Poiss keset tänavat ei hinga enam, tema nahk on üleni sinakas, pupillid silmas nõelteravad, käsivarrel selgelt näha süstimise jäljed.

Kiirabi suudab 20aastase noormehe siiski elustada.

Ta pole ainus. Neljapäeval vajab abi 12 süstlaorja, reedel 11, laupäeval 1, pühapäeval 6, esmaspäeval 11, teisipäeval 9 ...

On märtsi algus 2002, Tallinnas möllab Eesti esimene fentanüülimürgituste laine. “Valgeks hiinlaseks” kutsutav uus sünteetiline uimasti niidab narkomaane peaaegu sama hullusti nagu metanool pool aastat varem Pärnumaa napsusõpru.

Kahe nädala jooksul sureb ligi 40 fentanüülitarvitajat. Peaaegu iga teine ohver on noor, 20–24aastane.

Fentanüül on kümneid kordi kangem kui heroiin, millega on harjunud kasutama kohalikud narkomaanid. Nad ostavad fentanüüli heroiini pähe ning satuvad üledoosi süstides elu ja surma piirile.

Politsei teatab kiiresti, et võttis Tallinnas ja Maardus kinni mitu fentanüülimüüjat. Selle uudise avaldavad kõik suuremad ajalehed. Seejärel kaob teema avalikkusest.

Kuid asja võtavad üles poliitikud. Parajasti hoogsalt menu koguv partei Res Publica korraldab ümarlaua “Sõda narkoäriga”. Erakonna eestseisuse liige, vandeadvokaat Kaido Pihlakas kutsub avalikult üles karistusi karmistama. “Reaalne lahendus on narkokuritegude eest tingimisi karistuste määramise kaotamine ja maksimaalse karistusena eluaegse vanglakaristuse määramine. Kui täna ei muudeta seadusi ja kurjategijad jalutavad pidevalt irvitades kohtusaalist tänavale, on mõne aasta pärast lihtsam hakata kokku lugema hoopis neid inimesi, kes ei ole narkootikume kasutanud ega sõltlased.”

Res Publica võit

Kõik pole Pihlakaga nõus. Õigusinstituudi kriminoloogia õppetooli juhataja Eduard Raska märgib, et karistused on nagu muru niitmine – sellest muru ju ära ei kao. Ühiskonnateadlane Iivi Anna Masso hoiatab, et “USA karmide karistuste mudel ei kõrvalda narkomaania algseid põhjusi. Selle tulemuseks on ainult maailma kõrgeim vangistatud kodanike protsent.”

Valimistel aga pooldab rahvas uut poliitikat ja valju korda lubanud Res Publicat. Justiitsministriks saanud Ken-Marti Vaheri eestvedamisel karmistabki riigikogu narkokurjategijate karistusi, maksimaalmääraks saab eluaegne vangistus.

Kümme aastat hiljem, aprillis 2012 räägibki Ken-Marti Vaher siseministrina riigikogus: “Meie õiguskaitseorganid on üha enam võimelised tabama suuremaid narkokoguseid, suuri kuritegelikke narkogruppe, mis kujutavad endast põhilisi organiseeritud kuritegevuse üksusi Eestis. Narkokogukond teab, et sanktsioonid on kõvasti muutunud ja riigi suhtumine narkokuritegevusse sallimatum. Näiteks kui 2000. aastate alguses oli üks põhilisi kohtus väljamõistetud sanktsioone suurtes kogustes narkootikumide käitlemise eest heal juhul mõneaastane vangistus, siis nüüd räägime isegi kokkuleppemenetluse puhul rohkem kui kümne aasta pikkusest vangistusest.” Ja lisab: “Mitmed narkoärikad on pigem viinud oma kuritegevuse Eestist välja. Eestis juba kardetakse vahele jääda.”

Eesti on üks kümnest Euroopa Liidu riigist, kus narkoärikaid ähvardab kuni eluaegne karistus.

Fentanüül tapab edasi

Karistused on küll karmimad, kuid uimastiäri lokkab edasi. Kolm aastat tagasi esitas prokuratuur organiseeritud narkokuritegevuse vallas süüdistuse 18 suuremas juhtumis. Tunamullu oli nende arv 25, mullu 33.

Politsei teatab üha suurematest töövõitudest. Alles kaks nädalat tagasi tuli teade, et MTA narkotalitus konfiskeeris Pärnus ja Pärnumaal rekordkoguse (kuus tonni) uimastite toorainet.

2004. aastal valmis narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012. See nägi ette, et uimastisurmad kahanevad poole võrra.

Läks vastupidi. Tänavail suri mullu rohkem süstivaid narkomaane kui eales – 160 inimest. Liikluses hukkus samal ajal 87 inimest, tulekahjudes 54.

Lõviosa end surnuks süstinutest on noored mehed Tallinnast ja Harjumaalt.

Tänavu suvel avalikule arutelule pandud “Uimastitarvitamise vähendamise programmis 2013–2016” tõdetakse, et Eestis on Euroopa Liidu kõige suurem narkootikumide tarvitamisega seotud mürgitussurmade arv.

“Valge hiinlane” pole kuhugi kadunud. Peaminister Andrus Ansip osutas tänavu kevadel riigikogus narkosurmade rohkust seletades just fentanüülile. “Eesti on üks väheseid riike maailmas, kus see aine on nii ulatuslikult levinud ning narkoturul peaaegu täielikult asendanud teised opioidid, näiteks heroiini ja taolise. Ainult 13 protsenti 2012. aastal registreeritud narkosurmadest ei olnud seotud fentanüüliga, 87 protsendil juhtudel oli üledoosi põhjuseks fentanüül või fentanüül kombinatsioonis teiste ainetega.”

Iga viies vang on narkokurjategija

Läinud on ka just nii, nagu hoiatas omal ajal Iivi Anna Masso: Eesti türmid on narkoärikatest pungil. Riigi peaprokurör Norman Aas ütleb, et “kui 2004. aasta alguses oli kõigist vangidest narkokurjategijaid 7 protsenti, siis 2012. aastal oli vastav näitaja 21 protsenti (541 vangi)”.

Eesti politsei jahib eeskätt narkoparuneid. “Narkokaubanduse tõkestamisel annab kõige püsivamaid tulemusi selle organiseerijate väljaselgitamine ja vastutuselevõtt, mitte tänavamüüjate tabamine,” kõlab justiitsministeeriumi seisukoht.

Eesti narkoärikatest pikima, 18aastase vanglakaristuse saanud Andrei Tšervjakov investeeris hašišilasti ostu 70 000 eurot. Tänaval diilerite käes muutunuks see pooleteiseks miljoniks... Nii tulus äri tõmbab ärikaid magneedina ligi.

Keskkriminaalpolitsei endine juht, sotside üks liidreid Andres Anvelt seletab narkoäri edu just rahaga: “Kui tegu on äriga, siis pole karistuste raskus eriti määrav. Kasumi suurus on palju olulisem. Hulgimüüjatena vahele jäänud narkotegijad on läinud alati nagu ettevõtjatele kombeks läbirääkimiste ja kokkulepete peale ning olnud nõus isegi 12aastase vangis istumisega.”

Anvelti meelest on häda narkovõitluse eesmärkides. “Liidrite vangipanek ei mõjuta kuidagi narkosurmade levikut. Enne ei muutu narkosurmade osas midagi, kui ei tegutseta narkondusega tänaval, ööklubides jne. Minu pideva vingumise peale Tallinnas moodustatud tänava-narkorühm (Anvelt rääkis selle loomise vajalikkusest korduvalt, sh riigikogus – EE) alustas kohe kümnete narkodiilerite suht lihtsa tabamisega ja tulemuseks on peaegu poole võrra vähem narkosurmasid esimesel poolaastal. Nii kaua, kui eksisteerib toimiv jaevõrk (kus aga karistused peaaegu olematud), võib neid hulgipäid raiuda kümnete kaupa, kuid nende asemele astuvad kohe uued, sest jaeturgu ei saa ju ilma tulusa kaubata jätta.”

Ka Norman Aas selgitas tänavu kevadel prokuröride üldkogul, et narkokaubanduse ketis taastuvad kõik lülid kiiresti, sest nõudlus tekitab alati pakkumise ning üha suurema hulga noorte inimeste vanglasse saatmisel pole olnud erilist mõju narkootikumide tekitatavate kahjude vähendamisele ei Eestis ega mujal maailmas.

“Tulemuslik narkootikumide vastane võitlus püüdleb eelkõige nõudluse vähendamise poole,” ütleb justiitsminister Hanno Pevkur. “Karistuspoliitika mõju on siin piiratud. Kui nõudlust jätkub, kui piirid on lahti ja kui leidub inimesi, kel puuduvad paremad perspektiivid narkootikumide vahendamisele, siis jätkub kahjuks ka narkoprobleem. Karistuspoliitikas on inimese vangistamine kahe teraga mõõk. Ühelt poolt tahame diilereid tänavalt eemal hoida, teiselt poolt teame, et mida kauem inimene vanglas on, seda suurema tõenäosusega ta vabanedes uusi ning raskemaid kuritegusid toime paneb. Kuigi rõhutatult karmi karistuspraktika juurutamine võib olla mingil tasandil populaarne, püüame eelkõige kuritegevust vähendada.”

Pevkur lisab, et maailmas levib trend diferentseerida suhtumist nö kergetesse ja rasketesse narkootikumidesse. “Eesti hoiak selles osas on seni olnud jäik ning seaduse mõttes kohtleme me kanepidiilereid sama karmilt kui fentanüüli vahendavaid diilereid, kuigi terviseohud on selgelt suuremad viimase puhul.”

Ka endine justiitsminister Kristen Michal meenutab, et karistusõiguse revisjoni ettevalmistamisel tuli jutuks, et väikses koguses narkootikumide omamise võiks dekriminaliseerida.

Vaher: just Anvelti ajal kinnitas fentanüül Eestis kanda

Ken-Marti Vaher tõdeb, et narkomaaniat ei saa vähendada üksnes karistuspoliitikaga, mis on pakkumise vähendamise üks eeldusi. Ei ka karistuspraktikaga (mille kujundavad kohtud) ega pakkumise vähendamisega (milles on väga oluline roll politseil), vaid väga olulised on ka tegevused nõudluse vähendamiseks ja sõltlaste raviks. “Need kuuluvad peamiselt sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse ja on kahjuks kiratsenud Eestis pikki aastaid.”

Tal on meeles, kuidas Pevkur rääkis sotsiaalministrina, et peamine tegevus narkomaania osas on ikkagi pakkumise vähendamine ehk just politsei töö...

Ka Anvelti kriitika pole Vaheri meelest täiesti aus. Tema oli ju keskkriminaalpolitsei juht ajal, mil fentanüül Eestis kanda kinnitas. Arusaama, et “narkoliidrite vangipanek ei mõjuta kuidagi narkosurmade levikut”, peab Vaher “revolutsiooniliseks: “Huvitav, kes siis seda nn jaemüüki üleval hoiavad, kui mitte needsamad liidrid? Narkosurmad on hakanud nüüd tõenäoliselt vähenema hoopis seetõttu, et panime eelmise aasta esimeses pooles paika tugeva narkovastase kava politseile koos selgete ressurssidega (rõhuga fentanüülil).”

Fentanüüli vastu võitlemine on aga raske, sest seda ei toodeta Eestis, vaid tuuakse siia Venemaalt. Kogused on väga väikesed ja seda äri aetakse väga konspireeritult.

Vaher lisab, et üledoosi tõttu surevad Eestis peamiselt narkomaanid, kel sõltuvus kujunes välja aastaid tagasi. Üledoose võtnute keskmine vanus on hakanud kasvama (praegu ligi 32 eluaastat), mis tähendab, et noori tuleb vähem peale.See on jõhker, aga ühiskonnale hea uudis.

PS Res Publica karmi käe poliitika ei kukkunud läbi. Kergemate karistuste puhul oleks narkoäri ilmselt veelgi laialdasem. Ja Res Publica poliitikud olid nii nutikad, et kirjutasid 2003. aastal valitsuslepingusse lubaduse karistuste karmistamise kohta, aga mitte mõõdikuid narkokuritegude ja -surmade vähenemise kohta.