Narva mnt 5 in memoriam
Algus Eesti Ekspressile ja nägu Ugalale
Jaak Alliku arvates on üks “kõige kummalisemate järelmitega
juhtum” selle maja seinte vahel see, et 1982.aastal võttis ta
suvepraktikale noore näitekirjaniku ja ajakirjandustudengi Hans H.
Luige. Luik sai õigest ajakirjandusest maigu suhu, ja aegade muutudes
sündis sellest kogemusest Luige meediaimpeerium.
Allik sai
omakorda noore dramaturgi Luige näidendi "Tuled sa tagasi?",
läks "Ugalasse", lavastas tüki ära ja on jäänud
praktilise teatri juurde tänaseni.
Reegel lehetegijale - ära naisi toimetusse tööle võta!!!
Hans H. Luigele õpetas elu Kultuuri ja Elu toimetuse küpsete daamide seltsis tõesti palju. Eesti Ekspressi toimetuse koostamisel 1989 ei võtnud Luik tööle ühtegi naist.
Räägib Hans H. Luik:
Majas olid tohutu paksud kiviseinad, võimsad nagu pilvelõhkuja vundament. Nende vahel kajasid veneaegse toimetustöö spetsiifilised helid. Kirjutusmasinate plagin (kogu aeg taoti mingeid tekste üle ja ümber) ning kilehäälne hõikumine "Jaan!" "Sirjeeeee!", sest alatasa otsiti kedagi telefoni juurde. Telefonid polnud ju kaasaskantavad.
Igal sovjeedi asutuse majal oli oma puhvet. Kus puhvet, seal järjekord. Meie maja teises tiivas oli töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee. Eks töötas seal ka Edgar Savisaar. Käisime ametnikega võidu puhvetijärjekorras, nemad ülikondades, meie kampsunites. Rinnakas puhvetipidajanna võrgutas meid defitsiitse kaubaga. Pühade aegu "eraldati" nõukogude ametnike puhvetile viinereid. Paberi sisse keeramiseks ja kaasaviimiseks. Ametnike varjus saime meiegi. Küll oli maitsev võimumeestega puhvetit jagada.
Aknaid lahti teha ei saanud, Narva maanteel valitses põrgulärm. Tookord sõitsid millegipärast tohutud krusad koormaga läbi Tallinna kesklinna. Öösel oli vaiksem, siis, kui poissmehena mõnikord toimetusse uinuma jäin. õieti oli meid kaks toimetuses ööbijat, mina ja keskealine asetoimetaja seltsimees R. Enne kui ta oma kabinetiukse õhtuks kinni tõmbas, sisenes sinna kord üks, kord teine tundmatu naisseltsimees. Ma ei saanud oma kabinetis rahulikult und võtta, noorest peast oli mu fantaasia liialt elav.
Toimetuste töö oli üks pidev kohvijoomine. Mõelda, milline suur kari meid seal kaht ajakirja tegemas oli! Toimetuste pea kohal olid veel "kolleegiumid", mis tähendas järjekordseid tähtsaid kohvijoomisi. Tööpäeva käigus lobisesime lakkamatult eesti asja ja võõraste peresuhete teemal. Ja siis pidas kommunistide rakuke veel omi algorganisatsiooni kohvijoomisi. Aga kohv oli neil aegadel kehvavõitu.
Shampanjapudel plahvatas
Aastavahetuse peo jaoks toimetuse salongi kaunistades asetas TMK teatritoimetaja Mare Põldmäe klaveri peale vahuveinipudeli, mis oli tema aknalaual seisnud juba aastaid. Meeletusse tantsuhoogu sattunud TMK filmitoimetaja Jaak Lõhmus haaras klaverilt pudeli, mis sekundi pärast plahvatas. Haavatasaajaid oli üks, auväärt muusikakriitik Ivalo Randalu. Tollasel TMK peatoimetajal Mihkel Tiksil oli kohalekutsutud kiirabile ülimalt raske selgeks teha, et nii see kõik just juhtuski.
Kultuurigeeniuste salakeel
Jõulueelsel TMK aastapreemia peol ajasid Hardi Volmer, Lepo Sumera ja Jaak Lõhmus omavahel pool tundi juttu spontaanselt välja mõeldud keeles. Räägiti õigetest asjadest, jutt oli asjalik ja väga naljakas ka, aga kahjuks ei mäleta keegi enam sõnu, milles jutt käis.
Poliitikat tehti kõvasti
Rahvarinde loomisest oli paar kuud möödas, kui öö hakul tööle tulnud Jaak Lõhmus hirmsasti ära ehmatas, sest peatoimetaja Mihkel Tiksi uksest volksas välja kaks kuju. Need olid Edgar Savisaar ja Marju Lauristin. Aeti rahvarinde asja.
Mõni meeter eemal, Sirje Endre kabinetis, ajasid Eesti Kodanike peakomitee mehed oma asja. Tunne Kelam on ainuke härra, kes aitab daamil mantli seljast ära, rääkis Sirje Endre oma tahumatutele meeskolleegidele neil päevil.
Madis Jürgen laua all
Sirje Endre peitis 1989. aasta suvel KE osakonnatoimetaja Madis Jürgenit küll laua alla ja riidekappi ja ukse taha. Asi oli selles, et Jürgen oli teinud 1989. aasta märtsi “Noorte Hääles” intervjuu eesti poisiga, keda vene sõjaväes elajaslikult alandati. See kirjutisel oli kaks tulemust
a) Eesti emade laiaulatulik protestiliikumine vene sõjaväe vastu
b) Vene polkovnikute visa soov Madis Jürgen vene sõjaväkke saata.
Endre pidi suvi otsa (ja sügise ka) Jürgenit peitma ja seletama, et Jürgen on suvi otsa Lõuna Eestis komandeeringus.
Halloo, kas “Tallinna” poe ees on saba?
Kaheksakümnendate aastate esimene pool oli Gorbatshovi nn kuiv aeg. Alkoholi tarbimine oli kõige kõrgemalt poolt ära keelatud ja vägijooke oli poes harva saada. Aga vahel oli.
Et Kultuuri ja Elu ja Teater.Muusika.Kino akendest avanes vaade kauplusele “Tallinn” (kus oli viinalett), helises toimetuses alailma telefon ja küsiti enamasti ühte ja sedasama: et kas täna saba on? Kui saba ei olnud, polnud mõtet poodi tulla. Kui saba oli, tuldi jooksuga. Üle kahe veini nina peale ei antud.
Jüri Aarma lahing keeletoimetajaga
Kord otsustas Jüri Aarma (TMK peatoimetaja) eputada oma mnemooniliste võimetega (st mäluga) proua Kulla Sisaski (keeletoimetaja) ees. Aarma küsis, et kas proua Kulla ka teab, missugune eestikeelne sõna on nii ainsuse kui ka mitmuse nimetavas ühesugune. Ilus oli vaadata, kuidas proua Kulla pani silmad kinni, ja tema sisemine raal tööle hakkas. Mitmuse nimetav lõpeb alati nõrga d-ga, teatas Kulla. Järelikult peab ka ainsuse nimetav lõppema nõrga d-ga. Proua Kulla ragistas veel veidi ja hääldas pidulikult: JÕUD.
Aarma oli lahingu kaotanud. Ja siis ründas omakorda proua Kulla: On veel üks sõna, mis on nii ainsuses kui mitmuses sarnane. Aarma midagi välja ei haudunud.
Kulla ütles: KIUD. Siis pani Kulla veelkord silmad kinni ja ütles: Rohkem ei ole.
Urmi Reinde (Kesknädal) sai lapse
Urmi Reinde peab kümmet aastat KE toimetuses oma elu ilusamaks ajaks. Ta ei saa meenutamata jätta, kuidas ta selle maja III korrusel vasakut kätt esimeses toas tutvus noore andeka fotograafi Alar Iloga. (Oma tulevase tütre isa.) See oli 1. oktoobril 1983. aastal umbes kell kaks pärast lõunat.
Jaan Ruus luges tundide kaupa Pravdat
Nn majavaimu juurde kuulusid kõikvõimalikud mängud, malest koroonani ja Pravda, mida kinotoimetaja Jaan Ruus võis tundide kaupa lugeda.
Jaan Ruus suitsetas pidevalt piipu või sigarit ja vahel sigarillosid ja sigarette, igal juhul oli tal kogu aeg midagi suus.
Urmas Ott naeris kõva häälega
1994. aastast nähti siin majas tihti Urmas Otti, kes sai sel aastal valmis esimese raamatu kirjastuses SE & JS. (Raamat oli Playback.) Urmas Ott rääkis alati kõva häälega ja naeris veel kõvemini. Staar on ju teistmoodi inimene.
Lõpuks käidi Kaubamajas kempsus
TMK filmitoimetaja Sulev Teinemaal oli hirmus palju asju ja ta oli viimane, kes juuli esimestel päevadel majast minema kolis. (Lammutamine juba käis) Teinemaa jooksis kolm kuud kinomajja kempsu, sest elekter ja vesi oli majast ära võetud. (Teised olla käinud pissil kaubamajas.)
Sirje Endre enam Tallinnas mööda Narva maanteed ei sõida.
Endre on töötanud aadressil Narva maantee 5 asunud majas viimased kakskümmend aastat (põhilise aja Kultuuri ja Elu peatoimetajana) ja ütleb, et on ainuke inimene, kes selle maja allesjäämise pärast südant on muretsenud.
Ilus oleks teha mälestusmärk
Jaak Lõhmus pakub nostalgiliselt , et kuskile kaubanduskeskuste vahele, või mis iganes selle maja asemele või ümbrusse tulevad, maksaks kunagi mingi väike mälestusmärgike teha. See võiks olla humoorikas ja südamlik, nagu karu jäljed Helsingis Lasipalatsi juures või Kutsu-Juku pildiga kanalisatsioonikaevukaas Suur-Karja tänava Filmari ees. Sest mida kõike selle maja seinad pole näinud!
Kehva kohvi joomise maja
TMK peatoimetajad
Jaak Allik 1981-1983
Kuldar Raudnask 1983-85
Vallo Raun (peatoimetaja kt) 1985-1987
Lembit Rattus 1986-1988
Mihkel Tiks 1988-1991
Peeter Tooma (peatoimetaja kt) 1991-1993
Märt Kubo 1993-1995
Jüri Aarma 1995-2002
Sirje Endre oli Kultuuri ja Elu peatoimetaja 1985-1993.
Narva mnt 5 olid veel ajakiri kirjastus “SE&JS” Horisont, Kirjandusühing, Läti Kultuuri Selts, Lasnamäe Linnaosa Valitsus
