kolm kuud. Nii et pulmad peetakse tõenäoliselt vanglas.
Uue aasta võttis Lena vastu tassi kohvi ja kompvekkidega. Ta on õudselt maias. Vanglas võib endale kauplusest kaupa tellida. Sulle tuuakse nimekiri, mida on võimalik osta. Sina ütled, mida tahad – ja raha võetakse sinu arvelt maha.
"Kuidas sul arvel raha on?"
"Noorem õde kannab. Aga see ei ole tema raha. See on minu oma."
Kust see pärit on?
"Mehele makstakse võlgu tagasi... Mille eest? Ei tea. Pole minu asi."
Lena on vanglas mõne kilo juurde võtnud. Sellepärast, et liigub vähe. Ärkab, sööb ja heidab jälle magama. Elab kambris koos 17aastase vargatüdrukuga. Ja ütleb, et terve vangla on puha vanu tuttavaid täis.
Vangidega kohtumise kabiin näeb välja nagu klaasist seintega telefoniputka. Ainuke erinevus on selles, et see, kellega sa räägid, istub otse sinu vastas. Te suhtlete läbi vanadusest krõbiseva telefoni ja näete teineteist läbi paksu klaasi.
Minu kabiini klaasi taga istus roheliste silmade ja punakate juustega tüdruk. Sümpaatne ja hoolitsetud. Ta on olnud vangis juba peaaegu pool aastat. Tal on väljas vähemalt kümme sugulast. "Aga teie olete esimene, kes mind külastab..." ütleb tüdruk.
On õppinud mitte mõtlema
Vanaema on esimese grupi invaliid. Ja tema on praegu väikese Maksimiga kodus. Maksim on hüperaktiivne laps. Tal tuleb kogu aeg silma peal hoida. Nii et vanaemal ei oleks aegagi vanglasse tulla. Emast Lena seda ei ootagi. Õde, kes õpib ülikoolis, riidleb Lenaga tolle elukommete pärast, ja ei tule sellepärast.
Parim sõbranna lubas küll külastada, kuid ei ole seni millegipärast tulnud. Lena mees pandi kinni kuu varem kui tema. Muide, ka Lena ei leidnud selle kuu jooksul aega, et teda külastada.
"Kas sa ei ole mõelnud, miks inimene üldse siia ilma sünnib?" – "Ma olen õppinud mitte mõtlema. Siin on kahjulik mõelda." – "Aga mida sa peale hakkad, kui välja saad?" – "Ma unistan, et käin poodides. Ostan igasugust träni. Ja veel... lobisen telefoniga."
"Teie aeg on läbi. Te jääte hiljaks." Seina tagant kostev metalne hääl paneb meie jutuajamisele punkti.
"Ma istun asja eest." Selle lausega alustas Lena meie vestlust. 23. veebruaril vabaneb Jelena Volkova vanglast. Tal ei ole konkreetseid tulevikuplaane. Ta loodab väga, et parim sõbranna tuleb talle vanglasse vastu. Ka tema ootab praegu last.
Erakordne juhtum
Jelena Volkova lugu on mitmes mõttes erakordne juhtum. Ma ei mäleta, et kunagi varem vähemalt minu praktikas oleks narkootikumidega kaubitsemise eest olnud kohtu all viie lapse ema.
Tegemist on kahtlemata sotsiaalse probleemiga, kuid ma ei saa nõustuda väitega, et Jelena on ainult sotsiaalsete olude ohver. Kahjuks on tegemist isikuga, kes toimiku materjalidele ja eri isikute ütlustele tuginedes ei tundnud vastutust oma laste kasvatamise eest.
Leelet Kivioja
Ringkonnaprokurör
Kuidas aidata Lenat?
Tuntud aidsiennetaja, riigikogu liigeNelli Kalikova peab Lena lugu masendavaks ja mõtlemapanevaks: "Selgelt on näha, mida teevad uimastid inimesega."
Kalikova jaoks kinnitab Lena jutustus nelja olulist fakti:
* Naiste narkomaania on tunduvalt hullem kui meeste oma.
* Naiste arv nii narkomaanide kui ka HIViga nakatunute osas kasvab.
* Naisnarkomaan ei hooli endast ega väldi soovimatut rasedust. Tulemuseks on HIV-positiivsete laste sünd.
* Naisnarkomaan ei ole võimeline lapsi kasvatama.
Kalikova: "Me ei tea, kas Leena lapsed on HIV-positiivsed või ei ole. Vähemalt ühel nendest vedas ja ta kasvab normaalses peres ja temast saab normaalne inimene."
"Meil on vaja jõuda iga rasedaHIV-positiivse naiseni, isegi kui ta on kusagil narkourkas, ja hoolitseda selle eest, et ta saaks ravi, et vastsündinu saaks ravi, et tal oleks mürgise viirust sisaldava emapiima asemel kunstlik toit. Õnneks on teadus jõudnud nii kaugele, et see on võimalik."
